23. oktoober, Etosha (Halali) -- Windhoek (500km, 5,5 tundi)

Täna oli ees pikk sõit tagasi Windhoeki, seega palju aega ei saanud kahjuks enam pargis veeta. 

Windhoeki lähedases slumis pidasime korraks kinni, et tee ääres puid müüvale istuvale naisele ära anda kogu oma järgijäänud toidukraam koos külmakastiga. 

Windhoekis ei ole suurt midagi teha ega vaadata, linn ei ole ka eriti vana (esimesest asustusest on teated 1840-ndatest aastatest). Mõned vaatamisväärsused on, nt. Windhoeki kuulsaim ehitis Kristuse kirik, ehitatud 1910. Meie jalutasime niisama õhtupimedas kesklinnas.

Järgmisel hommikul vara lendasime juba tagasi Johannesburgi.

22. oktoober, Etosha park

Täna juhtus olema mitte just suurem asi ilm, see tähendab sooja oli vaevu 20 kraadi ja päike ei paistnud. Kohati tibutas isegi vihma. See tähendab seda, et loomadel pole suurt põhjust allikate juurde tulla ja sellised väga suuri loomakarju näeb tunduvalt vähem. Aga polnud hullu, terve päev pargis ringi sõites nägime siiski  päris palju. 

Ööbisime Halali kämpingus ja seekord ka sõime bufeerestoranis, pakuti näiteks springboki steiki :).

21. oktoober, Kamanjab -- Etosha park (Galton Gate-->Okakukuejo) (260km)

Kõigepealt teadmiseks, et Etosha pargi ööbimiskohad on juba pool aastat varem praktiliselt kõik broneeritud, aga kui veab, võib mõne äraöeldud koha saada. Nii oli meil broneeritud parki kaks ööd: üks Okaukuejo ja teine Halali kämpingus. Samas ei peagi üldse pargis ööbima, vahemaad ei ole nii pikad, et ei jõuaks õhtul nt Anderssoni väravast välja mõnda seal ümbruses paiknevatest rohketest majutusasutustest.

Meie kulgesime sel päeval Kamanjabist Etosha parki läbi Galton Gate'i ja nii oli meil terve päev pargis ringivaatamiseks, et jõuda enne päikeseloojangut Okaukuejo kämpingusse.

20. oktoober, Opuwo -- Katanga -- Kamanjab (265km, 3 tundi)

Hommikul kolasime niisama mööda Opuwot ringi, lasime parandada oma katkise rehvi ja kiikasime turule ja ühte suveniiripoodi. 

Siis otsustasime, et peame ikka ühte himba küla ka nägema ja pöörasime Kamanjabi viivalt teelt lihtsalt mõned kilomeetrid peale linna maha. Ega seal teed otseselt vist polnudki, aga rehvijälgi mööda kulgesime peateelt muudkui eemale, läbi mõne kuivanud jõesängi ja mõne aja pärast jõudsimegi ühe külakese juurde. Kui kellelgi vaja läheb, siis küla nimi oli Katanga, juhatada ma sinna küll ei oska, küll aga on mul küla ühe tähtsama proua mobiilinumber :). 

Himbad teavad, et nad on turistidele väga huvitavad, ja nii oskavad nad seda ilusti ära kasutada. Näiteks pildistamise eest tuleb otse loomulikult maksta, siis poseerivad nad heameelega. Külla ei pääse ilma vähemalt kahe suure kilekotitäie toiduta, kindlasti peaks seal olema suhkrut, soola, õli, maisijahu ja tikke. Vett ka. Meie viisime ka väikese esmaabipaki, mis sisaldas igasugust sidet, plaastreid, antibiootikumiga silmatilku ja paratsetamooli, selle üle oli nad veel eriti rõõmsad. Lapsed tahavad peamiselt kommi, aga tegelikult, kuna hambaravi ei ole praktiliselt kättesaadav, võiks pigem viia puuvilju, pastakad on ka väga hinnas. 

