Teisipäev, 14. juuli 2009, Cinque Terre

Tänase päeva olime plaaninud veeta Itaalia Rivieras, Cinque Terre rahvuspargis. Cinque Terre (tõlkes viis maad) on viis imetabast kaluriküla (Riomaggiore, Manarola, Corniglia, Vernazza, Monterosso al Mare) Liguuria maakonnas, Vahemere rannikul, mis kuuluvad Unesco maailmapärandi hulka. Omal ajal pääses Cinque Terre küladesse vaid merelt ja ka praegu pole maanteed, mis kõiki külasid omavahel ühendaks. Mööda kaldakaljusid kulgeb vana Sentiero Azzurro jalgrada. Eraldatus on ka see, mis pole neil imekauni asukohaga küladel kasvada lasknud. Sajandeid on siin põldu haritud mäekülgedele rajatud terassidel, maastikku ei riku moodsad arendused. 1998. aastast kuulutati piirkond rahvuspargiks, et säilitada ainulaadset looduse ja inimese tasakaalustatud tegevuse tulemusena kujunenud unikaalset maastikku. Keskkonnasäästlikkust rõhutavad üleskutsed prügi sorteerimisele (eraldi konteinerid olmeprügi, paberi, pakendite jne. jaoks), võimatus liikuda külades ja nende vahel autoga ning ühistranspordi kasutamine (paadid, praamid, rong ja ökokütusel sõitvad bussid).
Meie parkisime auto esimesse parklasse (parklad on küllalt väiksed ja mitte piisavalt vara tulles ei pruugi enam kohta leida) ja liikusime külade vahel jalgsi mööda rannaäärseid matkaradu ning rongiga. Rongijaamast tuleb osta Cinque Terre kaart (täiskasvanule 8.50, perele 21.50 eurot), millega on lubatud liikuda kõigil radadel ning sõita rongiga piiramatu arv kordi. Mis tähendas meie jaoks seda, et Manarolast Riomaggioresse (nende külade vahelist teed nimetatakse Via dell´ Amore´ks, nii et võite isegi ette kujutada...) ning Cornigliast Manarolasse kõndisime jalgsi (esimene ots 20 minutit, teine 1 tund), teised vahed läbisime rongiga (rongisõit kahe küla vahel kestab max 5 minutit), kuna need olid pikemad (kõik 5 küla peaks saama läbitud 5 tunniga, aga muidugi võib valida veel pikemad, mäe otsas kulgevad rajad). Kaardiga saab külastada ka Cinque Terre ajaloomuuseumi, anshoovise soolamise keskust, virtuaalset akvaariumi ja laenutada kolmes tunniks jalgaratast (kõrgematel radadel). Enne esimest rongisõitu peab kaardi vastavas aparaadis "valideerima", muidu võib rongis 50 eurot trahvi saada.
Päev läks nagu lennates, pidasime ranna ääres piknikku, ujusime (Vahemeres! esimest korda elus, kuigi me pole just vähe reisinud!), jalutasime mööda matkaradasid ja külatänavaid ja lihtsalt nautisime imeilusaid vaateid. Need on vapustavad, aga üks pilt räägib rohkem, kui tuhat sõna...

Esmaspäev, 13. juuli 2009, Gardaland

Emi ja Erik kirjutavad!

Tänast päeva alustasime hommikusöögiga hotellis. Söögiks sai valida: kolme sorti helbeid, ananassi- ja arbuusitükid, röstsai (issi ütles, et see säilib veel 30 aastat), igast saiad, sink, juust, jogurt, kohvi, tee ja mahl. Sõime kõhud täis ja hakkasime liikuma.
Sõita oli 2h(!) ja see oli jubeeee igav! Kui kohale jõudsime, pidi parkimise eest maksma 5 eurot. Kui me Gardalandi väravatest sisse jõudsime oli seal alguses lilledest tehtud pildid(peenardes) (kuu, päike, tähed, laps ja naine), natuke maad edasi tuli 2 (vääääga suurt) purskkaevu, piletiostu-majakesed, sissekäik ja lilledest tehtud auto.
Piletid ostetud (maksid kokku 134 eurot, alates 12a. on täiskasvanu), läksime sisse ja meie alustasime suure puu sisse minemisega. Juba oli järjekord, aga õnneks lasti korraga sisse 70 inimest. Kui olime oma järjekorra ära oodanud, pidime minema lifti, kus kõik tuled ära kustutati ja laes olevas ämlikuvõrgus rippuv ökul midagi itaalia keeles rääkima hakkas. Peale seda sõitis lift üles ja seal oli tuba, kus ilmselt oli torm, sest nõud ´´kukkusid´´ riiulitelt maha. Edasi saadeti meid kolmandasse, viimasesse ruumi, kus pidime istuma pinkidele ja meile lasti mustad torud ette, et me alla ei kukuks. Me olime ruumi sisenedes arvanud, et tegemist on 4D kinoga, aga nii see ei olnud. Hakkasime edasi-tagasi loksuma kuni endalegi märkamatult avastasime, et oleme lakke sattunud. Ühesõnaga me tiirlesime põrandal ja laes.
Järgmisena oli emme leidnud piraadilaeva. Läksime sisse ja taaskord seisime natuke järjekorras, aga see liikus ruttu.
/Siinkohal tüdinesid kirjutamisest, aga võib-olla jätkavad mõnel teisel päeval. Gardaland on Itaalia suurim lõbustuspark. Tegelikult on siin veel Seaworld ka, aga juba lõbustuspargis on atraktsioone vähemalt kolmeks päevaks. Ehitised on tõesti vägevad, väga läbimõeldud, tohutute kujude ja purskkaevudega. Ei taha mõeldagi, kui palju siin päevas vett ja elektrit korstnasse lastakse. Ameerika mäed on võimsad, jube on vaadata, kuidas inimesed pea alaspidi seal sõidavad. Vaatamisest juba hakkab sees keerama! Rahvast oli nagu laulupeol. Veetsime seal terve päeva, kuid igast tunnist vähemalt 45 minutit kulus järjekordades seismiseks. Tegelikult on võimalik ennast 10 euro eest kõigist järjekordadest mööda osta, aga seda võimalust nägime alles hiljem. Igal juhul said lapsed lõbustusi kogu raha eest. Meile meeldis kõige rohkem delfiinide show, kus ilusad kalipsodes naised delfiinidega trikke tegid. Delfiinid lihtsalt on nii armsad. Kõige väiksem, sündinud siinsamas Gardalandis, polnud veel aastanegi. Kokku võttes – jah, on küll kallis üritus, aga väga vahva ka ja ega iga päev nii suurde lõbustusparki ei satu. Laste jaoks ikkagi tükiks ajaks elamus. /

Pühapäev, 12. juuli 2009, Firenze

Täna oli meie viimane päev armsas Montefioralle külakeses. Korjasime kl 9 paiku oma kodinad kokku, maksime pererahvale lahke võõrustamise eest, põsemusid Itaalia moodi, ja alustasimegi sõitu Firenzesse, kuna meil olid ette tellitud piletid Uffizi galeriisse. Pool tundi hiljem olimegi Firenzes, kus linna sisenedes jälgisime suure hirmuga liiklusmärke, et mitte kogemata jälle autodele keelatud aladele sattuda. Märkidest segadusse sattudes pidasime auto ühel vaiksemal tänaval kinni ja palusime esimeselt ettejuhtuvalt onult soovitusi, kuhu parkida. Onu arvas, et Piazzale Michelangelo oleks selleks sobiv koht küll. Ja tõepoolest, hommikul piisavalt vara saabudes leiab seal tõesti parkimiskoha (hiljem küll vaevalt). Kesklinn paistab sealt ülevalt mäe otsast ilusti kätte. Jalutasemegi linna ja olime täpselt õigel ajal Uffizi galerii juures. Piletid tasub kohe kindlasti ette broneerida, sest vastasel juhul tuleb arvestada paaritunnise elava järjekorraga. Ette broneerimiseks kasutasime meie telefoni, mis tõstis piletite hinda nelja peale kokku 16 euro võrra. Online broneerides tulnuks maksta lisaks koguni 46 eurot!!! Pilet ise maksis tegelikult täiskasvanule 10 eurot ja Euroopa Liidu lastele on galerii külastamine üldse tasuta.

