Tuesday, July 7, 2009

Pühapäev, 5. juuli 2009, Tallinn-- Riia--Milaano--Montefioralle
















Ilm Eestis, mis viimasel nädalal üsnagi suviseid temperatuure oli kinkinud, oli äkitselt ära pööramas. Kl.6 paiku ärgates näitas kraadiklaas vaid 10 kraadi. Ühesõnaga, oli kätte jõudnud viimane aeg kuskile soojemasse kliimasse migreerumiseks.
Kl. 7 viskasime Trimbu välja, pakkisime oma kodinad kokku ja alustasime sõitu Riia suunas. Pikk ja igav. Kl.10 olime Riias, kus parkisime auto Park-and-fly parklasse, kuigi hiljem selgus, et ka lähedamalasuvad parklad tegid parasjagu soodukaid ja hinnad olid suht võrreldavad. Aga shuttle viis meid kiiresti lennujaama nagunii.
Olles eelmisel päeval check-in´i online ära teinud, arvasime, et nüüd pole meil lennujaamas vaja väga vara olla. Oijah, kui vale see arvamus oli. Ilmselt on enamus inimesi avastanud, et online on väga tore check-in´i teha. Ja drop-off-point´i järjekord oli täiesti võrreldav check-in´i omaga... Ja aega oli vaevu 20 minutit... Mõned ärevad momendid ja vastutulelik Soome onu... ja 5 minutit pärast ametlikku check in´i lõppu regas sõbralik läti tädi meid siiski lennukile.
Lend oli... nagu ikka. Välja arvatud muidugi lastele, kellest Erik lendas üldse esimest korda ja kellele vähemalt õhkutõusmise ja lapiteki moodi maa ja mängumajakesed all kustumatu mulje jätsid. Pealegi lugesid stjuardessid ta väikelaste hulka, arvestade kahte näpunukku (ahv ja kukk), mille ta neilt kingituseks sai. Emilyl oli ka täitsa põnev, tema on küll varem lennanud, aga sellest on juba 10 aastat möödas ja ega ta sellest suurt midagi ei mäleta.
Milanos Malpensas maandudes saime kätte oma Ford Fiestakese, mis koos iga-kõksu-kindlustusega maksis üsna arvetatava summa.
380 väsitavat kilomeetrit ja paari bensiinijaamast restoranilõuna hinna eest ostetud võileiba hiljem jõudsime Toscana maakonna piirile. Kiirteelt ära pöörates leidsime end kitsastel mägistel teedel, kus kiirust piiravad märgid olid kurve arvestades päris kindlasti tõsiselt mõeldud. Kahel pool teed vaheldusid viinamarjaistandused oliivisaludega, sekka väikesi külakesi sajandeid vanade majadega, mille ees kohalikud papid õhtusele veinile kogunesid. Mitmes külas tegeldi terrakotast telliste ja erineva kuju ja suurusega (suuremates võiks püsti seista!) savipottide valmistamisega, mis hiiglaslikes virnades ostjaid ootasid. Samasugused laiutasid majaesistel ja rõdudel, olles koduks igas värvitoonis begooniatele, pelargoonidele, kaksikkannustele ja roosidele.
Montefioralle ise oli absoluutselt lummav. Tegemist on 14. ajandist pärineva kindluskülaga, kuhu viib järske käänakuid võttev järsult ülesmäge kulgev kitsas tee (peeglid teeservas, et vastutulijat näha, ühes kohas koguni valgusfoor, mis mõlemast suunast tulijaid vaheldumisi 3-minutiste vaheaegadega läbi laseb). Küla koosneb ehk paarikümnest majast, mis kõrge müüriga ümbritsetud, osa neist otse müürist välja kasvamas. Külas on üksainus ringikujuline tänav, mida mööda kõndides võib heita pilku iga maja trepile või sissekäigule võlvi all või hoopis ülessuunduvale trepile, mille lõpus kindel sepisvärav pererahva valdusi kaitsmas. Iga majake ja nurgatagune on isesugune, kõik ehitatud sajandeid tagasi erineva suurusega tahutud kividest, uksi ja rõdusid kaunistamas lopsakad erksavärvilised lilled.
Meie majake – Casa Forese – asus otse kindlusemüüri all, aga oli täpselt sama fassongi, nagu tema kindlusemüüritagused vennad. Saabusime kui kauaoodatud kallid külalised, keda tulid tervitama peremees Simone, tema viimast otsa lapseootel proua ja hallipäine isa, kes lubas meid homme kostitada isekasvatatud tomatite ja oma kanade munadega. Õnneks olime ka nende jaoks midagi kingituseks kaasa võtnud (Vana Tallinn kipub vist välismaalaste jaoks olema Eesti kaubamärk No.1, kuigi tal tegelikult peale markide kleepimise eriti muud otstarvet ei ole; aga Kalevi käsitöökommid on tõesti absoluutselt üle prahi kraam).
Maja on selline, et siia võiks jäädagi. Tüüpilises Toscana stiilis mööbliga, kamin täidab suvisel ajal veinikeldri aset ( 5 Euri 1,5 liitrise punase ja 3 Euri 0,75 liitrise valge eest). Aknast avanevad piltpostkaartidelt nähtud vaated maalilistele mäekülgedele viinamarjaistanduste ja oliivipuudega, mida tänasel õhtul varjutamas vihmajärgne udu...
Õhtul käisime ühes Montefioralle kahest müüripealsest restoranist ja jalutasime siis oma kindlusesse tagasi.
Piltide peal siis meie Montefioralle majake ja vaated külale endale.

No comments:

Post a Comment