Peale sellise "pileti" lunastamist saab külas natuke ringi vaadata ja pilte teha, proovida ennast ookriga punaseks värvida ja himba kombel lõhnastada. Hütid on väga lihtsad, magamiseks pannakse maha tekid. Süüa tehakse lõkke peal õues. Osadel hüttidel on ees plekist uksed ja need pannakse lukku, seal hoitakse peamiselt toitu. Kuna meil giidi ei olnud, siis tõsisemaid vestlusi arendada ei saanud, aga natuke ikka, mõne sõna räägivad nad nii inglise kui ka afrikaani keelt. 

Enne lahkumist laotavad lapsed välja kogu oma käsitöö ja ilus on oma panus neile jätta, vastutasuks ehedad himba ehted ja kaunistatud kõrvitsad. Keegi pole nõus, et sa valid vaid kaks-kolm käevõru, ikka kogu käsi pannakse küünarvarreni neid täis ja ära võtta pole ju viisakas :).

Jätkasime oma teed Etosha pargi poole. Meie plaan oli siseneda lääne poolt Galton Gate kaudu. Ööbimispaikadega Galton Gate juures on väga keeruline, seal kämpinguid ei ole üldse ja leidub vaid üks väga kallis lodge (Hobatere). Nii valisime peatuspaigaks Oppi-Koppi Restcamp'i Kamanjabis (mis tegelikult tähendas vaid 1 tundi sõitu väravast Kamanjabi ja järgmisel päeval siis uuesti tagasi), aga kuna see on korralik asflattee, siis oli see väga hea lahendus.
Oppi-Koppi oli väga armas koht, restoranis saab õhtuti jälgida isegi selliseid haruldusi nagu okassiga ja small spotted gennet (väike tähniline genett?, üks aafrika metsikutest kassidest), kuna neile pannakse õhtuti müüri peale süüa.

19. oktoober, Opuwo -- Epupa Falls -- Opuwo (360km, 5,5 tundi)

Asusime varakult teele, sest plaanis oli jõuda põhjas Angoola piiri ääres paiknevate Epupa jugadeni.

Opuwost välja sõites märkasime silti "Ovahimba Living Museum". Tasub meeles pidada, et tegu ei ole tõelise ja toimiva külaga, vaid nö. vabaõhumuuseumiga. Nimelt ei ela siin toimetavad himbad kohapeal, vaid käivad siin tööl ehk turistidele oma elu-olu tutvustamas. Hind on suhteliselt soolane, 700 NADi, lisaks pommib giid meilt külastuse lõpuks veel 200 NADi välja :D (samas tuleb au anda, et see on ka ainus koht Namiibias, kus petta saame :)). 

Hiljem tõelist himba küla külastades oleme taganjärgi targad -- ainus eelis sellel näidiskülal on pisut inglise keelt valdav giid. Samas on linnast võimalik leida ka keegi, kes veidi inglise keelt oskab ja minna ikkagi tõelisesse himba külasse. 

Himbasid on Wikipedia andmetel 50 000, Namiibia ametliku statistika järgi isegi 95 000. Nad on karjakasvatajad ja poolnomaadne hõim, kuna loomadele sel veevaesel maal peavad nad loomadele karjatamiskõlblike maade leidmiseks pidevalt edasi liikuma. Nii näeb teel palju poollagunenud tühje himba külasid. Nad kasvatavad kitsi ja lehmi ning karjad on tavaliselt väga suured, seega kohalikus mõttes ei ole nad sugugi vaesed. Moodne maailm tungib aga igas mõttes peale, nii ei ole nad enam endisaegsed tõelised korilased-karjakasvatajad, vaid käivad sisseoste tegemas linnas supermarketis ja peidavad vasikanahast seelikuvoltide vahele oma mobiiltelefoni (kus nad seda küll laevad? :)). Namiibia valitsus soovib, et riik oleks igati edumeelne ja haritud, seega peavad ka himba lapsed koolis käima, mis paljudele himbadele on aga vastumeelne, sest mida peaksid nende lapsed tänapäevase kooliharidusega peale hakkama, kui nad jätkavad himbade traditsioonilist elustiili. Samas on ka himbade hulgas ka neid, kes leiavad, et maailm ongi muutunud ja soovivad, et nende lastest saaksid arstid, advokaadid, õpetajad...

