Pühapäev, 19. detsember. Kokkuvõte

Kojusõit. Pole üldse keeruline sõita metrooga lõpp-peatusse (Dejvicka, roheline liin) ja sealt bussiga nr. 119 lennujaama terminali nr. 2. Kulub umbes tund aega ja sõita saab 26 Tshehhi krooni maksva, 75 minutit kehtiva ja ümberistumisi lubava piletiga (kehtib kogu ühistranspordis, s.t. nii metroos, bussis kui trammis). Pileteid saab osata ka üheks, ilma ümberistumisteta sõiduks ja ühe- kuni mitmepäevaseid. Pilet tuleb kindlasti automaadis valideerida, muidu võib kobeda trahvi saada.
Mida siis kokkuvõtteks öelda?
Praha on imeilus Euroopa suurlinn, kus saab elu nautida ilma, et rahakott puuga seljas oleks. Vanalinn on suhteliselt väike, ühest otsast teise ca 4 km, nii et kõik on käe-jala jurues ja ühistranspordi kasutamise vajadust tegelikult ei olegi. Ja kui peakski olema, siis ühistransport on loogiliselt korraldatud ja odav.
Tshehhi toit on kaloririkas, mitmekesine ja väga maitsev, sisaldades paljutki meile tuttavat (sealiha ja hapukapsad ;))
Õllest ei saa üle ega ümber, ilmselt võiks nii mitmedki siinsed õlled maailma paremikku hääletada. Küll aga tasub mainida, et siin on ka väga häid kohalikke veine, mida kindlasti tasub proovida.
Hotelle leiab igale maitsele ja igast hinnaklassist ja talvehooajal teevad paljud neist sooduspakkumisi (saime meiegi 4 ööd 3 hinnaga). Pikemalt peatudes on mõttekas rentida väike korter, mida samuti neti vahendusel ohtralt pakutakse.
Sularahaautomaate leiab linnas igal pool ja need teenindavad kõiki Eestis käibivaid pangakaarte. Mõistagi saab ka raha vahetada ja kurss paistis enamikes kohtades olevat 1EUR=25 tshehhi krooni. Meie vahetasime natuke juba Eestis, Tavidis, kursiga 1EEK=1,58 tshehhi krooni. Tänaval astub aeg-ajalt ligi kahtlasi tegelasi, kes poolihääli rahavahetust pakuvad, aga nende teenuseid me igaks juhuks ei kasutanud ja üldse tundub, et selliste tegelaste aeg peaks juba ammu ümber olema.

Laupäev, 18. detsember, Praha

Hommikupooliku veetsime Praha juudi linnaosas ehk Josefovis jalutades. Praha juudid on antisemiitliku käitumise pärast kannatanud juba nende saabumisest peale Vltava jõe vasakule kaldale 10. sajandil. 13. sajandil hävitati nende algne asundus praeguse Mala Strana kohal ja sunnti neid järgmised 500 aastat elama, töötama ja jumalat teenima müüriga ümbritsetud getoalal. Neile eraldatud ala oli nii pisike, et isegi surnute jaoks polnud ruumi -- juudi kalmistu on müstiline vaatepilt oma üksteise otsa kuhjatud viltuste hauakividega. Arvatakse, et siia on maetud u. 200000 inimest, vanim hauakivi on aastast 1439. Paraku täna kalmistule jalutama ei pääsenud ja pidime seda piiluma läbi väravate. Kalmistu kõrval asub Euroopa vanim säilinud sünagoog -- Vana-Uus sünagoog, kus tänapäevalgi on Praha väikese juudi kogukonna usukeskus.
Alles 1716. a. tunnustas Kal IV juudi kogukonna iseseisvust, tema järglane Jose II tühistas kõik diskrimineerivad seadused, mille järel paljud juudid lahkusid getost ja sellest sai vaeste linnaosa. 19. saj. lõpul kvartal lammutati ja praegu ehivad seda kaunid juugendmajad, mille allkorrustel asuvad eriti peened poed alates Guccist kuni Rolexini. Sõdadevaheline aeg oli Tshehhimaa juutide kuldaeg, kuid 1938. a. sai Hitler Müncheni lepingu kohasel Tshehhimaa alad endale ning kõik juutide vabadused piiritleti getoga enne koonduslaagrisse saatmist. Praha juudid koliti Teise Maailmasõja ajal Terini linna, kus usutalitused olid keelatud. Sõja lõpuks oli holokaustis hukkunud peaaegu 80000 Böömi- ja Määrimaa juuti.
Tiirutasime veel vanalinnas ringi, nautides laupäeva puhul tavalisest suuremat melu ja proovides küpsekastaneid ja medovina´t (soe meevein, maitseb isegi paremini, kui tavaline hõõgvein!) ja ostes kodustele tshehhipäraseid hõrgutisi ja vidinaid. Karvamütsid on siin tõeline moehitt -- kõik kannavad neid ja valik on tohutu!
Õhtu tegime endale mõnusaks hotellis saunas käies ja pärast oma toas mõnusat Tshehhi õlut ja kõrvalasuvast kohvikust kaasaostetud rikkalikke võileibu ja õunastruudlit nautides!