Veetsime Uffizi galeriis kuulsate Itaalia kunstnike tööde seltsis oma 2 tundi, mis läks tegelikult nagu lennates. Isegi Erik ei jõudnud veel virisema hakata. Muude shedöövrite hulgas sai oma silmaga üle kaedud niisugused meistriteosed, nagu Botticelli "Veenuse sünd" ja "Kevad", Leonardo da Vinci "Maarja kuulutus" ja "Püha perekond", Tiziani "Urbino Veenus" ja "Flora", aga ka näiteks Raffaeli ja Tintoretto teoseid. Lisaks saalide viisi meile vähem tuntud Itaalia maalikunstnike töid.

Kunstist küllastunult liikusime kesklinna poole. Esmalt vaatasime üle Piazza della Signoria, mida Silmaringi Reisijuht nimetav Firenze avalikuks elutoaks ja skulptuuride vabaõhugaleriiks. Meie kasutasime piazzat hoopis söögitoana, võttes väikese eine Palazzo Vecchio (Arnolfo di Cambio võimas raekoda) külje all. Palazzo Vecchio ees seisavad Donatello "Marzocco" (Firenze lõvitaoline sümbol) ja "Juuditi" ning Michelangelo "Taaveti" koopiad. Keset väljakut on hiiglaslik purskkaev, mis kujutab Neptunit.
Edasi jalutasime Toomikiriku juurde. Närvi ajab, et kõik Euroopa suurlinnades on kesklinna tänavad okupeeritud kõiksugu fake-DG-d, -Armanti ja -Rolexeid müüvate mustade ja poolmustade poolt (mitte, et ma rassist oleksin, aga seda rämpsu võiks nad mujal müüa). Toomikirik on võimas ehitis, Itaalia renessansiaja arhitektuuri ja inseneriteaduse ime.
Toomikiriku uksest lookles saba välja, ümber nurga, ja otsaga kiriku tagumise osani välja. Sest sisse lasti korraga vast sadakond inimest, ja siis mõne 5-10 minuti pärast järgmine seltskond. Uksel kontrolliti, kas naisterahvastel on reied ja õlad ikka kenasti kaetud. Ilm oli täna väga kuum, üle 30 kraadi kindlasti, ja loomulikult polnud me eriti paksult riidesse pannud. Mina olin küll kleidiga, aga õlad paljad, Emil see-eest lühikesed püksid. mis tähendas, et tegelikult toetas politsei rohkete tõmmude idamaist päritolu naisterahvaste rätiäri kiriku ümbruses. Olime meiegi sunnitud kaks tükki ostma, nõutud 10 euro asemel ei olnud me küll nõus maksma rohkem kui 6. Õnneks toomkirikusse pääsemise eest raha ei võetud (maksma peab, kui tahad torni minna), aga tegelikult oli ta võrreldes paljude Toscana väikelinnade kirikutega interjööri poolest minu meelest palju vaesem ja kõledam.
Jalutasime veel veidi mööda tänavaid, sõime ära paar jäätist ja ületasime Ponte Vecchio silla. See on omapärane sild, sest kahel pool silda ületavat teed paiknevad tihedalt üksteise kõrvale lükitud kullassepaärid, millel pealegi üsna mitu korrust. sild on kulla- ja hõbedaseppadele peavarju andnud juba 16. sajandist, enne seda asusid seal lihunikuärid, kelle Fernando I sealt lihahaisu pärast välja tõstis (tema erakäik Uffizist Pitti paleesse läks läks sealt mööda). Isegi II Maailmasõja ajal jätsid sakslased silla õhku laskmata, kuna leidsid, et see on siiski liiga ilus.
Viskasime pilgu peale ka Pitti paleele ja ronisime pärastlõunases troopikakuumuses mäest üles tagasi Piazzale Michelangelole.
Järgnes pikk ja igav sõit (2,5 tundi) mööda kiirteed Parma lähistele Sala Baganzasse. Mitte et siin midagi erilist vaadata oleks, aga siit on võrdselt 100km ringis maad nii Cinque Terre´sse, Gardalandi kui Milano lennujaama, kuhu kõigisse meil järgnevatel päevadel asja on. Hotell on igavalt tavaline, aga vähemalt on siin olemas wifi, nii et saab eelmiste päevade lood ka teile lugemiseks üles panna!

Laupäev, 11. juuli 2009. a. Radda in Chianti, Monteriggioni, Panzano in Chianti

Hommikul magasime niikaua, kuni und jätkus, tegime endale vägava hommikusöögi praemunadest, pizzast ja värsketest tomatitest ning asutasime end teele, plaaniga seekord vaadata teisi armsaid lähedalasuvaid Toscana külakesi.
Esimesena saabusime Radda in Chiantisse, mis on turistide hulgas üsna populaarne. Küla asub samuti mäe otsas, nagu enamik teisigi ning koosneb ehk paarikümnest tihedalt kokkupakitud majast, mille vahel kitsukesed tänavad ning rohkelt savipotte lopsakate lilledega. Külastasime ühte enoteca´t, kus sõbralik onu meile lahkesti erinevaid veini proovimiseks valas. Nagu nad sisse kutsudes alati kenasti ütlevad, ei ole keegi kohustatud midagi ostma. Samas tundub ütlemata jäme ja ebaviisakas peale sellist kuninglikku kohtlemist midagi ostmata minema jalutada. Ilmselt sellele ongi nende turundus rajatud. Loomulikult ostsime meiegi pudeli onu isiklikus veinikeldris valminud 2006.a. Chianti Classico Riservat´t (pidi hea aastakäik olema). Raddas tasub tähelepanu pöörata veel 16. sajandi Palazzo de Podesta´le ehk raekojale, mille fassaadi kaunistavad kunagiste aadlike vapid. Kohe raekoja vastas asub väga mõnus sooja ja õdusa atmosfääriga kirik.
Pool tundi autosõitu ja jõudsime Toscana ühe populaarseima pildistamisobjekti ja postkaartide lemmikteema – Monteriggioni juurde. Tegemist on mäe otsas asuva väikese kahe tänavaga külakesega, mis paikneb täielikult keskaegse kindlusemüüri sees. Ega ta Rakvere linnusest palju suurem küll ei ole. Siin toimuvad igal suvel keskaja pidustused, ja juhuslikult ka täna pidid õhtul üritused algama. Kuna aga oli jube palav ja aega peo alguseni veel mitu tundi, ning rahvast tõotas tulla murdu, arvestades parkimiseks korraldatud hiilgasliku põlluga (külast endast vähemalt 2 korda suurem), otsustasime niisama kindlusemüüridel jalutada, muuseumi üle vaadata ja natuke jäätist süüa. Muuseumis oli lastel võimalik proovida selga raudrüüd (jube raske, huvitav, kuidas nad nendega tundide kaupa veel võidelda jaksasid?) ja sõjakinnast ja erinevaid kiivreid. Vehkida tohtis ka mitme mõõga ja kilbiga ja isegi ambu võis katsuda. Nii et Erikule sobis täitsa hästi. Igal pool valmistuti õhtusteks pidustusteks. Ja ühest siinsest käsitööpoest ei suutnud ma küll käsistsi maalitud keraamilist oliiviõli kannu ostmata ära minna.
Tagasiteele Montefiorallesse jäi veel Panzano in Chianti, kus samuti kindlus, kuid tegelikult on see küla kõige enam tuntud kohaliku lihuniku Dario Cecchini pärast, keda peetakse Itaalia kuulsaimaks omal alal. Nimelt pidi ta noa välgutamise kõrvale ostjatele ooperiaariaid ja Dante poeeme esitama. Macelleria´sse sisenedes suruti meile kohe pihku klaas punast veini ja lükati ette vaagnad oliiviõlisse kastetud ja ürtidega maitsetatud searasvaga kaetud pane´ga (leib). Onu ise andis etendust pooliku sea küljest liha lõigates ja oli üsna imposantne kuju tõesti, aga laulu ta sedapuhku ei lasknud.
See-eest saime tõelise elamuse Accademia del Buon Gusto (Hea Maitse Akadeemia)-nimelises enoteca´s. Lahke kokamütsiga Stefano valas muudkui veini ja jutustas. Akadeemias kehtis täielik vabadus ja igaüks pidi saama proovida, mida aga tahta oskas. Lapsed olid paari silmapilguga võlutud viinamarjasiirupi ja shokolaadiküpsistega. Peale ühispilte suure veinipudeli ja metsseatrofeega lahkusime jällegi mõnusa kogemuse ja veinipudeli võrra rikkamana.
Tagasi Grevesse jõudes astusime veel kord siis siinsesse enoteca´sse, aga mitte veini, vaid seekord hoopis valge trühvli (tartufo bianco) pate´ ostmiseks. Valged trühvlid on Toscanas tõeline varandus, mida jahitakse nii, nagu oleks tegu kulla või teemantidega. Hinna poolest ongi, nimelt maksab valge trühvli kilo kohapeal 1000 eurot, Londonis aga juba 4000. Tegemist on siis seenega, mis kasvab kuni 50 cm sügavusel maa sees ja mida otsitakse spetsiaalselt selleks õpetatud koerte abil. Trühvlite lõhn pidi olema jumalik ja toidu juurde ei pandagi teda enamasti rohkem kui 10 grammi (näiteks taldrikutäis pastarooga nimetatud koguse valge trühvliga maksab Londonis umbes 60 naela). Kogused, mis trühvlihooajal leitakse, on üsna väikesed, näiteks San Miniatos asuv Barbialla Nuovo Fattoria kogub oma 500-hektariliselt maa-alalt aastas maksimum 24 kg seda väärtuslikku seent. Muidugi pakutakse trühvliotsimise retke ka turistidele (2 tundi koos natuke valgert trühvlit sisaldava söögiga 1-6 inimesele 200 eurot). Ja ega me mingid miljonärid pole, meie ostetud pate´s on valget trühvlit kõigest 5%...