Antropoloogid on on soovitanud teha Kaokolandist samasuguse rahvuspargi nagu on Maasai-Mara, kus põlisrahvas elab piiratud territooriumil, nende kariloomad koos metsikute loomadega. Selline korraldus vast aitaks kauem säilida sellel unikaalsel kultuuril ja samas kaitseks ka piirkonna metsloomi. 

Himbad on polügaamsed, ühel mehel on tavaliselt vähemalt kaks naist, vahel ka rohkem. Kõigist Namiibia rahvastest on himbad kõige ekstravagantsema välimusega ja seega ka kõige rohkem pildistatud. Naised ei pese ennast kunagi ja määrivad oma naha sisse ookri ja lehmarasva seguga, mis nahale ilusa punaka tooni annab. Et mitte pesematusest haisema hakata, siis kasutatakse paljusid erinevaid aromaatseid taimi, mille põletamisel tekkiva suitsuga ennast põhjalikult lõhnastatakse. Naised kannavad ilusaid saviga vormitud patse, mille otstesse on viimastel aastakümnetel lisandunud ka juuksepikendused, mis moodustavad naise õlgade ümber ilusa "krae" :). Peas kantakse kitse- või vasikanahast krooni, mida nimetatakse erembe. Kaelas on rohked ehted, teiste hulgas enamasti pikliku kujuga merikarp. Jalgade ümber kantakse väikestest metallrõngastest moodustatud kõrgeid jalavõrusid, mida katab kas üks või kaks nahast triipu, olenevalt, kas naisel on üle kahe lapse või ainult üks või üldse mitte. 

Teel Epupa jugadeni näeme veel paljusid tüüpilisi himba külasid: ringis paiknevad ümmargused puuroigastest kas osaliselt või täielikult saviga kaetud hütid.

Epupa juga Kunene jõel on Kaokolandi üks imelisemaid paiku, poolkõrbelises kliimas on üllatav äkki näha rohelist, palmide ja tohutute baobabidega rohelist oaasi. Kunene jõgi on piiriks Namiibia ja Angoola vahel. Juga ise ei ole väga kõrge, kuskil 35m.

Läheduses on mitu vahvat lodge'i ja kämpingukohti, meie aga plaanisime õhtuks Opuwosse tagasi jõuda. Süüa lõuna ajal siit kuskilt ei saa, seega tuleb oma piknikuvarustus kaasa võtta. Piknikukohta ja paari puuviljakonservi jagasime varsti kümnekonna himba lapsega, kes varsti jõe äärde saabusid, et ujuda (poisid) ja pesu pesta (tüdrukud). Oli väga tore spontaanne sotsialiseerumine!

Tagasiteel leidis aset üks selle reisi ilusamaid mälestusi, nimelt veetsime pool tunnikest vana kitsekarjuse ja tema kitse vastsündinud kaksikutega, kes olid nii noored, ei ei jaksanud veel omale jalale üleski tõusta.

18. oktoober, Palmwag Lodge -- Opuwo (233km, 3,5 tundi)

Palmwagist on Skeleton Coasti rannikuni vaid 80km, seega on hommikuti huvitav vaadata, kuidas öösel ookeanilt tulnud udu kõrbes vaikselt hajuma hakkab. Kõrb koosneb siin peamiselt erineva suurusega punakaspruunidest kividest ja taimed, mis siin kasvavad, on kohastunud vett saama just õhus leiduvast veeaurust.

Tee viib läbi paljudest tüüpilistest damara külakestest, mis koosnevad roigastest ja saviga kaetud nelinurkesetest hüttidest, millel tavaliselt on plekktahvlitest katus, harvem rookatus. Mõnikord on majaümbruse hooldamisega rohkem vaeva nähtud ja võib näha rikkalikke juurviljaaedu või kaktustest  kasvatatud nn. hekke.

