27. aprill, Lima

Viimane päev Peruus. Homme hommikul hakkame sõitma kodu poole. Kõik on läinud väga hästi, isegi loodetust paremini. Ainult üks asi läks viltu -- nimelt kadus mul eile lennukis ära lennujaamast renditud iidvana Nokia telefon. Paraku trahvid kaotamise eest ületavad telefoni enda hinda vähemalt 10x... Niuts! Nojah, ega raha pole maailmast otsa saanud. Ja reisil saadud kogemused-elamused kaaluvad selle igal juhul üles!

26. aprill, Lima

Tänasime jumalat, et olime Limasse tagasisõiduks ostnud lennuki- ja mitte bussipiletid, sest levisid kuuldused, et tänu tugeatele vihmadele on maantee Limasse läbimatu ja bussid pöörduvad poolelt teelt tagasi. Meie vedajaks oli Starperu, kes ei nööri võõramaalastelt hingehinda, nagu seda teevad paljud teised Peruu lennufirmad. Kell 10 olime juba Limas ja eheduse mõttes (ja 30-kordse hinnavahe mõttes ka muidugi) sõitsime takso asemel kesklinna colectivoga. Need on odavad mikrobussid, ainuke häda, et neil pole mingeid kindlaid liine ega kellaaegu, iga mees sõidab oma colectivoga sellist ringi, nagu tahab. Aga suud on meil peas ja niipalju españoli hablame ka. Hotell (España) on meil päris sürr -- vana koloniaalhoone, kõrgete lagedega ja ülisuurte ustega. Nii fuajees kui tubades on lühtrid, skulptuurid ja maalid, osade korruste vahel läheb üles keerdtrepp. Meie toas on lisaks teistele maalidele oma 2x3m suurune lopsakas kuldses raamis 6limaal Madonnast lapsega. Jalutasime Lima kesklinnas, käisime Dominikaanlaste kloostris, uudistasime ringi Mirafloreses, mis on Lima peenem ja kallim linnaosa, kus on palju hotelle, restorane ja ööklubisid. Õhtul proovisime merekarpe parmesaniga, krabis6rgu ja ikka jälle chevichet-t, mis on täitsa väärt kodus järeletegemist.

25. aprill, Machu Picchu

Ärkasime varakult ja võtsime sappa bussijärjekorda, et sõita üles mäkke Machu Picchule. Sinna jalgsi ronimine v6tab oma 1,5-2 tundi, buss s6idab u. 20 minutit mööda kõhedusttekitavat serpantiini (eriti jube, kui teine buss vastu tuleb). Aga üles me saime ja avanes piltidelt ja telekast tuttav vaatepilt... Ehk küll veidi väiksem, kui ma ette olin kujutanud. Kuna me Waynapicchule (see on üks mägi MP-l, mille otsas asub Kuutempel) pileteid ei saanud (sinna lastakse 400 inimest päevas), olime valinud lisaks varemetele veel Montaña Machu Picchu otsa ronimise. Kõigepealt vaatasime üle inkade silla, milleks on püstloodis kõrguva mäe küljel olevale u. 80-100cm laiusele jalgrajale pandud paar peenemat palki (vaata pilti). Väga ohtlik koht tõepoolest, sealt olevat aegade jooksul omajagu turiste alla kukkunud. Meie ei kukkunud ja hakkasime entusiastlikult ronima Montaña Machu Picchule. Ülesanne osutus oodatust kordades raskemaks -- mööda lõputuid treppe aina üles ja üles. Iga käänaku järel lootsime, et lõpp hakkab paistma, aga tegu oli vist võlutrepiga -- nii kui üks trepp lõppes, kasvasid uued 100 astet asemele. Ja nii ronisime lõõtsutades ja higist tilkudes 1,5 tundi. Väheke rõõmu pakkusid ainult koolibrid, kes siin-seal ringi vuristasid (nad on nii paganama kiired, et pildile neid ei saanudki). Lõpuks, kui tipp oli juba käega katsuda, läks trepp nii järsuks (otse kuristikuserval, ehk ühel pool on kalju ja teisel pool... tühjus...), et ostustasime loobuda. Sõime oma Aguas Calientesest kaasa ostetud võileivad ära (tegelikult varemetesse sööki kaasa v6tta ei tohi, aga siis oleks nad riskinud paari turisti näljasurmaga) ja hakkasime alla ronima. Mis võttis samuti üle tunni aja, sest vahepeal oli paks udu, mis üles minnes vaadet varjutas, hajunud ja Hanno kõrgusekartus omandas niisugused mõõtmed, et paljudest kohtadest suutis ta alla tulla ainult praktiliselt tagumiku peal tasapisi allapoole roomates. Aga alla me saime ja tõelise Machu Piccu vaatasime üle ka. Infot MP kohta on netis ja reisiraamatutes piisavalt, ma seda siin kirjeldama ei hakka. Ehk ainult niipalju, et avastati ta alles 1911. aastal ühe ameerika ajaloolase poolt. Õhtul sõitsime rongiga tagasi Cuzcosse. No ma ei tea, mis pagana rong sõidab 110 km 4 tundi?!