Esimesel pildil Radda in Chianti tänav, teisel vaade veiniteelt, siis 2 pilti Monteriggionist ja viimane Panzano kiriku trepilt.

Reede, 10. juuli 2009, Greve in Chianti

(Emily ja Erik kirjutavad)
Hommikul esimese asjana tuli majaomaniku naine ja ütles, et õhtul teevad nad pitsat ja toovad meile ka. Tädi küsis: “Millega te pitsat ei söö?“(Inglise keeles). Emme arvas, et me sööme kõigega, aga tädi rõõmuks ütles siiski, et võib-olla ilma kalata.
Pärast tädi külaskäiku umbes kahe minuti pärast (Erik ütles) tuli jälle südamlik onkel ja tõi korviga salatit, tomateid, viigimarju ja kurke. Meil on külmkapis umbes 20 viigimarja.
Peale hommikusööki läksime ujulasse ujuma. Meie (Erik ja Emily) tegime vettehüppeid. Erik tegi kõhukaid 10 korda 2,5m basseinis, kuigi ta ise väga hästi veel ujuda ei oska. Emi tegi peakaid. Ostsime Jääaja jäätist, aga see ei olnud eriti hea.
Kui me ujumast ära läksime, olid kõhud jube tühjad. Kuna issi püksid olid meie vettehüpete pärast märjad, ei tulnud ta poodi. Meie kolmekesi (emme, Erik, Emi) läksime Coop-i(poe nimi). Meil oli aga meelest läinud, et neil on praegu lõunapaus. Pood oli kinni ja kesklinnas olid ka väikesed poed (lihapoed, saiapoed) kinni. Emmel tuli meelde, et Coop-i taga on turg. Turg oli aint üks väike pood! Ostsime 2 pakki viinereid (ühes pakis 3 vinkut), paki mahla ja paki makarone (tegelikult on neil mingi keerulisem nimi, aga seda teab emme /papardelle! – M./). Turul läks meil kokku 9 eurot!!! Poes saame umbes sama raha eest kotitäie asju.
Kui me olime kodus käind ja ära söönd, läksime linna, kuna tahtsime jutte /blogisse/ üles riputada. Eelmine kord pidi emps maksma, et internetti saada, aga seekord oli Erik näind, et S. Anna kohvikus on free wifi. Selgus, aga et free wifi ei olegi nii free. Oma arvutis ei saand me üldse internetti ja meile anti kohviku arvuti. Saime internetiaega 30min., kuigi olime arvand, et free wifi on niikaua, kui ise tahad. Kõik tegid oma asjad internetis ära, aga kuna meil on blogi jutud wordi failidena kirjutatud, ei saand neid ikkagi üles laadida. /Internetiga on siin üldse täitsa jamasti, esiteks on seda vaid üksikutes kohvikutes või restoranides miinimum 3 euro eest 30 minutit ja ka siis tehakse kõigepealt koopia su isikut tõendavast dokumendist. Meil on saapamaaga võrreldes ikka tõesti e-riik! Ja peab mainima, et Mehhiko oli selle koha pealt üksjagu arenenum ja interneti kasutamise hind ka üle 10 korra odavam. – M./
Läksime sinna kohvikusse, kus eelmised jutud olime üles pannud, selgus aga, et seal praegu internetti ei saa. Kõndisime edasi ja tuli mänguväljak. Meie jäime sinna ja emme ja issi läksid wifi-t otsima. Seda nad ei leidnud ja nad tulid tagasi ja nemad tahtsid minna veinimuuseumi, aga meie koju. Nad tõid meid siia /meie Montefioralle koju – M. / ja läksid ise muuseumi.
Praegu on nad muuseumis ja meie kodus.
PS. Täna ei olnud ükski jäätis eriti hea, aga emme ja issi käivad veel Coop-is ja pidid meile head jäätis tooma!
NB! Me sõime eile ainult 2 jäätist. See on rekord jäätise vähe söömisesJ
/Tegelikult me veinimuuseumi ei pääsenudki. See-eest läksime Greve suurimasse enoteca´sse ehk veinipoodi. Tegemist on keldrikorrusel paikneva ägeda võlvialusega, kus rohkelt erinevaid kohalikke veine pakutakse (kogu Toscana piirkonna omi siis). Kohapeal saab osta nn. veinikaardi väärtuses 10-25 eurot, mida siis vinomatic´u pilusse pistes sai endale proovimiseks nupule vajutades erinevaid veine valida (140 sordi hulgast, grappad ja oliiviõlid veel pealekauba). 10 euro eest saab kümmekond sorti ära proovida, aga selle eest võib ka vabalt ka üheainsa saada (või tuleb sellekski puudu), oleneb, kui peen maitse sul on. Lisaks veinidele on välja pandud kollektsioonide viisi erinevaid veinitegemise või tarbimise juurde kuuluvaid atribuute, näiteks veinivaadi kraane ja erinevate ajastute korgitsere.
Õhtul saabus pererahvas meie ukse taha viie (!) erineva pizzaga, mis just ahjust tulnud. Seal oli kappari-anshoovise, prosciutto, suvikõrvitsa-mingi peene juustu, shampinjoni-oliivi ja erinevate vorstidega pizzad! Pesuehtsad kodused Tosacana pizzad! Külalislahkus Itaalia moodi. Tundub, et nüüd pole mitu päeva vaja poes käia.
NB! Rekord-jäätise-vähe-sööjad sõid õhtul kahepeale veel karbitäie! /

