31. märts, Riia--Praha--Beirut

Jõudiski kauaoodatud puhkus. Ja mitte ei saa ontliku inimese kombel sõita Türki või Sharm el Sheiki või kus nad kõik käivadki. Üle ookeani ka ei viitsinud lennata. Ja püüdes välja mõelda kohta, mis oleks uus ja põnev ja samas mitte kaugel, ei tulnudki pähe midagi peale Lähis-Ida. Kuigi, ajakirjandust ja välisministeeriumi uskudes peaks siit muidugi kaugele hoidma. Aga nagu täna Beirutis elava vene perekonnaga vetseldeski selgus, ei ole ajakirjandus just see õige õigem instants, mile põhjal järeldusi teha. Nemad nimelt arvasid, et Eestis lokkab patriotism ja võõrviha ja kõiki venelasi vihatakse hirmsat moodi ja sinna ei maksa üldse sõita.
Aga kuna internet on siin nii aeglane, et kohalikus hotellis on wifi parooliks welcome to africa, siis on siit väga raske blogisse postitust teha, kuna lehe avamiseks kulub julgelt 15 minutit.
Igatahes, peale pikka jätkulennu ootamist Prahas maandusime lõpuks öösel kl. 2.20 Beiruti lennujaamas, kus vaatamata öisele ajale oli oma 15 kraadi sooja. Vaatasime lennujaamas murelike nägudega, et kust nüüd viisa passi saaks, kui sõbralik onu teatas, et kui olete Eestist, pole viisat vajagi. See tähendab, et passikontrollis vaadati üle, et passis ühegi ebasõbraliku riigi templit poleks, löödi uus tempel passi ja -- "Welcome to Lebanon!
Pildil Riia lennujaama pingilt leitud kaelaehe. Oli see nüüd mingi enne või mis?