Baalbekist Beirutisse saamine on tõepoolest imelihtne, kesklinnast väljub minibuss, mis täitub kiiresti ja viib kahe tunniga üle mägede Liibanoni mereäärsesse pealinna, pakkudes hingematvaid vaateid üle Mt. Lebanoni mäeaheliku ja seda ümbritsevate orgude, kus väidetavalt kasvatatakse ühte Liibanoni peamistest ekpordiartiklitest, nimelt hashishit. Üldse ei imesta, köögiviljadest saadav tulu hektari kohta ilmselt sellega ei konkureeri.
Kuna meie ärasõit pidi toimuma järgmise päeva esimestel tundidel, ei olnud meil plaanis hotelli võtta, kuid kotid tuli ometi kuhugi hoiule jätta. Kesklinnale lähim hotell, mida teadsime, oli Pension al-Nazih, kes oli, küll millegipärast mitte eriti heameelega, nõus kasutama võimalust meie kottide hoiu eest 10 USD teenida.
Jalutasime Beiruti kesklinnas, jälgides, milliseid kahjustusi on majadele jätnud 2006. a. pommitamine ja kuidas on püütud neid hooneid uuesti üles ehitada. Väga kaunis on Gemmayzehi linnaosa, kus mitmeid tänavaid värskelt restaureeritud maju, mille alumisi korrusi kaunistasid noorte disainerite ja kunstnike poekesed ja mõned kohvikud. Al-Saifi on ka armas, kuid pigem selline boheemlaslik, tolmune ja korratu, kuid samuti asustatud kunsti- ja antiigipoodide ja väikeste pagariäride, mahlabaaride ja söögikohtadega. Jalutasime ka mere ääres Beiruti sadama juures ja juba reisi algusest tuttavas kesklinnas. Kuna lennuni oli meil aega poole ööni, kasutasime aega ka shoppamiseks, milleks Beirutis on Milaano või Londoniga võrdväärsed kvartalid rohkete butiikidega.
Hoiatus Lonely Planeti kasutajatele: ärge jumalapärast minge sööma seal soovitatud Le Chefi, see toit oli midagi sellist, mille meenutamine siiani söögiisu ära võtab! Ei välimust, ei maitset, mingi jube jahukastmelögaga ülevalatud pasta ja kebbe.
No comments:
Post a Comment