Neljapäev, 9. Juuli 2009. Pisa, Lucca

Tänaseks olime plaaninud külastada üht Itaalia tuntuimat ikooni ja kitshipudinate top ühte – Pisa torni ja teisi imesid Pisa Piazza dei Miracoli´l ehk Imede Väljakul. Sinna oli pisut üle 110 km maad, aga õnneks suurem osa teest kulges kiirteel, seetõttu kulus sinna sõiduks umbes poolteist tundi ja 6,4 eurot.
Pisas parkisime auto esimesele ettejuhtuvale vabale kohale (oleme juba õppinud, et auto tuleb maha jätta esimesel võimalusel) ning õnneks ei olnud sealt kesklinna palju maad, GPS näitas 1,7 km. Kõndisime selle arvukate hollandi, jaapani, soome, saksa jm. turistide sabas maha, endal polnud vaja kaarti vaadatagi.
Ja seal ta siis oligi -- Imede väljak, mida peetakse üheks hiilgavaimaks väljakuks Itaalias. Roheline muru ümbritsemas Pisa romaani arhitektuuri pärle – toomikirikut, baptisteeriumi, Camposanto´t (kalmistut ümbritsev ristikäik) ja kellatorni, mida tuntakse paremini viltuse torni nime all. Torn on 55 meetrit kõrge ja tipust alumise osa suhtes 4,5 meetri võrra kaldu. Seda hakati ehitama 1173. aastal, kuid 1275. aastal avastati, et torn vajub, ning painutati teda natukene üle kesktelje tagasi. 1990.a. suleti torn külastajatele, kuna kalle oli muutunud juba niivõrd ohtlikuks, et kardeti selle kokkuvarisemist. Siis valati talle uus betoonümbris, juhiti ära vesi ja kinnitati tema ümber rihmad, milleotsa riputati raskused, et kallet vähendada. Praegu pääseb üles ainult 40 inimest korraga koos giidiga, mistõttu järjekord torni ulatub vähemalt õhtusse, kui mitte järgmisesse päeva. Meil oligi tegelikult plaanis torni vaadata väljastpoolt, küll aga ostsime pileid toomikirku ja baptisteeriumi külastamiseks (3 piletit 18 euri). Toomkiriku fassaad on võimas vaatepilt, asjata ei peeta teda Pisa romaani stiili ülimaks saavutuseks. Sisenesime läbi kõrgete, rohkete kaunistustega pronksist San Ranieri uste ning imetlesime katedraali kõrgeid kuldseid lagesid, Kristust kujutavat mosaiiki altari kohal, vitraazhaknaid, ja piiblistseene seintel. Seejärel heitsime pilgu ümarasse kuplikujulisee baptisteeriumi, kus suurt midagi peale keset ruumi paikneva Ristija Johannese kuju ja Niccolo Pisano religioosseid stseene kujutava kantsli ei olegi. Küll on seal aga võimas akustika, mis laseb kajal kesta õige mitu pikka sekundit.
Peale vaimutoitu nõudis patune kere oma ja seega pidasime, nagu ka paljud teised, kaasavõetud võileibadega vägeva „eine murul“ otse baptisteeriumi kõrval.
Järgmiseks peatuseks sai Lucca linn, mis asub Pisast 25 minuti autosõidu kaugusel. Lucca kesklinn paikneb iidse kindluse 12-meetri kõrguste müüride vahel, millesse on pikitud 11 bastioni. Kindlusemüür on kokku 4 km pikk ja sinna peale on rajatud jalakäijate- ja jalgrattatee. Müürist täieliku mõnu tundmiseks rentisime jalgarattad ja tegime kindlusele tiiru peale. Olime küll algul natuke mures Eriku pärast, kes oma seitsmele eluaastale vaatamata ei ole veel eriti osav 2-rattalise rattaga sõitmiseks (ettevaatus teeb mehel au!). Kuna tema aga avaldas enesekindlat optimismi nimetatud küsimuses, otsustasime siiski proovida. Ja tundub, et vana kindluse müür on harjutamiseks kõige sobivam paik, sest sõidu lõppedes oli ta ratta seljas juba nagu vana kala ise.
Käisime ka mitmes Lucca kirikus. Toomikirik oli ilus, muidugi mitte nii suur, nagu Pisa oma, aga see-eest asus siin Volto Santo ehk elusuuruses ristilöödud Kristuse kuju, mille väidetavalt on nikerdanud mees nimega Nicodemus, kes olevat ise ristilöömise tunnistajaks olnud. Kuju on palverändajate sihiks siin ja igal aastal 13. septembril kantakse seda pidulikult mööda linna, tähistades päeva, mil see ime läbi linna saabus (legendi järgi tuli kuju mööda jõge inimtühja paadiga). Toomikirikus asub ka Tintoretto variant Pühast Õhtusöömaajast ja Ilaria sarkofaag (viimase vaatamise eest võetakse raha, muidu võib kirikus niisama ringi jalutada). Jäätisest pole vist mõtet enam kirjutada, see on siin lihtsalt jube hea ja käib endastmõistetavalt iga päeva juurde. Et liiga palju ei saaks ja muud ka söödaks, oleme päevase koguse piiranud kolme ühikuga per nase.

Piltidest viimasel Puccini väljak Luccas, esimestel muidugi Pisa.

Kolmapäev, 8. juuli 2009. Greve in Chianti, Montalcino

Laste tungival nõudmisel oli tänaseks välja kuulutatud ujumispäev. Looduslike veekogudega on siin kehvasti, lähim järv jääb oma 2-tunnise autosõidu kaugusele ja igal endast lugupidaval majaomanikul on tagaõues isiklik bassein. Aga see-eest on Greves olemas ujula koos välibasseiniga. Sinna siis ennast kaheks tunniks unustasimegi. Itaalia päike on paraku salakaval ja paar tundi hiljem oli tulitavate reite järgi täpselt tunda, et vähemalt viimane tund oli liiast olnud. Lastel seda muret polnud, kuna suurema osa ajast olid nad kaelani vees.
Järgmiseks oli plaan sõita Montalcinosse – linna, kuhu tullakse eelkõige punase Brunello veini ja uhke keskaegse kindluse pärast. Kuna aga tee viis jällegi läbi meile juba tuttava Castellina in Chianti (see oli siis see tunneli moodi tänavaga küla), ja kuna kõhud olid ujumisega tühjaks läinud, pöörasime sinna sisse ja sõime nelja peale kaks hiiglasuurt pizzat. Viies sööja oli täpselt puudu, aga seda mõistis ka laudade vahel luusiv ja igaühele käppa pakkuv iiri setter, kes oma kurbade Nipi-silmade eest sai ka oma jao kätte.
Kõhud täis, jätkasime sõitu Montalcino suunas. Kuigi sõita oli u. 80 km, kulus selleks oma 1 tund 35 minutit. Kaugused on siin väga petvad, aega peab ikka kõvasti rohkem varuma, kui Eestis sama maa sõitmiseks kuluks.
Nüüd olime juba nii targad, et jätsime auto kohe esimesse vabasse parklasse maha ja kõndisime jalgsi üles mäkke. Montalcino on nimelt järjekordne mäe otsa ehitatud linn, kus tänavad mõnusalt püstloodis üles ja alla kulgevad. Ronisime üles kindluse juurde ja lunastasime piletid lossimüürilt linna kaemiseks. Siin võetakse kopsakas summa lihtsalt vaate eest, kuna peale müüri peal kõndimise kindluses midagi polnudki. Võiks ju näiteks muuseum olla. Samas on ühes tornis end sisse seadnud enoteca ehk veinipood, kus väidetavalt linna parim veinide ja toiduainete valik. Loomulikult pakuti siin eri aastakäikude Brunellosid, mis on Toscana kõige jõulisem punane vein. Pole mõtet tulla Montalcinosse ja jätta Brunello maitsmata! Meie proovisime 2004. aastakäiku, makstes klaasipõhja niisutamise eest 2x8 eurot. Aga juba näiteks 1997. aastakäigu pudel maksis 100 eurot. Minu arust täitsa tavaline hapu punane vein, aga ju ta siis oma hinda väärt oli. Igatahes serveeritakse väga peenelt, klaasi jala külge kinnitatakse veinikeldri logoga papist rõngas, kuhu veini nimi ja aastaarv peale kirjutatakse.
Tegime tiiru linnas, piiludes sisse rohketesse veinipoodidesse, kus tohutu valik veine, enamasti muidugi eri aastate Brunellod ilusates karpides ja kastides. Veine pakutakse ka uudistajatele degusteerimiseks.
Need imelised Toscana mägilinnad pakuvad juba lihtsalt niisama jalutamisel nii palju põnevat oma erilise atmosfääri, päikeses kuldsete seintega lilledesse uppuvate kivimajadega, veinide, üle tänavate hõljuva pizza- ja basiilikulõhna ja rahulike, mitte kusagile kiirustavate inimestega.

Piltidel Montalcino.