Teele jääb palju ilusaid kämpingukohti. Peatume pikemalt Ongongo kose juures (alumisel pildil), kus vesi langeb kümnekonna meetri kõrguselt pisikesse madalasse kristallselge veega järvekesse, kus veedame täies privaatsuses mitu mõnusat tundi ujudes ja piknikku pidades.

Järgmiseks peatume Sesfonteinis, väikeses linnakeses Damaralandi ja Kaokolandi piiril. Siin elavad nii damarad, himbad kui hererod. Linn tundub selle valdavalt savionnikestest koosneva küla kohta palju öeldud, kuid koos ümbritsevate küladega pidi elanikkond ulatuma vähemalt 5000-ni. Meie silma köidab tervisekeskuse viit, professionaalne kretinism saab väikesest ebalusest võitu ja otsustame sellega lähemalt tutvust teha. Hoone on piiratud aiaga, värava juures istuvad laisad valvurid, kes on ametis omale lõunasöögi grillimisega, mistõttu meile lihtsalt viibatakse, et võime edasi astuda. Tervisekeskus on avatud olnud vaid paar nädalat tagasi ning lisaks ambulatoorse vastuvõtu ruumidele on siin olemas ka sünnitusjärgsed palatid ning surnukuur. Lisaks on neil plaanis mingi fondi poolt kingitud auto ümber ehitada kiirabi tarbeks. Tervisekeskuse avamine siin on suur asi kohaliku kogukonna jaoks, kelle jaoks arstiabi oli seni umbes 3 tunni tee kaugusel Opuwos. Arste siin küll ei tööta, kuid vastuvõttu teevad 3 õde. Tegeldakse peamiselt HIV ja tuberkuloosi raviga, laste vaktsineerimistega, esmaabi andmisega traumade korral ning ägedate haigestumistega. Kliinilist verd saab teha, röngtenit ega muid peenemaid diagnostilisi vahendeid ei ole. Järjekord ootas ukse taga treppidel, peamiselt istusid seal naised väikeste lastega.

Opuwoni jääb Sesfonteinist veel 150km, aga siin riigis pole pikk teelolemine üldsegi igav, sest koguaeg on, mida näha ja vaadata. Näiteks võimsad baobabid.

Opuwosse jõudes poeb siin riigis esimest korda väike kõhedus hinge, sest toidupoe ees peatudes oleme koheselt ümbritsetud kerjavatest lastest ja käevõrusid müüvatest palja ülakehaga naistest. Oma asjadel silma peal hoides kiirustame poodi, kus saame kohe kanges kontsentratsioonis kohalikku eripära näha. Opuwo on Kaokolandi mitteametlik pealinn ja suurem keskus mitmetele erinevatele kultuuridele. Nii ostlevad poes läbisegi ookriga punaseks võõbatud naha ja savipatsidega himbad, viktoriaanlike krinoliinkleitide ja värviliste peakatetega hererod, veel mitmed eri riietumis- ja soengustiilides valdavalt palja ülakehaga naised ning moodsates T-särkides, blingiga teksastes ja peente käekottidega läänelikult riietuvad värvitud juustega noored tütarlapsed. Täiesti sürreaalne "melting pot" :).

Ööbime kohas nimega Opuwo Country Lodge, mis kõrgub linna kohal mäe otsas ja on piiratud kõrge traataiaga, kämpingukohti valvamas 2 automaatidega varustatud valvurit. Süveneb teadmine, at all-linnas leidub kahtlast elementi ja siin peab tavapärasest ettevaatlikum olema ("There are some naughty people here", ütleb üks ennast meile giidiks pakkuv noormees supermarketi juures).
Majutuskoht on jällegi päris peen, basseini äärest avaneb vaade päikeseloojangule mägedes.