Reede, 17. detsember, Praha

Praha tähtsaimaks vaatamisväärsuseks on kindlasti kuningaloss koos Püha Viituse katedraaliga. Jalutasime sinna läbi vanalinna, üle Karli silla ja läbi Mala Strana, juues teel hõõgveini ja astudes sisse Karlova uulitsa arvukatesse suveniiripoodidesse. Sellele tänavale jääb ka mitmeid marionetiteatreid. Marionetietendused on siin väga populaarsed ja niidikestega nukke müüakse paljudes poodides.
Mala Stranas Nerudova tänaval (kuulsa Tshehhi luuletaja Jan Neruda järgi), mis viib Väikese Kvartali keskväljakult üles Praha linnuse juurde, asub linna kõige kontsentreeritum majamärkide kogu. Praha majadel nimelt polnud numbreid kuni 1770. aastani. Enne seda tunti ja leiti maju sarmika allegooriliste sümbolite süsteemi järgi. Algselt oli paljudel neist alkeemiline tähendus, kuid tänapäeval on suur osa neist tähendustest ajaga kaotsi läinud. Nt. kahe päikese majas sündis tänavale nime andnud poeet Jan Neruda (1834-1891), kuldvõtmega majas elasid linna kullassepad. Kuldratas ja punane lammas on alkeemilised sümbolid; esimene neist sümboliseerib üht etappi magnum opus´est -- protsessist, mille käigus usuti tina kullaks muutuvat. Kolme viiuliga majas elas viiulimeistri perekond ja räägitakse, et üks kuratlik trio kääksutab seal kuuvalgetel öödel oma pille. Mida aga mõtlesid need, kes oma maja märgistasid rohelise vähi või rippuva pastinaagiga?! Tänapäeval on enamikes nendest majadest restoranid, kohvikud ja kunsti-, klaasi- või käsitööpoed.
Praha linnus, mid kroonivad Püha Viituse katedraali uhked tornid, on Tshehhimaa kujundlik ja ajalooline kroon. Prints Borivoy ehitas sinna 9. sajandi lõpul puukindluse ja sestpeale on jõele vaatav künkatipp olnud Premislyde dünastia elukoht. HIljem sai lossist Püha Rooma impeeriumi pealinn. Suur osa kindlusest ehitati 16. sajandil ümber ning sai tänapäevase renessanss-stiilis näo. Praegu asub seal Tshehhi Vabariigi presidendi kantselei.
Suures osas linnusest ja Püha Viituse katedraali löövis saab tasuta ringi vaadata, aga selleks, et näha vana kuningalossi siseruume, tuleb osta pilet. Pileteid on erinevatele kombinatsioonidele vaatamisväärsustest erineva hinnaga, meie valisime nn. väikese tuuri (250 kohalikku krooni), millega pääses kuningalossi, Püha Viituse katedraali, Püha Jüri kloostrisse ja Rosenbergide paleesse.
Peale väsitavat ekskursiooni kindlusesse sõime lõunat Malostranska Restauraces -- mõnus ehe Tshehhi köök.
Õhtu veetsime tõeliste aristokraatide kombel Praha ooperis, mis on juba iseenesest külastamist väärt. Kui filmides oopereid näidatakse, siis midagi sellist on ka Praha Riigiooper -- kullatud ornamentidega ümbritsetud punase sametsisuga loozhid neljal korrusel, uhked lühtrid ja laemaalingud. Täna mängiti juhtumisi Toscat, mida me enne näinud ei olnud, nii et see lünk hariduses sai ka üksiti täidetud. Esimese korruse loozhis, mõistagi ;)