24. aprill, Ollantaytambo -- Aguas Calientes

Tänase päeva veetsime taas Ollantaytambos. Ronisime üles inka kindlusesse, kohe päris kõige kõrgemal mäe otsas asuvate varemeteni. Pärast alt vaadates tundus päris uskumatu, kus olime ära käinud. Ronimine võttis ikka paar tundi! Ülejäänud aja tshillisime niisama mööda küla ringi, uudistasime turgu, inka silda, sõime... ja siis sõime jälle (ja kirusime, et kõhud ei lähe piisavalt kiiresti tühjaks, sest toidud on niiii head ja tahaks ju kõike proovida...!) Õhtul s6idame siit rongiga Aguas Calientesesse, kust homme varahommikul ronime Macchu Pichule...
Pildil olevate kaktuste viljad on muide söödavad. Aga mitte eriti maitsvad.

23. aprill, Valle Sagrada (Pisac--Urubamba--Moray--Salinas--Ollantaytambo)

Valle Sagrada e. Püha Org on Urubamba jõe org, mis alga Cuzcost 15 km p6hja pool. Peamisteks huvipunktideks on siin Pisaci ja Ollataytambo inka kindlused, aga ka väikesed Andide külad ja inka turud. Leppisime oma Cuzco hostali peremehe Yuriga (jah, on vene nimi, aga vene keeles oskab öelda ainult na zdorovje) kokku, et tuleme paari päeva pärast tagasi ja jätame enamiku asju tema juurde (sest Macchu Pichule minevasse rongi ei tohi võtta rohkem, kui väikse seljakoti max 5 kg). Jalutasime Cuzcos Avenida Tullumayole, kust ka kohe väljus minibuss Pisaci. Sõit kestis umbes tund aega. Pisaci tullakse peamiselt kahel põhjusel -- siin asuvad kõrgel mägedes inka tsitadell ja Pisaci keskväljakul asub suur inka turg. Inka kindlusesse viib jalgrada, mis tähendab 4 km üles mäkke ronimist. Me kauplesime endale igatahes taksojuhi (maanteed mööda on sinna koguni 7,5km), 25 soli eest. Poolel teel teatas ta, et allatulek maksab teist sama palju.
Otsustasime, et seda me talle ei kingi ja vähemalt alla tuleme jalgsi, mis, nagu hiljem selgus, ei olegi midagi ülemäära rasket, pigem selline paras jalutuskäik. Pisaci tsitadelli ümbritsevad terrassid, kus inkad kasvatasid mitmesuguseid vilju. Mäe otsas asuvad templite, tseremoniaalsete saunade ja mitmesuguste sõjaliste kaitserajatiste varemed. Vastasolevas kaljus olevad augud peaks olema hauakambrite sissepääsud. Pisacisse pääseb ainult boleto turisticoga, mis maksab terve varanduse (130 soli e. 48 USD), kehtib 10 p2eva ja sellega saab käia 16 kohas. Meil niipalju plaanis polnud ja ostsime boleto partial-i, mis maksab 70 soli ja kehtib 2 päeva. Edasi sõitsime bussiga Urubambasse. See buss oli küll paksult kohalikke täis, pidime päris tükk aega seisma. Urubambas iseenesest midagi teha pole, aga siia lähedale jäävad kaks huvitavat kohta: Salineras ja Moray. Nad asuvad ca 10 km kaugusel Urubambast ja bussidega sinna pääsemine oleks keeruline, seega pidime jälle ette võtma kassi-hiiremängu taksojuhtidega. LP on mul vana, 2007. a. oma, ja selles maksab edasi-tagasi sõit nimetatud kohtadesse 16 USD (e. ca 45 soli). Esimene hind, mida taksojuhid küsisid, oli 80 soli. Tasapisi bussijaama värava poole liikudes langes hind 60 solini. Kui väravast juba välja olime saanud, pakkus üks, seni vaikselt seisnud taksojuht (turusolkija ilmselt!) hinnaks 50 soli. Arvasime, et see on juba üsna ok ja läksimegi. Mis päriselt see hind võiks olla, ei tea, aga siin, Valle Sagradas, olevatki hinnad suhteliset krõbedamad, kui mujal Peruus. Salineras on väga põnev vaatepilt -- mööda mäekülge paiknevad terrassidena väikesed kandilised "basseinid", millesse vee aurudes jääb sool. Nii et need on huvitavalt valged. Vesi, mis mägedest siia juhitakse, on täiesti soe ja väga soolane. Soola olevat siin kogutud juba inkade aegadel, tänapäeval korjatakse siit peamiselt vannisoola ja loomade lakusoola. Moray asub veel paar km kaugemal ja kujutab endast inkadeaegset amfiteatrit meenutavat ymarat terrasside systeemi. Arvatakse, et inkad kasutasid seda hiiglaslikku kaussi justkui laborina, katsetades erinevate teraviljade jaoks sobilikke tingimusi. Urubambasse tagasi jõudes saime kohe Ollataytambosse viiva colectivo peale. Colectivod on põhimõtteliselt mikrobussid, millistesse Eestis mahub nii 8-10 inimest. Meie lugesime kokku 18 täiskasvanut, 4 last pluss bussijuht. Häid peruulasi mahub ühte colectivosse palju! Nii jõudsimegi õhtupimeduses (tegelikult kl. 18.30, aga pimedaks läheb mägedes kl. 18) Ollantaytambosse. Ollantaytambos asub Püha Oru teine suur inka tsitadell ja ta on ka muidu imearmas külake keset Ande (2000 inimest).

