Hommikusöögiks oli vanaperemees varustanud meid armsate väikeste munadega, millest pannil kuldkollase südamikuga härjasilmad said, ja küpsete tomatitega. Ja juba ta koputaski ise taas meie uksele, et üle anda viinamarjalehtedega vooderatud korv, täis päikesest sooje viigimarju! Onu on äärmiselt südamlik hallipäine väike itaallane, kes suudab ennast oma ülevoolavas ja laulvas itaalia keeles kehakeele abiga võõramaalasele vabalt arusaadavaks teha.
Peale hommikusööki ootas meid taas käänuline mägitee, aga ega meil seda vältida ei õnnestugi, kui kuhugi külast väljapoole tahame saada. Alati peab muidugi arvestama, et näiteks 50 km sõitmiseks kulub julgesti vähemalt 1 tund ja 15 minutit, kuna keskmine kiirus ei ületa 30-40km tunnis. Meie rendiautoke oma 1,2-liitrise mootoriga on enam-vähem nagu muruktraktor, mis aeg-ajalt vajaks lausa tagant lükkamist, et mäest üles saada. Üle teise käigu ikka naljalt vastumäge liikuda ei õnnestu ja eriti ärevaid hetki pakub 45-kraadise tõusuga mäel valgusfoori tagant liikumasaamine, temperamentsed kohalikud taga tuututamas.
Esimese peatuse tegime San Giminganos, mis oma 14 torniga näeb välja nagu keskaegne Manhattan. Ka inimesi on siin umbes samapalju, sest tegu on ühe populaarseima turismimagnetiga Toscanas. Linnakeses on vaevu 7500 elanikku ja autoga sinna ei pääsegi. Linna täielik nimi on San Gimingano delle belle Torri – ilusate tornide San Gimingano. Keskajal arvas iga jõukam perekond linnas vajaliku olevat ehitada naabrist kõrgem torn (mul on suurem kui sul!-eestlaste stiilis), nii oli linna hiilgeajal siin koguni 72 torni. Meie ronisime neist kõrgeima – Torre Grossa – otsa, millel kõrgust 54 meetrit, kust avanes meeldejääv vaade üle teiste tornide ja terrakotakatuste ümberringi kõrguvatele mägedele.
Külastasime ka Palazzo del Popolo´s (Rahvapalee, tegelikult siis nagu raekoda) paiknevat Museo Civico´t, kuhu kuuluvad silmapaistev kogumik keskaja itaalia religioosset kunsti ja põnevad freksod 14. sajandist. Siin tegutses muide Dante Aligheri, enne kui ta mööda Itaaliat rändama ja luuletusi kirjutama hakkas. Käisime ka kollegiumikirikus, kuhu sisenemiseks meile õlgade ja põlvede katmiseks mingid rohelised hõlstid anti. Kirik oli äärmiselt ilus, kõikides seintes kolmes reas freskod, mille abil lastele sai poole tunniga antud ülevaade nii vanast kui uuest testamendist (maailma ja inimese loomisest läbi pattulangemise , Kaini ja Aabeli, Noa laeva, Moosese teekonna Egiptusest ja süütalaste tapmise kuni Kristuse ülestõusmiseni välja). Natuke piinamist kunsti ja ajalooga kulub selles vanuses jäätise kõrvale ära küll, ma mõtlen.
Kohalikus arheoloogiamuuseumis käisime ka, kuigi põhilisteks leidudeks siin oli mitmesugune keraamika ja etruskide matuseurnid. Sama piletiga sai käidud ka moodsa kunsti muuseumis, aga ausalt öeldes, neid justkui lapsekäega joonistatud jalgrattad ja värviplärakad jäid meile üsna mõistmatuteks. Aga no eks me ole kunstikauged inimesed ka. Õnneks vähemalt koerajunne ei olnud kunsti pähe välja pandud.
Edasi viis sõit meid Volterrasse, mis on Toscana kõrgeim mägilinn ning eelkõige tuntud maailma parimate alabastrimeistrite tõttu. Etruskide ajal oli see nende linnade liidu Dodecapolise kõige olulisem linn. Alabastritöökodasid leidub linnas palju ja meistrid ise toksivad sealsamas kujukesi. Vahel pole neid ennast nähagi, aga juba kaugelt kostab kõlksatusi, millest tead, et läheduses peab jällegi üks alabastripood olema. Volterras asuvas 14. sajandi Fortezza Medicea´s ehk Medicite kindluses tegutseb praegu riigivangla, mistõttu kindlust kahjuks pildistada ei tohi ja sisse ei pääse sinna ammugi mitte. Küll aga võib kindlusemüüri all Parco Archeologico´s (arheoloogiapark siis, iidse akropolise koht, kuigi praegu seal suurt midagi arheoloogilist küll silma ei hakanud) piknikku pidada, mida hommikul kaasatehtud võileibadega tegimegi. Jalutasime veel mööda linna, piiludes sisse veel mitmesse alabastri- ja delikatessipoodi (Erik ka kõigisse suveniiripoodidesse, kus mõõkasid ja vibusid müüdi) ning veinipoodidesse, sõime Itaalia võrratut jäätist (no ei osata meil jäätist teha!) ja sõitsime tuldud teed tagasi meie Toscana koju.
