Tüdinutena siinsete taksojuhtide pealetükkivusest ja hindade korrutamisest turistikoefitsiendiga otsustasime sel hommikul proovida minibussi teenuseid. Teadsime, et buss Palmyrasse väljub Harasta terminalist ja seda siis küsisimegi igalt peatuvalt minibussi juhilt. Paar minutit ja paar bussi hiljem ronisimegi oma kodinatega minibussi peale ja mõne aja pärast anti meile märku, et nüüd ongi bussijaam siinsamas. Varsti aga selgus, et oleme siiski mingis teises bussijaamas, kust suuri busse Palmyra poole ei lähegi. Veidi ringi ekselnutena ja püüdes tulutult möödujatelt Harasta terminali kohta pärida (Süürias ei oska iga tänaval vastutulev inimene inglise keelt, millega Jordaanias juba harjunud olime), võtsime lõpuks ikkagi takso, kes meid õigesse kohta sõidutas. Bussijaamas ründasid meid kohe erinevate bussifirmade shaakalid, kes igaüks püüdis meid oma firma office'i poole sikutada. Olles ometigi LP poolt hoiatatud, jäime ühte onu siiski uskuma, et Kadmousi bussi ei välju enne 3 tundi (ilmselt sellepärast, et ta ainsana kogu kambast rääkis inglise keelt ja kogu tegevus toimus pika meelega põhjamaalaste jaoks liiga kiiresti, et seda analüüsida) ja mõni minut hiljem oli meile müüdud 200 SP eest per nase pilet Palmyrasse ehk Tadmori, nagu seda linna tunnevad kohalikud. Sõidu algu oli küll kurjakuulutav, peatuti juba linnas mitmeid kordi, küll korjati peale papisid rohkete kodinatega, küll oli bussijuhil vaja kuskilt kohvi osta ja kellegagi juttu puhuda. Lõpuks saime siiski liikuma ja kõigi meie kahtluste kiuste ei kestnud sõit tõesti palju üle 3 tunni (220km). Paraku peatus meie buss Palmyrast oma 7 km kauguselja jällegi olime sunnitud kauplema karja taksojuhtidega, suutes hinna siiski 150-lt SP-lt 100-le vedada, tegelik hind ilmselt üle 50 ei ole. Aga ega see 25 krooni meid maha ka ei löönud, lihtsalt ajab vihale, kui keegi tahab sul koguaeg nahka üle kõrvade tõmmata.
Lasime end kesklinna sõidutada, tegemata välja taksojuhi soovitustest hotelli osas (LP hoiatab, et nad veavad turiste kindlasse hotelli, mis neile selle eest väikese kompensatsiooni maksab, sinu kulul muidugi). Esimeses hotellis, mida omanik hindas 5 tärni vääriliseks (2-3 oleks ehk õigem), küsiti toa eest 2600 kohalikku (850 krooni). Leidsime, et 5 tärni on meie jaoks ehk liiga palju ja suundusime järgmisse, kus küsiti 1500. 1000-ga olime nõus jääma ja nii jäigi.
Jalutasime veidi linnas (40 000 elanikku), sõime kõrvalasuvas pancake house'is (ülejäänudon enamasti väikesed räpased urkad, ühel lambaliha-“restoranil“ näiteks olid reklaamiks akna peal lambarümbad rippumas, väga isuäratav, eksole), mis tundub olevat siin kõige normaalsem söögikoht ja suundusimegi kuulsatesse Palmyra varemetesse. Raha küsitakse siin ainult Beli templi ja amfiteatri ning mõningate hauakambrite külastamise eest, kõike muud võid uudistada tasuta, niipalju ja sellisel kellaajal, nagu soovid.
Palmyra on suuremalt jaolt ehitatud 2. sajandil AD ja varemed katavad rohkem kui 50 hektarit, millest osa on kenasti välja kaevatud ja taastatud, aga kust pidevalt leitakse uusi põnevaid objekte. Tema varased valitsejad olid assüürlased ja pärslased, kuid sattus 3. sajandi alguses Rooma riigi võimu alla. Oma strateegilise asukoha tõttu oli ristusid Palmyras vahemeremaadest, Mesopotaamiast ja araabiast tulevad kaubateed ning ta oli ka oluliseks punktiks Siiditeel. See tegi Palmyra ja selle kodanikud jõukaks ja rooma ajal ehitati siia juurde mitmeid templeid ning sammastega palistatud tänav.
Jalutasime varemetes mitu tundi, sest vaadata on siin tõesti palju. Et saada Palmyrast täit elamust, soovitatakse teda külastada lisaks päevasele ajale ka päikeseloojangu ja -tõusu ajal. Meie käisime teist korda hoopis õhtupimeduses, kui kompleksi peamine osa seisab altpoolt valgustatuna tõeliselt majesteetlikuna kogu oma hiilguses.
No comments:
Post a Comment