22. aprill, Cuzco

Täna on pühapäev ja pühapäeviti toimub Cuzco keskväljakul pidulik linna- ja riigilipu heiskamine suure paraadi kujul. Mängivad puhkpilliorkestrid, ümber väljaku marsivad rivistatud politseinikud, sõjaväelased, ülikoolide õppejõud ja üliõpilased, lapsed ja kõikvõimalike organisatsioonide esindajad oma lippudega. Marssimine käib väga huvitavas stiilis -- käed ja jalad peavad tõusma vähemalt 90 kraadi ja samal ajal ei ületa samm jalalaba pikkust. Päris koomiline vaatepilt :)
Käisime ka katedraalis missat kuulamas. Missa oli tõeliselt võimas, inglihäälne koor laulis pisaraidkiskuvalt, muusika oli mitmehäälne ja meloodiad imeilusad. Papid toimetasid uhketes valgetes tikitud talaarides ja kooripoisid jooksid küünalde ja viirukisuitsutajatega. Tänase Loomispüha puhul oli missa eriti pidulik, saime ikka päris hingekriipiva elamuse.
Pühapäeva puhul oli linn rahvast täis ja mitmed väljakud olid sujuvalt muundatud turgudeks. Kolasime linna mööda ringi, käisime ühes peenemas kohas merisiga söömas (vähe liha, palju peenikesi luid, küünistega käpakesed taldrikul püsti) ja ostsime kodustele kingitusi. Cuzco on lihtsalt nii mõnus koht niisama ringi chillimiseks...
Homme on plaanis liikuda Valle Sagradas, ehk Pühas Orus ja kui  hästi läheb, jõuda õhtuks Ollantaytambosse.

21. aprill, Cuzco

Hommikul vabanes õnneks üks kahene tuba ja okupeerisime selle kolmekesi. Sõime hosteli katusel pannkooke nautides sealt avanevat miljonivaadet. Cuzco on imekaunis linn ja asjata ei peeta teda nii Lõuna- kui Põhja-Ameerika arhitektuuripealinnaks. Kitsad munakivitänavad, koloniaal- ja sakraalehitised, Plaza de Armast ääristavad rõdudega majad, inkade kivimüürid ning terrakotakatused. Cuzco on kunagise inkaimpeeriumi, kuhu kuulusid selle õitseajal lisaks Peruule ka Equador, Boliivia, suur osa Tshiilist ja Argentiinast, süda. Praegu on siin elanikke umbes 320 000 ja linn asub 3300m kõrgusel Andides.
Otsustasime alustuseks hankida endale Macchu Pichu piletid, kuhu plaanime minna 25. aprillil (rongipiletid on meil selleks juba Eestist broneeritud, www.perurail.com). Selgus, et see polegi nii lihtne, sest turismiinfos ei aktsepteerinud kaarditerminal ühtegi meie krediit- ega deebetkaarti. Nii tuli meil jalutada Ministro de Cultural-i, kus piletite eest saab maksta ka en efectivo.
Cuzco tähtsaimaks must-see-ks peetakse Qorikanchat -- inka tsitadelli varemeid, mille müüridele on hiljem ehitatud Santo Domingo kirik ja klooster. Qorikancha oli inkade impeeriumi rikkalikeim tempel, olles sõna otseses mõtte kaetud kulla ja h6bedaga, mille konkistadoorid mõistagi hiljem laiali tassisid. Inkade müürid koosnevad suurtest kiviplokkidest, mis käivad omavahel kokku nagu legod -- mörti ei tarvitatud ja ometi istuvad kivid omavahel ideaalselt kokku. Sellised müürid on maavärinatele oluliselt paremini vastu pidanud, kui kolonistide poolt ehitatud klooster. Qorikancha ehitati 15. sajandi keskel kümnenda inka valitseja Tupac Yupanqui ajal. 16. sajandi keskel andsid konkistadoorid ta dominiiklastele, kelle omandusse ta siiani kuulub.

