Startisime Kati ja Hanno juurest kl 3 paiku öösel, et jõuda kl 8.50 lennule Kiievisse. Lendasime Aerosvit Airlinesiga, mis on Ukraina lennunduse au ja uhkus. Lend iseenesest oli väga lühike. Pikk oli ümberistumise ootamine Kiievi lennujaamas, kus tuli koguni 7 tundi surnuks lüüa. Tundub, et tänu Aerosviti suvisele kampaaniale on Kiievi lennujaam üpris tihedalt eestlastega täidetud. Lend Delhisse kestis 5,5 tundi ja vastupidi meie kartustele on Aerovsit täiesti konkurentsivõimeline lennufirma. Lennukid on üsna uued ja korralikud, igal kohal oma ekraaniga, kust saab telekat või filme vaadata. Ja süüa ka sai täitsa hästi, kuigi ports oleks võinud muidugi suurem olla. Ja Meka suunda näidati ka koguaeg ekraanilt, juhul kui peaks tulema isu Allahi poole palvetada.
Delhi vottis meid vastu sooja sombuse ohu ja karja shaakalitest taksojuhtidega. Õnneks nemad meisse ei puutunud, sest olime esimese shoki vältimiseks endale hotellist trasferi tellinud.
Delhi lennujaama suurim "elamus" oli hoopis pisut üle oma mõõdu alkoholi manustanud tibla, kes kohalike autojuhtidega konflikti otsis ja ilmselt siin varem korduvalt käinuna tundis ennast kohalikest mitu kasti kõvema inimesena, sõimates neid juba enne, kui nad tema küsimustele üldse vastata oleks jõudnud. Ole ikka avatud ja katsu kohaneda, väga ebameeldiv igatahes.
Et ikka kohe korralikult Delhi võlude keskele sattuda, valisime oma hosteli Paharganj linnaosasse, kuhu esimesel India külastusel tegelikult üldse tulla ei soovitata. See on ikka ehe slum, pimedad kitsad tänavad, kohutav kusehais, rämps ja ekskremendid igal sammul. Rääkimata vilavate silmadega kohalikest, kes ka külalistele on lahkesti valmis hashi jagama, kui peaks n6udlust olema. Hostel oli vastavalt oma asukohale äärmiselt askeetlik, lihtsalt neli seina ja voodi, kus räpased linad just magama ei kutsu, aga õnneks olime end varustanud matkapoes müüdavate magamiskoti linadega. V6tavad vähe ruumi kotis ja üldse väga tänuväärne avastus. Sooja vett mõistagi polnud.
No comments:
Post a Comment