Neljapäev, 16. detsember, Praha

Tänase päeva veetsime peamiselt vanalinnas, nautides jõuluturgude melu, hõõgveini ja trdelnikuid (varda ümber keeratud ohtra kaneeli, suhkru ja mandlitega saiatainas, mis küpsetatakse süte kohal varrast keerutades). Ronisime raekoja torni (100 tshehhi krooni), kust avaneb hunnitu vaade linna lumistele katustele ja kirikutornidele.
Uudishimu ajas meid ka seksimuuseumi, mis oleks kindlasti olnud tunduvalt lõbusam ja naljakam, kui piirdutaks ainult 100 aastat vanade tumm-pornofilmidega (kiirendatud, nagu Chaplin :)) ja keskaegsete ja viktoriaanlike meelelahututste kirjeldamisega, jättes välja ülakorruse õõvastava sado-maso väljapaneku. Vähemalt piinariistade muuseumi jätsime seekord vahele, kuna kogemus ütleb, et see maksab kui mitte just mõistuse, siis vähemalt rahuliku ööune küll.
Selle asemel jalutasime üle Praha ühe olulisema vaatamisväärsuse -- Karli silla, mis on enam kui 600 aastat olnud tunnistajaks protsessioonidele, lahingutele, hukkamistele ja viimasel ajal üha enam ka filmivõtetele. Silla mõlemas otsas kõrgub tumedast kivist sillatorn, kaunistatud kuldsete skulptuuridega. Silla servadel paikneb kokku 30 kuju, peamiselt pühakud ja usutegelased, nt. Püha Jan Nepomucky, kes Karli sillalt vette visati (tema kuju katsumine täidab soove, seepärast on ta läbi aegade üsnagi läikima löödud) ja Bruncvik, kes on sisuliselt tshehhide Kalevipoeg, kes tuleb oma sõjaväega Prahat päästma, kui linn on kõige suuremas hädas. Silla lõunapoolses otsas ühe maja seinal on Neitsi Maarja portree, mida valgustab latern. Liiga kaua ei tohi seda vaadata, sest kui latern peaks sinu silme all kustuma, siis sul siin ilmas enam pikka pidu ei ole. Sillal on ka rohkesti tänavakaubitsejaid, -muusikuid ja kerjuseid.
Sillast üle jõudes alga MAla Strana ehk Väike Kvartal, mida kutsutakse ka hedonistide kvartaliks, sest 18. sajandi Viini aadlikele oli see umbes selline koht, nagu Tallinn briti poissmeestele. Isegi Casanova olevat siin nii üht kui teist toimetanud (siit leiab ka temanimelise restorani).
Meie võtsime hopis külma kontidest välja peletamiseks väikeses kohvikus kuuma supi, mida, nagu siinkandis mitmel pool mujalgi, serveeriti tühjaks uuristatud ümmarguse leiva seest.
Õhtupooliku veetsime jõelaeval mööda Vltava jõge sõites ning kaunist tulesäras linna ja mõnusat õhtusööki nautides.