Teisipäev, 7. Juuli 2009. San Gimignano, Volterra

Hommikusöögiks oli vanaperemees varustanud meid armsate väikeste munadega, millest pannil kuldkollase südamikuga härjasilmad said, ja küpsete tomatitega. Ja juba ta koputaski ise taas meie uksele, et üle anda viinamarjalehtedega vooderatud korv, täis päikesest sooje viigimarju! Onu on äärmiselt südamlik hallipäine väike itaallane, kes suudab ennast oma ülevoolavas ja laulvas itaalia keeles kehakeele abiga võõramaalasele vabalt arusaadavaks teha.
Peale hommikusööki ootas meid taas käänuline mägitee, aga ega meil seda vältida ei õnnestugi, kui kuhugi külast väljapoole tahame saada. Alati peab muidugi arvestama, et näiteks 50 km sõitmiseks kulub julgesti vähemalt 1 tund ja 15 minutit, kuna keskmine kiirus ei ületa 30-40km tunnis. Meie rendiautoke oma 1,2-liitrise mootoriga on enam-vähem nagu muruktraktor, mis aeg-ajalt vajaks lausa tagant lükkamist, et mäest üles saada. Üle teise käigu ikka naljalt vastumäge liikuda ei õnnestu ja eriti ärevaid hetki pakub 45-kraadise tõusuga mäel valgusfoori tagant liikumasaamine, temperamentsed kohalikud taga tuututamas.
Esimese peatuse tegime San Giminganos, mis oma 14 torniga näeb välja nagu keskaegne Manhattan. Ka inimesi on siin umbes samapalju, sest tegu on ühe populaarseima turismimagnetiga Toscanas. Linnakeses on vaevu 7500 elanikku ja autoga sinna ei pääsegi. Linna täielik nimi on San Gimingano delle belle Torri – ilusate tornide San Gimingano. Keskajal arvas iga jõukam perekond linnas vajaliku olevat ehitada naabrist kõrgem torn (mul on suurem kui sul!-eestlaste stiilis), nii oli linna hiilgeajal siin koguni 72 torni. Meie ronisime neist kõrgeima – Torre Grossa – otsa, millel kõrgust 54 meetrit, kust avanes meeldejääv vaade üle teiste tornide ja terrakotakatuste ümberringi kõrguvatele mägedele.
Külastasime ka Palazzo del Popolo´s (Rahvapalee, tegelikult siis nagu raekoda) paiknevat Museo Civico´t, kuhu kuuluvad silmapaistev kogumik keskaja itaalia religioosset kunsti ja põnevad freksod 14. sajandist. Siin tegutses muide Dante Aligheri, enne kui ta mööda Itaaliat rändama ja luuletusi kirjutama hakkas. Käisime ka kollegiumikirikus, kuhu sisenemiseks meile õlgade ja põlvede katmiseks mingid rohelised hõlstid anti. Kirik oli äärmiselt ilus, kõikides seintes kolmes reas freskod, mille abil lastele sai poole tunniga antud ülevaade nii vanast kui uuest testamendist (maailma ja inimese loomisest läbi pattulangemise , Kaini ja Aabeli, Noa laeva, Moosese teekonna Egiptusest ja süütalaste tapmise kuni Kristuse ülestõusmiseni välja). Natuke piinamist kunsti ja ajalooga kulub selles vanuses jäätise kõrvale ära küll, ma mõtlen.
Kohalikus arheoloogiamuuseumis käisime ka, kuigi põhilisteks leidudeks siin oli mitmesugune keraamika ja etruskide matuseurnid. Sama piletiga sai käidud ka moodsa kunsti muuseumis, aga ausalt öeldes, neid justkui lapsekäega joonistatud jalgrattad ja värviplärakad jäid meile üsna mõistmatuteks. Aga no eks me ole kunstikauged inimesed ka. Õnneks vähemalt koerajunne ei olnud kunsti pähe välja pandud.
Edasi viis sõit meid Volterrasse, mis on Toscana kõrgeim mägilinn ning eelkõige tuntud maailma parimate alabastrimeistrite tõttu. Etruskide ajal oli see nende linnade liidu Dodecapolise kõige olulisem linn. Alabastritöökodasid leidub linnas palju ja meistrid ise toksivad sealsamas kujukesi. Vahel pole neid ennast nähagi, aga juba kaugelt kostab kõlksatusi, millest tead, et läheduses peab jällegi üks alabastripood olema. Volterras asuvas 14. sajandi Fortezza Medicea´s ehk Medicite kindluses tegutseb praegu riigivangla, mistõttu kindlust kahjuks pildistada ei tohi ja sisse ei pääse sinna ammugi mitte. Küll aga võib kindlusemüüri all Parco Archeologico´s (arheoloogiapark siis, iidse akropolise koht, kuigi praegu seal suurt midagi arheoloogilist küll silma ei hakanud) piknikku pidada, mida hommikul kaasatehtud võileibadega tegimegi. Jalutasime veel mööda linna, piiludes sisse veel mitmesse alabastri- ja delikatessipoodi (Erik ka kõigisse suveniiripoodidesse, kus mõõkasid ja vibusid müüdi) ning veinipoodidesse, sõime Itaalia võrratut jäätist (no ei osata meil jäätist teha!) ja sõitsime tuldud teed tagasi meie Toscana koju.
Õhtusöögi sõime oma rooside ja sidrunipuudega ääristatud aias, vaatega Montefioralle kindluskülale.
Esimesel kahel pildil San Gimignano, kolmandal alabastritöökoda Volterras ja neljandal vaated Volterra lähedal.

Esmaspäev, 6. juuli. Castellina in Chianti, Siena, Greve in Chianti

Hommikul asutasime end teele Siena suunas. Ja kuigi sinna oli vaid 37 km, kestab sõit vähemalt tund. Aga see-eest on iga kilomeeter tõeline vaatamisväärsus. Mitte asjata ei kutsuta seda teed (S222 Firenzest Castellinasse) Chianti veiniteeks. Tee lookleb ohtrate kurvidega üles- ja allamäge, taustaks otsekui renessansimaalilt võetud muinasjutuline maastik -- viinamarja- ja oliiviistandustega kaetud voogavad mäed, vahelduseks küpressisalud ja kaugustes paistvad veinimõisad ning vägevad kindlused. Tee on jube kitsas, kus vastassuunas tulijad vaevu teiseteisest peegleid kokku tõmmates mööda mahuvad. Kurvides on peeglid, et üldse vastutulijat näha. Päris keeruline, nagu Ameerika mäed.
Paarikümne kilomeetri järel saabusime väiksesse Castellina il Chianti linnakesse ega suutnud vastu panna kiusatusele sinna sisse astuda. Ja õigesti tegime -- tegemist oli vahva keskaegse kindlusega, mille peamiseks vaatamisväärsuseks oli via del Volte -- tunneli moodi tänav, mille aknataolistest avaustest saab läbi müüri ümbritsevat maastikku kaeda. Linnas oli ka ohtralt veinipoode, mis on pigem nagu väikesed muuseumid, kus konkreetse veinitootja ajalugu on aastate kaupa pudelite näol välja pandud. Nii mõnigi pudel pärines näiteks aastatest 1940-1950 ja hind oli mõistagi kogu seda ajaluugu väärt.
Meie nautisime parimat gelato´t (jäätis -- esimene itaalikeelne sõna, mille lapsed kohe selgeks said) ja võrratut cappuccino´t linna hommikusel, turistidest veel puutumata peatänaval.
Edasi sõitsime Siena suunas, otsustavalt vahele jättes kõik imearmsad külakesed, mis ometigi meelitasid oma veinipoodide ja macelleria´tega (lihunikuäri), mis oma kaupa maitsta pakkusid.
Siena on valdavalt gooti stiilis ehitatud mägilinn, kus elanikke 50 000 ringis. 1348. aastal hävitas katk peaaegu kogu elanikkonna. Pärast seda jäi Siena Firenze valitsemise alla, mistõttu Sienal endal polnud enam rahalisi võimalusi, et oma keskaegset välimust muuta (õnneks!).
Kuigi tegu pole ju suurlinnaga, oli kesklinnas parkimiskoha leidmine tõsine katsumus. Ja kuna meie GPS läks kohati vastuollu uuendustega linna liikluses, üritades suunata meid telliskivimärkide alt ühesuunalistele tänavatele, sattusime koguni KAHEL korral sisse sõitma autodele keelatud alale kesklinnas. Trahvid pidavat olema metsikud ja kuna sissesõiduteel olev kaamera meie auto numbri ilusti üles pildistas, jääme ootama kahekordset vägevat trahvikviitungit, mis meie reisi eelarve eeldatavasti kahekordistavad... Lõpuks liedime parkimiskoha oma 3-4 km kesklinnast eemal, kust siis kondiauruga linna vantsisime.
Esmalt vaatasime üle Piazza del Campo -- oma kaldega keskaegset kraanikaussi meenutava punastest tellistest keskväljaku, mis turismiinfo andmetel kuulub Toscana 10 parema vaatamisväärsuse hulka. Seda ääristavad rohked vabaõhukohvikud ja pizzeriad ning siin peetakse linna kuulsaimat sündmust -- il Palio´t -- hobuste võiduajamist, kus linnaosade jõuvahekorrad paika pannakse. Sienas on nimelt 17 contrada´t ehk linnaosa, mis omavahel rivaalitsevad. Sienalased on eelkõige oma linnaosa elanikud ning alles seejärel sienalased ja itaallased. See torkab silma ka tänavatel kõndides, sest linnaosade lipud kaunistavad maju ja nende värvides suveniire müüakse igas putkas.
Torre del Mangias (üks kõrgemaid keskaegseid torne Itaalias oma 102 meetri ja 503 trepiastmega) jäi seekord käimata, kuna järjekord sinna ulatus paarikümne meetrini ja üles lasti korraga vaid 30 inimest. Kõndisime hoopis toomkiriku juurde, mis oma peenelt viimistletud fassaadiga on ka sisse piilumata (jube järjekord!) elamus omaette.
Kuna teele jäi Museo della Tortura, mõtlesime ka sinna sisse piiluda. Pilet täiskasvanule maksis 8 eurot, lastele alates 7. eluaastast ja tudengitele 6 eurot. Piletimüüja keeldus uskumast, et ma olen nende kahe pubeka ema ja müüs mulle kangekaelselt üliõpilase pileti, kuigi ma üritasin järjekindlalt vastupidist väita. Eriku kohta ütles, et see laps üle 6 ei ole ja piletit pole vaja! Lõpuks küsis, et kui vana te, madam, siis olete. Vastuse peale jäi tädi ikka päris pika näoga vaatama, ja arvas, et see on unbelievable. Tore, komplimente teevad siin ka naised naistele. Muuseum ise oli midagi nii jubedat, et vähemalt minul läks joonelt süda pahaks ja õhtul oli raskusi magamajäämisega. Küll ikka mõtlesid need keskaegsed perverdid rõvedusi välja.
Tagasiteel jalutasime väikeses Greve in Chianti linnakeses ja käisime kohalikus supermercados, kus valik meie omadega võrreldees ikka väga kesine. Ilmselt soetavad nemad oma toidukaubad macelleriatest (lihapoed), pagariäridest ja igatsorti delikatessipoodidest, kus pakutakse just kohaliku kitse piimast valmistatud juustu ning Toscana päikese soojuses valminud tomateid ja oliive...

