Tänane päev kulus paraku peamiselt sõidule, esiteks Wadi Rumist Punase Mere äärsesse Aqabasse (taksoga, 20JD), sealt bussiga Ammanisse ja teise bussiga Damaskusesse. Meie taksojuhiks oli Ahmad, kes terve sõidu aja rääkis meile Jordaania kommetest, eriti neist, mis puudutavad abiellumist ja kõike sellega seonduvat. Enne abielu siin noortel meestel ja naistel omavahel suhelda pole praktiliselt võimalik. Ahmad oli 28-aastane ja veel vallaline. Kunagi olevat tal olnud n.-ö. tüdruksõber, kellega ainus kontakt oli telefonis jutuajamine, aga tüdruku isa oli selle varsti ära keelanud. Kui mees on piisavalt jõukaks saanud, s.t tal peab olema juba oma maja või korter koos kogu sisustusega, piisavalt raha pruudi kingituste ja pruudiluna ning pulmapeo jaoks, mis peetakse kogu suguseltsile mõistagi, siis võib ta paluda oma emal ja õdedel otsida tema jaoks nende arvates sobiv naine. Edasi tulevad mitmesugused kosimise rituaalid pruudi isa juures. Ja siis järgneb võimas pulmapidu, milleks kulub tuhandeid kuni kümneid tuhandeid dinaare. Ja peale seda ongi sul meeldiv võimalus oma abikaasaga tuttavaks saada. Õnneks olevat meestel siin õigus oma naisest lahutada, kui selgub, et ikka kohe üldse ei sobi. Siis saab naine kopsaka kompensatsiooni (see lepitakse kokku juba abielludes), aga paraku pole tal siis enam mingit lootust uuesti abielluda ja ta peab vanemate juurde tagasi kolima. Meie omalt poolt tundsime Ahmedile kaasa ja soovitasime talle, et tulgu Eestisse, siin on see asi palju lihtsam.
Aqabast Ammanisse (u. 350km) sõitsime VIP-bussiga, mis oli küll kallis (15JD), aga ajaliselt sobivaim. Nagu VIPidele kohane, pakuti sõidu ajal kohvi või teed ja võileibu, igaühel oli oma ekraan, kust sai erinevaid kohalikke telekanaleid vaadata.
Ammanis kinnitasime keha bussijaama läheduses leitud pagariäris, kus soojad pirukad otse ahjust lauale tuuakse. Seejärel istusime bussi, et asuda teele Damascuse poole. Bussipilet maksis 7,5JD, kuid tegelikult oleks jagatud taksoga kindlasti mõistlikum olnud minna (8JD nägu). Aga innukas Ahmad oli meile Aqabas tellinud piletid kuni Damascuseni. Taksoga kulunuks sõiduks koos piiriületusega 4 tundi, bussiga võttis ainuüksi piirini, mis oli vaid 60km kaugusel, aega 2 tundi. Järgnes piiriületus, mil buss pidi ootama, kuni kõik vajalikud templid passi saavad. Korra tuli tagasi sõita, kuna ühele Süüria prouale oli tempel unustatud löömata. Oma 20 minutit uli oodata kohalike pubekate järele, kes oli piiripunktis kuhugi tax-free kauplustesse uitama läinud. Kogu sõit kestis kokku kuskil 6 tundi ja Damaskusesse jõudes oli juba päris pime. Bussijaamas ründasid meid taksojuhid, kes muidugi küsisid müstilisi summasid (selle raha eest oleks saanud uuesti Ammanisse ja tagasi sõita). Pakkusime siis kesklinna sõiduks 150SP (veidi alla 40 krooni) ja leidsime varsti ka taksojuhi, kes sellise summaga nõus oli. LP andmetel on taksohind kesklinna tegelikult kuskil 50SP, aga taksomeetrit nad enamasti tööle ei pane ja 100-150SP-ga ongi üsna hästi saadud. Takso tõi meid juba tuttavasse hostelisse Damascuse kesklinnas.
Käisime lähedalasuvas väikeses söögikohas kuumi täidetud kartuleid söömas ja lastega skype'is lobisemas. Blogspot'i ega facebook'i Süüria diktatuur kahjuks ligipääsu ei võimalda, Postimeest sai aga lugeda küll.
Tänase päeva suurimaks elamuseks oli kohalike flamencokitarristide improviseeritud kontsert kahel kitarril + palmas toidu ja tee kõrvale, s.t nad ei olnud mitte esinejad, vaid lihtsalt kohvikukülastajad nagu meiegi. Aga mängisid tõesti väga-väga hästi, ma tean, millest ma räägin ;).
Piltidel üks väike intarsiatöökoda, saiamüüja tänaval ja kahe tüüpilise Damaskuse maja sisehoovid, millest ühes on antiigipood ja teises väga mõnus restoran.
No comments:
Post a Comment