Kolmapäev, 15. detsember, Praha

Seekord siis natuke teistmoodi reis -- linnapuhkus Prahas. Ja laiskusest ning mugavusest lasime seekord endale lennu ja hotelli otsida reisibürool.
Tundub, et on tekkimas traditsioon, et kui meie läheneme Praha lennujaamale, on lennuväli suletud (vt. http://maailmonmeiekodu.blogspot.com/2010/04/16-aprill-beirut-praha-varssavi-riia.html). Seekord siis küll mitte tuhapilve, vaid lumetormi tõttu. Õnneks avati lennuväli siiski peale tunnist linna kohal tiirutamist.
Praha tervitas meid mõnusa talveilma (-7 kraadi koos paksu koheva lumevaibaga) ja jõuluootuses ehitud tänavatega. Meie hotell -- Mucha (Tshehhi ühe kuulsaima ärkamisaegse kunstniku Alfons Mucha järgi) -- asub kesklinnast vaid 10-15 minutise jalutuskäigu kaugusel ja vastas täiesti meie ootustele ühest õdusast kohakesest, nagu reisibüroo näitsikult palutud sai. Tegemist siis väikese art-deco stiilis vanaaegse mööbli ja tänapäevamugavuste sümbioosiga. Hommikusöök ka igati OK ja mitmekülgne.
Esimesel õhtul võtsime ette patseerimise kesklinnas, mis põhjamaalase maitsele ehk kohati pisut üle võlli mineva slaavi temperamendi kohaselt ehitud. Keskväljakul seisis tohutu jõulupuu, pole kindel, kas seal ikka kuusk ka all oli, nii tihedalt oli ta kaetud suurte hõbedaste ja kuldsete munadega ja säravate tuledega. Keskväljaku oli hõivanud Praha traditsiooniline jõuluturg -- tihedalt väikesi
putkasid, kus kaubeldi suveniiride, käsitöö, jõuluvorstide ja -singiga, küpsekastanite, siirupivahvlite, kartulipannkookide, hõõgveiniga jne. jne. Mõnus jõuluootuse tunne tuli peale kohe.
Keset väljakut seisab 15. sajandil ehitatud raekoda, mida ehib Praha üks tuntumaid sümboleid -- astronoomiline kell, mis ei piirdu üksnes kellaaja näitamisega, vaid kujutab ka planeetide liikumist läbi sodiaagi, ümber Maa, Päikese ja Kuu. Igal täistunnil annab kell etenduse, kus akendest ilmuvad pühakud, liiguvad Ahnus, Edevus, Surm ja Iha ning kireb kukk ja hüüavad fanfaarid.
Keskväljakut ääristavad maalitud fassaadidega majad, millest põnevaimad on Storchi maja, mida kaunistab Püha Vaclavi ratsamaal, ning Dum u Minuty (Maja minutite juures), mis on saanud oma nime seinal olevate uhkete mustvalgete grafiitode ehk krohvilõigete järgi ja kus elas oma lapsepõlves Franz Kafka. Üle keskväljaku kõrguvad majesteetliku Tyni kiriku gooti tornid.
Õhtust sõime mõnusalt ehedas tshehhipärases restoranis, kus igal õhtul mängib elav muusika, täna oli selleks muhe keelpillitrio. Maitsesime kohalikku kööki, nt. parti punase kapsaga ja tshehhi guljasshi, mille kõrvale pakutakse kneedleid (saia modi või kartulist valmistatud taignakäkid).

24. juuli 2010, Bergamo

L´Escarene´ist Nizza kaudu kiirteele, kõigepealt 168km mereäärset kiirteed ja siis otse põhja poole veel veidi üle 100 km ja olimegi kohal, Bergamos, kuhu meil oli broneeritud tuba hotellis Pegaso (4 tärni muideks, aga internetist võib leida uskumatuid soodukaid!) ja kust 10 minutise tee kaugusele jääbki Orio di Serio lennujaam, kust homme alustame lendu Riia poole. Sõiduks kulus veidi üle 4 tunni, nii et saime lähemalt tutvust teha ka Bergamo linnaga. Võrredes Rivieraga on siin autosõit lausa lust ja lillepidu, linn on umbes Tartu-suurune ja liiklus samavõrra rahumeelne.
Bergamo linn jaguneb kaheks osaks: Citta Alta ehk Ülalinn oma kesk- ja renessansiaegse vanalinnaga asub mäe otsas ning moodne Bergamo Bassa ehk All-Bergamo selle all. Ühest linnaosast teise saab lisaks käänulistele tänavatele ja treppidele minna ka 120-aastase köisraudteega.
Ülalinna peamiseks väljakuks on selle keskel asuv Piazza Vecchia. Seda ümbritsevad 16. sajandi lõpus ehitatud Biblioteca Civica, 12. sajandist pärinev kohtuhoone Palazzo della Ragione ja linna sümbol -- 12. sajandil ehitatud Torre del Commune (mida kutsutakse ka il Campanone´ks), mille tornis asuv kell lööb igal õhtul kell 10 sada korda. Piazza Vecchia vahetus läheduses asub Piazza del Duomo, kust leiab klassitsistliku toomkirik, 1476. aastal kondotjeer (see on tolleaegse palgalise väeosa juht) Bartolomeo Colleoni hauakambrina ehitatud kauni Colleoni kabeli ja romaani stiilis Santa Maria Maggiore kiriku.