Õhtusöögi sõime oma rooside ja sidrunipuudega ääristatud aias, vaatega Montefioralle kindluskülale.
Esimesel kahel pildil San Gimignano, kolmandal alabastritöökoda Volterras ja neljandal vaated Volterra lähedal.
Peale hommikusööki ootas meid taas käänuline mägitee, aga ega meil seda vältida ei õnnestugi, kui kuhugi külast väljapoole tahame saada. Alati peab muidugi arvestama, et näiteks 50 km sõitmiseks kulub julgesti vähemalt 1 tund ja 15 minutit, kuna keskmine kiirus ei ületa 30-40km tunnis. Meie rendiautoke oma 1,2-liitrise mootoriga on enam-vähem nagu muruktraktor, mis aeg-ajalt vajaks lausa tagant lükkamist, et mäest üles saada. Üle teise käigu ikka naljalt vastumäge liikuda ei õnnestu ja eriti ärevaid hetki pakub 45-kraadise tõusuga mäel valgusfoori tagant liikumasaamine, temperamentsed kohalikud taga tuututamas.
Esimese peatuse tegime San Giminganos, mis oma 14 torniga näeb välja nagu keskaegne Manhattan. Ka inimesi on siin umbes samapalju, sest tegu on ühe populaarseima turismimagnetiga Toscanas. Linnakeses on vaevu 7500 elanikku ja autoga sinna ei pääsegi. Linna täielik nimi on San Gimingano delle belle Torri – ilusate tornide San Gimingano. Keskajal arvas iga jõukam perekond linnas vajaliku olevat ehitada naabrist kõrgem torn (mul on suurem kui sul!-eestlaste stiilis), nii oli linna hiilgeajal siin koguni 72 torni. Meie ronisime neist kõrgeima – Torre Grossa – otsa, millel kõrgust 54 meetrit, kust avanes meeldejääv vaade üle teiste tornide ja terrakotakatuste ümberringi kõrguvatele mägedele.
Külastasime ka Palazzo del Popolo´s (Rahvapalee, tegelikult siis nagu raekoda) paiknevat Museo Civico´t, kuhu kuuluvad silmapaistev kogumik keskaja itaalia religioosset kunsti ja põnevad freksod 14. sajandist. Siin tegutses muide Dante Aligheri, enne kui ta mööda Itaaliat rändama ja luuletusi kirjutama hakkas. Käisime ka kollegiumikirikus, kuhu sisenemiseks meile õlgade ja põlvede katmiseks mingid rohelised hõlstid anti. Kirik oli äärmiselt ilus, kõikides seintes kolmes reas freskod, mille abil lastele sai poole tunniga antud ülevaade nii vanast kui uuest testamendist (maailma ja inimese loomisest läbi pattulangemise , Kaini ja Aabeli, Noa laeva, Moosese teekonna Egiptusest ja süütalaste tapmise kuni Kristuse ülestõusmiseni välja). Natuke piinamist kunsti ja ajalooga kulub selles vanuses jäätise kõrvale ära küll, ma mõtlen.
Kohalikus arheoloogiamuuseumis käisime ka, kuigi põhilisteks leidudeks siin oli mitmesugune keraamika ja etruskide matuseurnid. Sama piletiga sai käidud ka moodsa kunsti muuseumis, aga ausalt öeldes, neid justkui lapsekäega joonistatud jalgrattad ja värviplärakad jäid meile üsna mõistmatuteks. Aga no eks me ole kunstikauged inimesed ka. Õnneks vähemalt koerajunne ei olnud kunsti pähe välja pandud.
Edasi viis sõit meid Volterrasse, mis on Toscana kõrgeim mägilinn ning eelkõige tuntud maailma parimate alabastrimeistrite tõttu. Etruskide ajal oli see nende linnade liidu Dodecapolise kõige olulisem linn. Alabastritöökodasid leidub linnas palju ja meistrid ise toksivad sealsamas kujukesi. Vahel pole neid ennast nähagi, aga juba kaugelt kostab kõlksatusi, millest tead, et läheduses peab jällegi üks alabastripood olema. Volterras asuvas 14. sajandi Fortezza Medicea´s ehk Medicite kindluses tegutseb praegu riigivangla, mistõttu kindlust kahjuks pildistada ei tohi ja sisse ei pääse sinna ammugi mitte. Küll aga võib kindlusemüüri all Parco Archeologico´s (arheoloogiapark siis, iidse akropolise koht, kuigi praegu seal suurt midagi arheoloogilist küll silma ei hakanud) piknikku pidada, mida hommikul kaasatehtud võileibadega tegimegi. Jalutasime veel mööda linna, piiludes sisse veel mitmesse alabastri- ja delikatessipoodi (Erik ka kõigisse suveniiripoodidesse, kus mõõkasid ja vibusid müüdi) ning veinipoodidesse, sõime Itaalia võrratut jäätist (no ei osata meil jäätist teha!) ja sõitsime tuldud teed tagasi meie Toscana koju.
Õhtusöögi sõime oma rooside ja sidrunipuudega ääristatud aias, vaatega Montefioralle kindluskülale.
Esimesel kahel pildil San Gimignano, kolmandal alabastritöökoda Volterras ja neljandal vaated Volterra lähedal.
No comments:
Post a Comment