Piltidel veinipood Castellina in Chiantis, vaade veiniteelt, Siena toomkirik, Siena keskväljak ja Greve in Chianti keskväljaku ääres asuvad poekesed.

Pühapäev, 5. juuli 2009, Tallinn-- Riia--Milaano--Montefioralle

Ilm Eestis, mis viimasel nädalal üsnagi suviseid temperatuure oli kinkinud, oli äkitselt ära pööramas. Kl.6 paiku ärgates näitas kraadiklaas vaid 10 kraadi. Ühesõnaga, oli kätte jõudnud viimane aeg kuskile soojemasse kliimasse migreerumiseks.
Kl. 7 viskasime Trimbu välja, pakkisime oma kodinad kokku ja alustasime sõitu Riia suunas. Pikk ja igav. Kl.10 olime Riias, kus parkisime auto Park-and-fly parklasse, kuigi hiljem selgus, et ka lähedamalasuvad parklad tegid parasjagu soodukaid ja hinnad olid suht võrreldavad. Aga shuttle viis meid kiiresti lennujaama nagunii.
Olles eelmisel päeval check-in´i online ära teinud, arvasime, et nüüd pole meil lennujaamas vaja väga vara olla. Oijah, kui vale see arvamus oli. Ilmselt on enamus inimesi avastanud, et online on väga tore check-in´i teha. Ja drop-off-point´i järjekord oli täiesti võrreldav check-in´i omaga... Ja aega oli vaevu 20 minutit... Mõned ärevad momendid ja vastutulelik Soome onu... ja 5 minutit pärast ametlikku check in´i lõppu regas sõbralik läti tädi meid siiski lennukile.
Lend oli... nagu ikka. Välja arvatud muidugi lastele, kellest Erik lendas üldse esimest korda ja kellele vähemalt õhkutõusmise ja lapiteki moodi maa ja mängumajakesed all kustumatu mulje jätsid. Pealegi lugesid stjuardessid ta väikelaste hulka, arvestade kahte näpunukku (ahv ja kukk), mille ta neilt kingituseks sai. Emilyl oli ka täitsa põnev, tema on küll varem lennanud, aga sellest on juba 10 aastat möödas ja ega ta sellest suurt midagi ei mäleta.
Milanos Malpensas maandudes saime kätte oma Ford Fiestakese, mis koos iga-kõksu-kindlustusega maksis üsna arvetatava summa.
380 väsitavat kilomeetrit ja paari bensiinijaamast restoranilõuna hinna eest ostetud võileiba hiljem jõudsime Toscana maakonna piirile. Kiirteelt ära pöörates leidsime end kitsastel mägistel teedel, kus kiirust piiravad märgid olid kurve arvestades päris kindlasti tõsiselt mõeldud. Kahel pool teed vaheldusid viinamarjaistandused oliivisaludega, sekka väikesi külakesi sajandeid vanade majadega, mille ees kohalikud papid õhtusele veinile kogunesid. Mitmes külas tegeldi terrakotast telliste ja erineva kuju ja suurusega (suuremates võiks püsti seista!) savipottide valmistamisega, mis hiiglaslikes virnades ostjaid ootasid. Samasugused laiutasid majaesistel ja rõdudel, olles koduks igas värvitoonis begooniatele, pelargoonidele, kaksikkannustele ja roosidele.
Montefioralle ise oli absoluutselt lummav. Tegemist on 14. ajandist pärineva kindluskülaga, kuhu viib järske käänakuid võttev järsult ülesmäge kulgev kitsas tee (peeglid teeservas, et vastutulijat näha, ühes kohas koguni valgusfoor, mis mõlemast suunast tulijaid vaheldumisi 3-minutiste vaheaegadega läbi laseb). Küla koosneb ehk paarikümnest majast, mis kõrge müüriga ümbritsetud, osa neist otse müürist välja kasvamas. Külas on üksainus ringikujuline tänav, mida mööda kõndides võib heita pilku iga maja trepile või sissekäigule võlvi all või hoopis ülessuunduvale trepile, mille lõpus kindel sepisvärav pererahva valdusi kaitsmas. Iga majake ja nurgatagune on isesugune, kõik ehitatud sajandeid tagasi erineva suurusega tahutud kividest, uksi ja rõdusid kaunistamas lopsakad erksavärvilised lilled.
Meie majake – Casa Forese – asus otse kindlusemüüri all, aga oli täpselt sama fassongi, nagu tema kindlusemüüritagused vennad. Saabusime kui kauaoodatud kallid külalised, keda tulid tervitama peremees Simone, tema viimast otsa lapseootel proua ja hallipäine isa, kes lubas meid homme kostitada isekasvatatud tomatite ja oma kanade munadega. Õnneks olime ka nende jaoks midagi kingituseks kaasa võtnud (Vana Tallinn kipub vist välismaalaste jaoks olema Eesti kaubamärk No.1, kuigi tal tegelikult peale markide kleepimise eriti muud otstarvet ei ole; aga Kalevi käsitöökommid on tõesti absoluutselt üle prahi kraam).
Maja on selline, et siia võiks jäädagi. Tüüpilises Toscana stiilis mööbliga, kamin täidab suvisel ajal veinikeldri aset ( 5 Euri 1,5 liitrise punase ja 3 Euri 0,75 liitrise valge eest). Aknast avanevad piltpostkaartidelt nähtud vaated maalilistele mäekülgedele viinamarjaistanduste ja oliivipuudega, mida tänasel õhtul varjutamas vihmajärgne udu...
Õhtul käisime ühes Montefioralle kahest müüripealsest restoranist ja jalutasime siis oma kindlusesse tagasi.

Piltide peal siis meie Montefioralle majake ja vaated külale endale.

Viimane sõna

Olgu Jumal tänatud interneti, Lonely Planeti ja majanduskriisi eest!
Hoidku Quetzalcoatl mehhiklasi ja nende ilusat maad ja andku meile teinekordki põhjust, aega ja raha sinna tagasi minna!

