Täna hommikul hotelli rikshajuhiga Taj Mahal´i sõites pakkus ta ennast kogu päevaks 500Rs (125EEK) meie käsutusse. Kõigepeale viis sõit Taj Mahal´i juurde, mis on peamine põhjus, miks Agrasse üldse tullakse. Pilet välismaalasele maksab siin koguni 750Rs, piletiga saab kaasa ka pudeli vett ja jalatsikatted mosheesse sisenemiseks. Turistid ei pea seisma kohalikega ühes järjekorras, mis tähendab tublit ajavõitu, sest järjekord on oma paarsada meetrit pikk. Nagu iga vaatamisväärsuse jurues, nii hakkab ka siin külge rohkesti isehakanud giide, kelle teenustest kiirelt ära ütlesime.
Taj Mahal on igat tema ülistamiseks kirja pandud sõna väärt. See armastuse monumendiks nimetatud valgest marmorist õhuline, poolvääriskividest laotud mustritega tempel on 17. sajandil Shah Jahan´i poolt oma teisele naisele Mumtaz Mahalile, kes suri nende 14.-ndat last sünnitades, püstitatud hauakamber. Shah Jahan ise võeti omaenda poja poolt vangi mõned aastad hiljem ja kuni surmani sai ta oma armastatud naisele pühendatud mälestusmärki imetleda ainult eemalasuvast Agra Fort´ist.
Agras tasub kindlasti külastada ka kindlust, mis on Delhi Red Fort´ist tunduvalt ilusam ja võimsam.
Lõunat sõime kohas nimega Only Restaurant -- ilmselt oli see siin siis ainus, mis restorani nime vääris. Nagu mitmeid kordi varemgi paljudes maailma nurkades selgus, et vene keelt tasub osata. Nimelt saime oma tekkinud küsimustele India kohta huvitavaid vastuseid kohalikult proualt, keda olime juhuslikult kuulnud ühe venelasega vestlemas. Selgus, et ta on Delhi ülikoolis vene keelt õppinud ja töötab giidina.
Riksha viis meid seejärel ühte marmoritöökotta, õigemini vabrikusse (300 töölist), kus selle 50-aastase perefirma väärikas omanik tegi meile ekskursiooni oma valdustesse. Turistidele näitamiseks olid kohal ka paar töölist, kes ühe käega käia ringi ajades teisega poolvääriskividest detaile välja lihvisid, marmorisse auke toksisid ja sinna nendest kividest ilusid mustreid ladusid. Kardina taga olid varjul selles vabrikus tehtud haruldased kunstiteosed, mis, tuleb tunnistada, olid tõesti ilusad. Otse loomulikult oodati etenduse lõpuks, et sa vähemalt paarimeetrise lauaplaadi ostad. Valisime siis nende lohutuseks paar kõige pisemat karbikest. Tegelikult ei maksaks siis lasta rikshajuhil end sellisesse kohta vedadagi (nad saavad omanikult selle eest komisjoni, et turiste sinna veavad), aga kuna niisugune marmoritöötlemine oli tõesti Agrale iseloomulik kunst, siis olime otsustanud selle siiski ära vaadata. Omanik oli pealegi imposantne.
Üritasime siis veel ka riietepoes kaupa teha, aga kui samade särkide eest, mida Varanasis olin saanud 400Rs eest kaks tükki, küsiti siin 700Rs tükist, tulime lõbustatuna tulema. Nahaalsus teeb neile tõesti au.
Rong Jaipuri startis 2 tundi oodatust hiljem. Seega saime oodates jälgida elu rongijaamas. Liiprite vahel kihas elu (rotid!), rämps igal pool, vigased ja vähem vigased kerjused igal pool, hindud, sikhid, moslemid...
Lõpuks rong siiski saabus, väikese segaduse järel, mil Hanno püüdis üht hindu perekonda kupeest välja tõsta (tegelikult olime me ise vales vagunis!), leidsime oma kohad ja sõit Jaipuri, Rajasthani pealinna, võis alata. Meie Katiga jõudsime juba väikese uinaku teha, kui kl. 1.30 paiku saabusimegi Jaipuri - Roosasse Linna. Oma hotelli (Vinayak Guesthouse) leida ei olnud keeruline, selleks kulus tunduvalt vähem aega, kui hotelli sisse checkimiseks (see oli tõsine protseduur, täita tuli kohe mitu paberit ja kaustikut). Tubadega oli kitsas, nii saime endale neljase toa -- nagu pioneerilaagris, aga 800Rs (ca 200EEK) igati ok.
No comments:
Post a Comment