20. aprill, Taquile--Puno--Cuzco

Ärkasime saare vaikuses ja sõime Mario naise Julia küpsetatud pannkooke. Kui parasjagu tuul ei puhu ja paadimootorite popsumist ei kosta, valitseb siin õnnis rahu ja vaikus. Nagu Vanajumala seljataga. Esimese pildi peal ongi maja, kus me ööbisime.
Lõuna paiku sõitsime paadiga tagasi Punosse ja sõime lõunat sadama lähedal restoranis. Restoranideks on neid paari päevavarju ja plasttoolide ja -laudadega nurgakesi küll palju nimetatud. Samas -- söök oli jällegi imehea, eriti lihatoidud.
Otsustasime, et ei jää Punosse kauemaks, kuna siin tõepoolest pole rohkem midagi teha. Sõitsime taksoga bussijaama ja olime rõõmsad, kui saime peaaegu kohe, kl. 17, väljuvale bussile piletid. Sõit Cuzcosse peaks LP andmetel kestma 6 tundi (389km). Meie rõõm oli paraku ennatlik. Buss täitus kiiresti üle mõistuse arvu kotte ja kaste kandvate ketshua naistega, mõnel veel imik selja peal kotis rippumas. Neid pakke oli tõesti meeletu hulk ja millegipärast ei pandud neid mitte bussi alla pakiruumi, vaid topiti kõikvõimalikesse kohtadesse bussis sees. Paari tunni pärast buss peatus ja sisenes oma 7-8 politseinikku, kes asusid bussi läbi otsima ja naiste karjumise saatel konfiskeeriti neilt suurel hulgal istmete alla ja mujale peidetud kotte ja kaste. Algul mõtlesime, et bussi röövitakse, aga meid ega meie asju ei puutunud keegi. Paari tunni möödudes puistas bussi veel teinegi politseipatrull, kes leidis erinevatest peidikutest veel suure hulga kraami, mis kõik naiste meeleheitliku kisa saatel bussist maha tõsteti ("Todo nos ha quitado!!! Kõik võetakse meilt ära!!! Meie töötame, teenime, lastele on süüa vaja!!!"). Kogu selle tsirkusega kestis bussisõit loodetud 6 tunni asemel kokku 9 tundi, nii et Cuzcosse j6udsime sügavas ööpimeduses, kl. 2. Mõistagi polnud meil hotelli broneeritud ja nii sattusime bussist väljudes tosina retsivälimusega taksojuhi haardesse. Valisime neist k6ige noorema ja ohutumana tunduva välja ja peale vähest kauplemist sõitsime Casa del Inka hosteli juurde, mida Pepe Nazcast oli meile soovitanud ja mis asub üsna Plaza de Armase lähedal. Trepil istus erinevas joobeastmes kohalikke lõnguseid ja mõte, et peame neist kitsal pimedal tänaval mööduma tekitas judinaid. Palusime siis taksojuhil ennast hostelini saata ja hingasime kergendatult, kui uksekella peale tuli avama hosteli peremees ja uks meie järel turvaliselt sulgus. Magamiskohti oli küll vaid dormis, aga leppisime sellega, sest uuesti tänavale poleks enam mingil tingimusel sattuda tahtnud. Sättisime end kiiresti magama toatäie nohisevate jaapanlaste seltsis. Hommik olgu õhtust targem!
PS. Järgmisel päeval kuulsime hosteli peremehe Yuri käest, miks bussis niisugused sündmused toimusid. Nimelt veavad mutid maksuvaba kaupa Boliiviast (kuhu Punost pääseb paaritunnise paadisõiduga) ja müüvad seda siis Peruus edasi. Imelik oli ainult see, et kotid võeti ära sisuliselt neisse sisse vaatamata ja ühtegi protokolli selle kohta ei tehtud, dokumente naiste käest ei küsitud.