23. juuli 2010, Villefranche sur Mer

Villefranche sur Mer on Éze ja St. Paul de Vence´i kõrval kolmas niisugune linnake, mida siinkandis tingimata nägema peaks. Asudes vaid paar kilomeetrit Nizzast Monaco poole, asendub suurlinna sigin-sagin siin mõnusa väikelinna atmosfääriga, kaotamata samas midagi oma vahemerehõngust. Siinses sadamas peatuvad peamiselt väikesed purjekad, aga ka suured kruiisilaevad, mille jaoks Nizza sadam pole piisavalt sügav, ning millelt reisijad siis väiksemate laevadega kaldale toimetatakse. Vilefranche 14. sajandist pärinev vanalinn oma kitsukeste trepptänavatega on kindlasti äraeksimist väärt. Siin asub ka 16. sajandil Savoy hertsogi poolt rajatud kindlus Fort St-Elme, kus asub peale linnavalitsuse hoonete ka näiteks Villefranchest pärit skulptori Antoniucci Volti muuseum. Ümber kindluse kulgeb väike rannaäärne jalutustee, millelt avanevad maalilised vaated Cap Ferrat´le ja Villefranche lahele, kus muide 19. sajandil Vene-Türgi sõdade ajal hoidsid venelased aeg-ajalt oma sõjalaevastikku.
Rand on siin erinevalt Nizzast mitte kivine, vaid liivarand (mööndustega küll, kui selliseid paarimillimeetriseid kive liivaks nimetada, pigem siis peenike kruus ;). Ja laine on vägev, vähemalt täna küll, nii et ujuda väga hästi ei saa, küll aga lainele kõhuli visata ja lasta sel end kaldale kanda.
Piduliku õhtusöögi tegime ka, vaagnatäis friteeritud mereande ja muidugi juba lemmikuks saanud sinikarbid valge veini kastmes, koos Provence rosé -- Perle de Roselin´iga.

22. juuli 2010, St. Paul de Vence, Nizza

St. Paul de Vence on täiesti omanäoline koht. Algselt lihtsalt väike keskaegne külake mäe otsas, kenasti müüriga ümbritsetud, nagu võiksid majakesed muidu mööda mäenõlvu alla pudeneda. Müüriväravast sisse minnes satuksid nagu suurde kunstigaleriisse – kogu linnake on tihedalt täis kunstipoode ja galeriisid. Selle ajalooliseks põhjuseks on see, et paljud kunstnikud, kes sõjajärgseil aastail siin inspiratsiooni saamas ja maalimas käisid, olid nõnda vaesed, et jaksanud oma toidu eest maksta. Kohaliku kuulsa restorani Le Colombe d´Or´i (Kuldtuvi) omanik aga oli suur kunstisõber ja kollektsionäär ja nii maksidki kunstnikud toidu ja öömaja eest oma töödega. Tuntumad siin tegutsenud kunstnikest on Picasso, Matisse, Léger, Cocteau ja Cahagall, viimane neist on ka kohalikule kalmistule maetud. Nii saigi linn kuulsaks kunstikogujate ja hiljem kunstimaakleritehulgas.
Auto parkimine on siin tõeline peavalu, linn on autoliiklusele suletud ja parkimiskoha leidmine võib selle suure populaarsuse tõttu olla tõsiselt problemaatiline.
Õhtul võtsime ette Nizza by night ehk pikema promeneerimise Promenade des Anglais´il ehk Inglaste Promenaadil, mis, nagu nimigi ütleb, on rajatud inglaste poolt 19. sajandil. Promenaad on 4km pikk, ääristatud palmidega ja õhtul mõnusasti valgustatud. Siin kulgeb lisaks jalakäijate rajale ka jalgrataste ja rulluiskude tee. Neid mõlemaid ja lisaks veel segway´sid saab tänava otsas ka laenutada. Promenaadi äärde jäävad mitmed tõeliselt uhked hotellid, nt. Hotel Negresco, Palais de la Méditerranéa, West End jt. Õhtul särab promenaadil rohkesti isehakanud staare – tänavamuusikud, breikarid, trummiansamblid, portree- ja muidu maalijad, nii et uudistamist jätkub.
Tagasi parkla juurde jalutades möödusime Garibaldi väljakust, mille ääres asub üks Nizza kuulsamaid mereandide restorane – Cafe de Turin. Kõik, mida süüa pakutakse (mere-, jõe- jne. Karbid, austrid, krevetid, krabid jne. jne.) on kenasti letile ritta laotud ja võid ise valida, millised elukad ärasöömist väärivad. Meie siia kahjuks sööma ei jäänud, kuna lapsed väljavaate peale austreid ja muid kahtlasi mereelukaid süüa eriti ei rõõmustanudja muud siin ei pakutud ka. Jääb siis järgmiseks korraks. 