Kaart

Siit peaks nüüd näha olema meie teekond google´i kaardil. Lennureisi Cancunist tagasi Mexico Citysse millegipärast lisada ei õnnestunud.
http://maps.google.com/maps/ms?ie=UTF8&hl=en&msa=0&msid=114667382151074103852.0004684de7826ab0d946d&ll=19.849394,-94.63623&spn=18.64995,39.375&t=h&z=5

Kokkuvõte

Mehhiko on väga hea maa omapead ringi reisimiseks. Vähemalt meie oleme küll oma reisiga väga rahul. Vaheldusrikkamat kohta annab otsida: mäed, suurlinnad, väiksemad koloniaallinnakesed, mägikülad, Vaike ookean ja Kariibi meri oma randadega, dzhungel, salapäraste maiade, tolteekide, asteekide ja zapoteekide linnad.
Eestis pakub kahenädalast Mehhiko ringreisi vähemalt kaks reisibürood, kuid sama raha eest saab kaks inimest kolm nädalat Mehhikos ise ringi seigelda, valides marsruuti oma huvide järgi, jäädes kauemaks sinna, kus rohkem meeldib.
Ja kui nüüd kellelgi on tekkinud isu ise selline reis ette võtta, siis panen siia kirja mõned soovitused selleks puhuks.
1. Osta endale Lonely Planet või mõni teine reisijuht. LP peale võib enamasti olla nii kindel, et kui peale lennukipileti ja LP hankimise muud eeltööd tehtud pole, saab raamatust näpuga järge ajades ikka hakkama.
2. Meie leidsime soodsad lennupiletid http://www.bookinghouse.ee/ (7900 krooni inimene edasi-tagasi). Kahjuks KLM alates maist enam Tallinnast ei lenda, nii et tuleb otsida lende algusega Helsingist. Kahjuks lisandub öö Helsingis, sest lennuk läheb hommikul vara. Siselennu Cancunist Mexico Citysse ostsime samuti kodus online, kuid seda võib osta ka Mehhikos olles mõnest reisibüroost, kuna lende käib tihedalt ja pileteid jätkub.
3. Vaktsineerimistest kõige olulisem on A-hepatiit, mis tuleb teha vähemalt 10-14 päeva enne reisi. Korduvsüst aasta pärast annab eluaegse immuunsuse. Kui plaanis külastada Chiapase või Oaxaca osariike, on mõistlik teha ka malaaria profülaktika. Osa allikaid soovitab ka kõhutüüfuse vastast vaktsineerimist, aga meie tervisekaitse koduleheküljel on see soovitav alles enam kui pooleaastase reisi korral.
4. Reisikindlustus kulub ära (tänud Siretile siinkohal!).
5. Mugavad sandaalid ja seljakott on reisil sinu suurimad sõbrad. Asju vedasime liiga palju kaasa. Piisab, kui on üks soojem kampsun või jakk ja pikad teksad, lühikesed püksid või paar ja paar-kolm T-särki. Õlapaeltega tope pole eriti mõtet võtta, kuna päike kipub juba paari tunniga põhjamaalaselt nahka võtma. Riideid võtta pigem vähem, sest neid saab pesta ise hotellitoas või kasutada lavanderia (pesumaja) teenuseid -- odav ja kergesti kättesaadav. Sokke läheb küll vaja ainult ööbussis. Suure seljakotiga pole ka kuskil ringi käia vaja, kuna seda saab jätta hotelli (ka peale check-outi) või bussijaama pakihoidu.
6. Päikesekreem peab olema, aga seda saab ka kohapeal igast apteegist osta. Samuti Bepantheni, kontaktläätsede vedelikku, shampooni ja putukatõrjevahendit. Üle ookeani seda kraami vedada küll mõtet pole.
7. Raha tasub võtta mingil määral kaasa US dollarites, need saab parima kursiga vahetada kohe lennujaamas (näit. Playa del Carmenis on hoopis kehvem kurss) 1USD= ligikaudu 13,2 peesot. Tegelikult pole sularaha vaja üldse vedada, sest igal sammul on pangaautomaate, mis räägivad kenasti inglise keelt ja raha välja võtta pole ka nii kallis, kui kardetakse (3,6% 3000 peesot välja võttes, väiksemat summat võttes oli suurem %, vist kuni 6). Kurss on muidu 1 peeso=0,87 EEKi, ehk siis lahutad hinnast ca 10% ja saadki väärtuse kroonides.
8. Hotelle pole vaja ette broneerida, neid on niivõrd palju ja igas hinnaklassis. Kõik meie öömajad jäid hinnavahemikku 250-600 peesot kaheinimesetoa kohta; hommikusööki enamasti ei pakuta. 9. Bussiliiklus on ülimugav ja üsna soodsa hinnaga. Pikematele sõitudele tasub piletid päev varem valmis osta. Lisaks bussijaamadele müüvad pileteid ka reisibürood ja Ticketbus´i kontorid linnades, aga saab osta ka online.
10. Takso on enamasti odav, aga näiteks Mexico Citys tasub enne taksosse istumist küsida "Quanto questa hasta...?" ehk kui palju maksab kuni..., kuhu siis parasjagu sõita tahad. Rohkelt ringitiirutavaid põrniktaksosid soovitatakse vältida. Lennujaamast suvalist taksot võtta on täielik lollus. Seal on olemas putkad kirjaga "taxi authorizado", mis müüvad "taksopileteid", mille hind oleneb tsoonist, kuhu tahad sõita. Näiteks kesklinna sõitmine maksab 135 peesot. Piletit näitad siis "Sitio 300" kirjaga takso juhile. Tegelikult saab lennujaamast hõlpsasti kesklinna ka metrooga, kus sõit maksab 2 peesot. Kui just palju kohvreid ei ole.
11. Raha, passide ja pangakaartide hoidmiseks ostsime Amsterdami lennujaamast sellise kavala õhukese koti, mis käib ümber kõhu riiete alla.
12. Internetipunkte on igal pool, hind enamasti 5-15 peesot/tund. Paljudes kohtades võimalik ka Skype´i kasutada. Enamasti on netiühendus tüütult aeglane. Ka paljudes hotellides ja hostelites on arvutid olemas, vahel käib interneti kasutamine toa hinna sisse.
13. Suveniire ja käsitööd on kõige soodsam osta Oaxacast või San Cristobalist. Suuremates linnades tasub leida turg, sest turistide tänavate ääres on hinnad hoopis kõrgemad. Alati tasub kaubelda, sest esimene hind, mida küsitakse, võib olla kuni 2-kordne.
14. Kaubelda tuleb ka rannas või tänaval mõnda tuuri ostes (näit. kilpkonnavaatlus). Reisibüroos on fikseeritud hinnad, siin pole kaubelda midagi.
15. Seinapistik on siin teistsuguse kujuga (kaks lapikut plaati), tuleb kasutada adapterit (meie ostsime Eestist, aga saab ka Mehhikost osta). Maksis kindlasti alla 100 krooni ja laadis kõiki vajalikke aparaate.
16. Raha kulutasime keskeltläbi 600 krooni inimese kohta päevas (ilma lennupiletiteta). Selle hulka käib siis öömaja, toit, bussipiletid, muuseumide jm. vaatamisväärsuste piletid, tuurid ja ka ostud (nänn lastele, lapsehoidjatele jm. olulistele tegelastele). Lennupiletid (Tallinn-Amsterdam-Mexico City ja tagasi ning siselend Cancun-Mexico City) veel lisaks siis (245 USD kaks inimest). Kusjuures kõik öömajad olid elamisväärsed, mitte mingid peldikud, oma vannitoaga (v.a. ühel juhul). Dormikoha või võrkkiige koos sääsevõrguga saaks ka 100 peesoga. Söögiga ka ei koonerdanud, proovisime kõike, mis hästi lõhnas või hea välja nägi ja ei vingerdanud (tärnidega restoranides küll ei söönud, jah). Puhkasime ikka nii, et mõnus oleks. Aga saab ka odavamalt, nii et Mehhikosse saab reisida ka oluliselt õhema rahakotiga.
17. Tipi jätmine on nii loomulik, et andmata jätta ei sobi kohe kuidagi. Tavaliselt jätsime 10-15%. Isegi kempsukoristaja bussijaamas korjab tippi, rääkimata hotelli koristajatest ja kelneritest.

18. Meie hispaania keelt ei oska, nagu te kõik teate. Mehhiklased jällegi ei oska eriti inglise keelt (v.a. sellistes gringoparadiisides nagu Playa del Carmen). Soovitav on muretseda endale eesti-hispaania vestlussõnastik. Meil seda polnud, aga lennukis õppisime selgeks enam-vähem kogu sõnavara, mille leiab LP viimastelt lehekülgedelt. Kõike seda siis kasutasimegi läbisegi inglise keelega ja saime igal pool hakkama, käigu pealt uusi sõnu omandades ja neid mõnuga kohe käiku lastes. Keel hakkab keskkonnas olles ja suhtlemisaldis olles ise külge. Rahakoti tervise huvides on eriti oluline tunda numbreid. Mõnikord kasutasime ka eesti keelt, näiteks sellistel juhtudel, kui me hispaaniakeelset väljendit ei teadnud ja kõnetatav inglise keelt ei osanud ;), tegelikult toimis siis mõistagi kehakeel, polegi oluline, mis keeles sõnaline osa on komponeeritud (näiteks küsisin poes õuntele osutades, et kus ma neid kaaluda saaksin -- täitsa vabalt sai müüja eesti keelest aru!). Ja igasugu müügimeestele sai eesti keeles ka täitsa selgelt öeldud, et meil ei ole plaaniski neilt midagi osta (nii viisakad olime, et neid kuhugi ei saatnud, sest ikka võib ju mõni kaasmaalane kuskil kuuldekaugusel olla).