19. aprill, Urose saared, Taquile

Puno on üks mõttetu linnake, aga tullakse siia ju hoopiski Titicaca järve ja tema muinasjutuliste saarte pärast. Titicaca järv on maailma kõrgeimal asuv laevatatav järv, asudes 3800m k6rgusel. Seda tunnetab muide päris hästi, sest pilved asuvad siin nii madalal, et peaaegu puudutavad vett. Legendi järgi sündis siin esimene inka -- Manco Capac, päikesejumala Inti poeg.
Otsustasime külastada Urose ujuvaid saari ning ööbida Isla Taquile-l. Otsustasime minna omal käel ja mitte vötta trippi arvukatest turismibürookestest, kelle esindajad Punos igale turistide viivitamatult ligi astuvad oma teenuseid pakkuma. Saareelanikele otse öömaja eest makstes jõuab kindlasti rohkem tulu nendeni, kui läbi turismibüroode.
Titicaca peamiseks atraktsiooniks on Urose ujuvad saared. Saared ei ole mitte looduslikud, vaid inimtehtud, nimelt koosnevad nad pilliroost, mis altpoolt vaikselt mädaneb ja mida peale järjest uusi kihte pannakse. Ka majad on ehitatud pilliroomattidest. Elab siin paarsada Urose hõimu moodustavat inimest, kes on niipalju segunenud Aymara hõimuga, et tänapäeval räägitakse siin Aymara keelt. Paraku on turism siin nende traditsioonilise eluviisi koledal kombel kommertsialiseerinud, nii et vahepeal tekib küsimus, kas nad mitte ei tööta siin turistidele shõud tehes ja õhtul koju linna magama ei lähe. Aga ehk siiski mitte. Kui kedagi pildistada tahta, tuleb enne luba küsida ja maksta vähemalt 1 sol.
Edasi viis sõit Punost 35 km kaugusel asuvale Taquile saarele.
Saare suurus on 7 km2 ja siin elab 2000 inimest. Taquile on väga isoleeritud, nende ühiskonnas on tugev yhtekuuluvustunne ja harva abiellub m6ni saareelanik kellegagi väljastpoolt (huvitav, millised geneetilised haigused siin esinevad?). Saareelanikud räägivad ketshua keelt ja on väga tuntud oma käsitöötraditsioonide pärast. Nimelt kohtab siin igal sammul kuduvaid mehi, kusjuures nad teevad seda käigupealt, ise samal ajal kiirel sammul näiteks kodust poodi astudes. Nad koovad peamiselt traditsioonilisi mütse, mida enamus mehi ka kannab; kindaid ja barette ning salle koovad ka, aga suuremaid asju, nagu nt. kampsuneid ei näinud küll kusagil. Abielus mehed kannavad punasekirjusid mütse, vallalised punase-valgekirjusid. Naised koovad kangast, näiteks koob naine abielludes mehele traditsioonilise laia vöö, mida kõik abielumehed ka kannavad. Lisaks kannavad mehed ja ka poisid musti pükse, valget särki ja must-valget vesti. Meestel on vööl kangastelgedel kootud kotike kokalehtede kaasaskandmiseks. Naised siin ei kanna kübarat, nagu on kombeks mujal Peruus, vaid musta värviliste servade ja tuttidega rätti ning mitmekihilisi erksavärvilisi seelikuid. Elu on väga primitiivne, igaüks harib oma põllulappi, küntakse puust adraga; mehed käivad kalal ja koovad. Naised sünnitavad kodus ja inimesed pidid olema nii terved, et arsti vajatakse üliharva. Arvuteid saarel ei ole ja mõnes kodus leiduvat telekat saab vaadata ainult generaatori abiga (kuigi elekter on saarel osaliselt olemas, aga pinge vist pole piisav). Kuritegevus puudub saarel täielikult ja politseid ei vajata.
Sõime väikeses kohalikus restoranis lõunat -- juurviljasuppi ning forelli ja kokateed. Tegime saarele peaaegu ringi peale, ronides mööda kividest laotud jalgteid üles-all (saare kõrgus on 200m), mis siin ligi 4000m kõrgusel oli paras pingutus. Saarel paiknevad põllud terrassidena vaheldumisi lammastele ja vähemal määral lehmadele mõeldud karjamaadega. Majad on tegelikult üsna kenad, ehitatud saviplokkidest ning kaetud plekkkatustega. Siin on olemas ka kool ja väike kirik.
Meie majaperemeheks on Mario, kelle leidsime saarele tulles. Maja on külm, üldse on saarel külm -- keskmine aastane temperatuur ei ületa sellisel kõrgusel 15 kraadi.