21. juuli 2010, Antibes

Kui oleks võimalus käia vaid ühes Vahemereäärses linnas, võiks selleks kindlasti olla Antibes. Elanikke on siin 75000, mitu korda vähem kui näiteks Nizzas, kuid kõik vahemerepärane on siin parimal kujul esindatud. 16. sajandist pärinev linnamüür, sadam rikkate ja ilusate jahtide ja purjekatega kogu maailmast, munakivisillutisega kitsad tänavad, rohkelt lilli ja ronivaid taimi majadel, palmid, turud, väikesed kohvikud ja restoranid, pagariärid, kommipoed...
Nizza poolt linna sisse sõites püüab kõigepealt pilku kindlus -- Fort Carré, omapärase geomeetrilise plaaniga tolleaegse arhitektuuri ime, kus iga poolt tunni järel saab teha giidiga ekskursiooni (3/1,5 EURi). Kindlus ehitati 16. sajandil kaitsmaks Antibes´i Savoy riigi eest (kuhu tollal kuulus ka Nizza). Jalutasime kindluse müüridel, mis pakkus imelisi vaateid rannaribale, Antibes´i vanalinnale ja Port Vaubani sadamale.
Linnasüdamesse on kindlusest paras 20-minutine jalutuskäik. Kõndisime lihtsalt mööda linnatänavaid, sõime jäätist ja nautisime mõnusat atmosfääri. Ja... mmm... suur potitäis sinikarpe ja sinna kõrvale võrratu kohalik rosé – see on siin möödapääsmatu!

20. juuli 2010 Marineland

Nagu pealkiri ütleb, veetsime tänase päeva Marinelandis, kuhu me ilma lasteta ealeski oma jalga ei tõstaks. Siinsed rahvamassid on lihtsalt üle mõistuse ja kogu see tunglemine pööraselt väsitav. Laste jaoks ei paistnud see probleemiks olevat, tundub, et tänapäeva arvutilapsed vajavadki 24/7 visuaalset ja audiaalset stimulatsiooni, igasugune vaikusehetk on totaalselt ja talumatult IGAV.
Aga tegelikult ei tohi Marinelandile liiga teha, sest iseenesest on tegu väga toreda mereteemalise pargiga. Asub ta Antibes´i külje all. Seal saab tutvuda kõikvõimalike mereloomadega, nt. pingviinid, merilõvid, hülged, delfiinid, mõõkvaalad, jääkarud, merikilpkonnad, haid ja paljud troopilised kalad ja korallid. Päeva jooksul mitmeid kordi toimuvad delfiinide-, mõõkvaalade, merilõvide ja lindude (pistrikud, raisakotkad, papagoid) etendused. Rõõmus ja positiivne vaatemäng. Arvasime, et veedame paar tundi ja sõidame siis L´Escarene´i tagasi, aga tegelikult kulus terve päev. Keda huvitab, siis pilet maksab täiskasvanule 36, lapsele 28 EURi. Samas asub ka veepark Aquasplash ja metsiku lääne teemaline lastepark, saab osta ka kombineeritud pileteid mitmeks päevaks.
Antibes´ist Nizza poole tagasi sõites saime siis Riviera suviseid ummikuid tunda. Õhtuti hakkab kogu suvitajate seltskond ühest linnast teise liikuma ja 30km läbimiseks võib vabalt kuluda üle tunni, ilmselt tipptunni ajal rohkemgi.