19. Kuna kõik kysivad Mehhiko turvalisuse kohta, siis olgu öeldud, et meie tundsime küll ennast igal pool väga turvaliselt. Muidugi me slumidesse ei läinud ja öisel ajal väga tänavatel ei liikunud (v.a. kuurortlinnades, kus tänavad öösiti nagunii turiste täis) ja oma asju ka kuhugi ripakile ei jätnud. Politseinikke on kõik kohad täis, isegi rannas kõnnivad, automaadid seljas. Ja inimrööve oli Mexico Citys 2006. aastal ka ainult 4 tükki päevas, nii et 20 miljoni inimese hulgast ei ole väga suur tõenäosus röövitud saada :) .

20. Kui keegi nüüd kahtleb, kas minna Mehhikosse või mitte minna, siis KINDLASTI MINNA ja peale selle otsuse tegemist laheneb kõik muu nagu iseenesest :)) .

23. aprill, Amsterdam, Tallinn

Kuidagi elasime 10 tundi lennukis üle, magada eriti ei saanud, kuna jalgu pole seal üldse kuhugi panna. Maandusime Amsterdamis kell 13, kuid minu bioloogiline kell näitas alles sügavat südaööd. Amsterdami lennujaam pakkus küll ahvatlevaid võimalusi külastada paari tunni jooksul linna ja/või tulbiväljasid, kuid olime omadega nii läbi, et ei jaksanud kuhugi minna. Leidsime teisel korrusel niisuguse koha, kus asuvad comfort chair´id ja lihtsalt magasime paar tundi. Lennuk Tallinna poole startis nimelt alles kell kaheksa õhtul.
See lend läks juba kiirelt ja kl. 12 öösel olime Tallinnas. Ja, oh imet, ka meie seljakotid olid meiega ühes lennukis olnud! Korjasime kodinad kokku ja Anton, hea inimene, oli meie auto meile lennujaama ära toonud. Kuna Mehhiko aja järgi oli päev ja olime ka Amsterdamis veidi magada saanud, ei olnud erilist und ja kuna koduigatsus oli juba suur, siis sõitsime kohe Tartusse edasi. Kohustuliku pekileivapeatusega Mäos, mõistagi.
Lapsed loomulikult ärkasid meie tulles üles ja läks mitu head tundi, et reisimuljetada, enne kui nad uuesti magama said.

22. aprill, Ciudad de Mexico

Viimane öö Mexico Citys möödus sääskede pinina saatel. Siinkandis ei kanna nad vähemalt malaariaplasmoodiume. Sõime viimast korda hommikust hotelli Isabel restoranis, kus onud juba kõik tuttavad ja alati väga õnnelikud, kui me oma piiratud sõnavara ulatuses espanoli üritame purssida.
Kuna lennuk läheb alles kl. 19.35, otsustasime üle vaadata Inkvisitsioonipalees (!) asuva Mehhiko meditsiinimuuseumi. Maja ise on ehe 18. sajandi barokkarhitektuuri kaunis näidis. Erinevates saalides sai vaadata maiade raviviise, röntgenaparaatide ajalugu, laborivarustust ja apteeke läbi sajandite ja ohtralt purkidesse villitud looteid. Ei midagi erilist. Ajaloolisi füsioloogiat uurivaid aparaate sai isegi veel mõni aasta tagasi uues anatoomikumis praktikumis kasutatud.
Peale muuseumikülastust ronisime Torre Latinoamericana tippu (ok, tegelikult sõitsime lifitga), kust avanes muljetavaldav vaade linnale igasse ilmakaarde. Idasuunal paistis ära ka Popocape'tetl (nahuatli keeles "suitsev mägi"), 5452 m kõrgune küllaltki aktiivne vulkaan. Viimati 2005. a. detsembris puistas ta 5 km raadiuses tuhka laiali.
Tegime ka väikese tiiru turul ja sõime lõunat juba eilsest tuttavad El Hipil´is. Siis oli aeg juba sealmaal, et vahetasime hotellis riided vähe pikemate vastu, sest Euroopasse selle kolme nädalaga ilmselt suvi veel jõudnud ei ole. Kaks ümberistumist metrooga ja olimegi Benito Juarezi nimelises lennujaamas. See on ilmatusuur ja pidime tükk aga kõndima, enne kui KLMi check-inilett paistma hakkas. Nagu siin tavaks, on olemas eraldi inimene järjekorra korraldamiseks.
Paar tundi tutvumiseks lennujaama poodidega ja hakatigi rahvast lennukisse pakkima. Suur lennuk on tõesti ebamugav, reavahe väga kitsas ja liigutamisruumi vähe.

21. aprill, Ciudad de Mexico

Tänase päeva peamine sündmus oli Xochimilco kanalite külastamine. Xochimilco (nahuatli keeles "koht, kus kasvavad lilled") on linnaosa, mis vägagi meenutab Veneetsiat, kuna koosneb kanalitest ja nende vahel paiknevatest aedadest, kus on sajandeid kasvatatud lilli. Nagu Veneetsiaski, saab siin laenutada koos paadimehega gondlisarnase paadikese (trajinero), mis erinevalt gondlist on veidi laiem, lameda põhjaga ja kumera katusega, aga edasi liigub samamoodi põhjast suure vaiaga lükates.
Xochimilcosse saamiseks tuli kõigepealt sõita metrooga teise (sinise) liini lõpp-peatusesse (Tasquena) ja sealt linnalähirongiga (tren ligero, 2 peesot) lõpuni ehk siis viimane peatus ongi Xochimilco. Edasi näitavad juba sildid embarcadero suunas ja tegelikult kohalikud ka kõik juhatavad (kuhu see valge inimene siin ikka mujale läheb). Emabracadero´sid ehk kohti, kus paadid randuvad, on siin koguni üheksa, nii et võib valida. Hind on küll vist kõigil sama, vähemalt on olemas ametlik hinnakiri ja kauplema ei pea -- 140 peesot tund või 250 peesot 2 tundi/inimene. Veneetsias muide saime gondli 100 euroga pooleks tunniks, aga elamust oli siin vähemalt sama palju. Meie võtsime tunnise sõidu ja pärast kahetsesime, et pikemat ei võtnud -- tegu oli väga vahva ja mõnusa ettevõtmisega, mis jube ruttu otsa sai. Kanalite kallastel on siin-seal näha lilleturgusid, kust kohalikud oma paatidega sisseoste tegemas käivad. Trajinero´sid sõidab kanalitel üsna palju, nädalavahetuseti pidi aga Xochimilco olema kohalike hulgas ülipopulaarne pere- ja sõpruskondade ajaveetmise koht. Osades paatides sõidavad mariachi- ja muud pillimehed, kes sulle laulavad ja kellelt võib soovilugusid tellida. Osa paate toimivad mitmesuguse putkandusena -- nii võib möödasõites osta cocat jm. jooke, tacosid, küpsetatud maisi või suveniire. Suurema seltskonnaga paati rentides võib palgata ka koka, kes siis väikse grilli peal hõrgutisi valmistab. Väga mõnusa atmosfääriga koht, tõeline puhkepäevaelamus on garanteeritud. Täitsa jumekas äriidee Emajõe elavadamiseks, mu meelest.
Linna tagasi tulles külastasime Mercado de La Ciudadela´t, mis on põhimõtteliselt käsitööturg. Ostsime mõned ilusad asjakesed mõningatele persoonidele, kes on oma panuse meie reisi toimumisse andnud või on muidu kenad inimesed. Tore turg, igasugust jama siin ei ole, ainult käsitöö, ja kaubelda annab ka. Tegelikult ei peagi suurt kauplema, kui mõnda vidinat näpu vahel veeretada, kukub hind iseenesest 15-25%.
Söömas käisime oma hotelli lähistel kohas nimega El Hipil, mis 69 peeso eest pakub sellise buffet-valiku, et söö või ogaraks. Buffet-s on sellepärast hea süüa, et siis saad valida toitu selle välimuse järgi. Menüüst tellides ei või iial teada, mida võiks endast kujutada frijoles a´la charra, pipian verde või tinga poblana...