17. oktoober, Brandberg -- Twyfelfontein-- Palmwag Lodge (257km, 4tundi)

Pakkisime oma laagri varakult kokku, et kl 8-ks uuesti Brandbergi jalamile jõuda, et kohalik Valge Daam siiski ära näha. Saime endale damara rahvusest giidi, kes meid kiirel sammul kanjonisse juhatas. Ja usu või ära usu, aga paarsada meetrit enne kaljujoonisteni jõudmist nägime veidi eemal mäekurus üksikut kõrbeelevandipulli! Giidide elevandilugu tõepoolest ei olnudki ainult ettekääne :D Siin-seal hüppavad kaljudel ringi dassie'd, kes on paraja jänese suurused närilised, kelle lähim sugulane evolutsiooniliselt on... elevant!
Edasi läheb sõit Twyfelfonteini suunas, Brandbergist on sinna 143km, mis tähendab ca 2 tundi sõitu.
Twyfelfontein on Maailmapärandi paik, mis on kuulus oma ca 2500 kiviaegse kaljujoonise tõttu. Peamiselt on kujutatud loomi, kes on siinses kõrbes ammu ära kütitud, nt. gnuud, ninasarvikud, pühvlid ja elevandid, aga ka jaanalinnud, sebrad ja erinevad antiloobid. Osa jooniseid kujutavad ümbruskonna kaarte koos kohtadega, kus kunagi olid allikad, mille ääres loomad joomas käisid. Palju on kujutatud loomajälgi, aga on vaid üksikud joonised, kus on näha ka bušmaneid endid. Üks tuntumaid jooniseid kujutab 5-varbaliste käppadega lõvi, kellel on käpp ka saba otsas -- arvatakse, et tegu on hoopiski šamaaniga, kes suudab võtta lõvi kuju.
Twfelfonteini külastuskeskus on kena näide nutikast taaskasutusest -- selle seinad ja katus on tehtud suurtest metalltünnidest lõigatud tükkidest ja tünnide kaantest, mis äraroostetanuna ilusasti kivikõrbe loodusesse ära sulanduvad (allpool pildil).

Twyfelfonteini läheduses on veel mitu vaatamisväärsust, mis kiiret külastust väärivad: Organ Pipes ehk oreliviled, mille nimetus kirjeldab hästi nende 120 miljonit aastat tagasi formeerunud kuni 5m kõrguseid doleriitsambaid. Burnt Mountain ehk põlenud mägi on neist vaid 1 km kaugusel asuv mägi, mis päevavalguses ei kujuta endast küll midagi erilist, kuid väidetavalt hommikupäikeses lööb ta helendama kõigis vikerkaarevärvides.

Samas lähedal asub ka üks damarade endisaegset eluolu tutvustav nn. "living museum", meie mõistes vabaõhumuuseum. Näidatakse, kuidas bušmanid vanasti kivi ja puupilbaste abil tuld tegid, millistes roigastest onnides elati, lisaks sepatööd, traditsiooniliste ehete valmistamist ja laulu-tantsu. Proovida saab kohalikku õlut ja osta erinevat kästiööd, peamiselt ehteid. Damarade keel (khoekhoe või khoi) kõlab väga huvitavalt, nimelt on seal 20 erineva kõlaga laksutavat häälitsust ("clicks"), väga lahe on kuulata.

Twyfelfonteinist Palmwag Lodge'i on 114km, mida sõidame ca 2 tundi. Palmwag on looduskaitseala Põhja-Namiibias, mis katab ca 4500km2. Kuna maastik on siin suhteliselt andestamatu, siis ei soovitata omapead off-roadi tegema minna, isegi, kui oled kogenud 4x4 sõitja. Seetõttu on soovitav jätta oma auto majutuskohta ja minna nende poolt korraldatud safarile. Palmwag on küllaltik rikas oma fauna poolest, kohata võib lõvi, leopardi, musta ninasarvikut, elevante, springbok'i, mäestikusebrat, kudut ja kaelkirjakut.

Palmwag Lodge on armas majutuskoht, kus osa kämpingukohti jäävad täpselt Uniabi jõe äärde (voolab küll suuremalt osalt maa all), mistõttu vahel võivat elevante ka lausa paari meetri kauguselt imetleda. Meid nad seekord ei külastanud, küll aga pildistasime hommikul rohkesti linde, keda meie söögitegemine ligi meelitas.