Friday, August 12, 2011

Odense, 23. juuli 2011

Et pikka sõitu (tegelikult u. 280km) Billundist Kopenhaagenisse poolitada, tegime ühepäevase peatuse Odenses, mis on Fyni saare suurim linn ja tuntud eelkõige oma kuulsaima poja Hans Christian Anderseni tõttu. Ilm oli siin kohutav, vaevalt 13 kraadi sooja ja külm vihm, Eestis samal ajal kuuldavasti suurepärased suveilmad 30-kraadise kuumaga... Siiski vaatasime üle Anderseni muuseumi ja tema väidetava sünnikodu (päris kindlad nad seal selles ei olnud, et kas see ikka just see maja oli). Muuseum on huvitav ja informatiivne, paraku ainult täiskasvanutele, lastel pole seal tõepoolest midagi teha. Huvitav, kuidas nad ei ole suutnud Anderseni elu ja loomingut küll lastepärasemalt esitada, ainest selleks peaks ju küll ja küll olema?! Odense ise on armas väike puhas ja korralik Skandinaavia linn, nii nagu nad ikka olema kipuvad. Kodused.

Lalandia, 22. juuli 2011

Kuigi Billund on üks pisike Taani linnake, mis märja ilmaga peaaegu täitsa väljasurnud paistab, ei ole Legoland siin siiski ainuke atraktsioon. Nimelt on siin ka väga vahva veepark Lalandia, kus oma teise puhkusepäeva veetsimegi.

Legoland, 21. juuli 2011

Et siis Legoland, Billundis. Suur unistus ilmselt paljude väikeste poistega peredes.
Sedakorda käisime õnnetu juhuse tõttu (tähelepanu! Jälgige oma passide kehtivusaega!!!) kolmekesi, Emily jäi koju oma tähtsaid pubekaasju ajama, olles vähevarjatult õnnelik ootamatult sülle kukkunud võimaluse eest 5 päeva lapsevanematevabalt veeta :)
Kuna Billundisse momendil taskukohaseid lennupileteid ei olnud, lendasime Eesti Õhuga Kopenhaagenisse ning sealt edasi rendiautoga. Hotelli asemel valisime ööbimiseks väikese korteri u. 8km kaugusel Billundist (kel vaja, paneb otsingusse Langelund Apartments), mis hotellidega võrreldes tunduvalt taskukohasem oli.
Legoland on muidugi... Legoland. Iseenesest üks suur lõbustuspark, mille teeb teistest Euroopa omasugustest erilisemaks legodest ehitatud minilinn, kus paljud tuntud hooned ja linnad miniatuursel kujul esindatud. Väikesed laevad sõidavad mööda kanaleid, lüüsid töötavad, õhupall tõuseb taevasse -- minimaailma naudivad täiskasvanud võib-olla isegi rohkem, kui lapsed.
Praktilist: perepiletit saab osta ainult netist ette, aga kehtib 2 täiskasvanule ja 2 alla 13-aastasele lapsele (justkui 14 oleks juba täisealine:()

Thursday, March 24, 2011

22. märts 2011, Delhi--Kiiev--Stockholm--Riia--Võru






Kojusõit oli pikk ja väsitav, seda eriti just tundide viisi lennujaamades ümberistumisi oodates. Suur rõõm oli jõuda Stockholmi lennujaama -- kõik oli puhas, ei haisenud, keegi ei tülitanud -- peaaegu nagu kodus kohe. Saime ka üle pika aja normaalselt süüa :)

Kokkuvõtteks:
Minna või mitte minna? Igal juhul minna. India on täis üllatusi ja pidev põnevus on garanteeritud. Igav juba ei hakka, kogemusi ja elamusi saab igal hetkel. Jah, on küll kohutavalt räpane, räpasem, kui enne ettegi kujutada oskad, ja haiseb kui kole.

Pisiasju neile, kes ka plaanivad Indiat avastama minna:
1) Indiasse minekuks ei pea rahakott puuga seljas olema. Jah, mõistagi saab elada ka Radissonides jmt., aga leppides hostelite ja odavate hotellidega ei kulu öömajale kusagil üle 400-600 Rs kahese toa eest (100-150 EEKi). Sellisel juhul tasub aga investeerida matkapoest leitavasse magamiskoti linasse -- mitte igas urkas ei ole kombeks eelmise külastaja lahkumisel linu vahetada. Ruumi võtab ta kotis vähe, ei kaalu peaaegu midagi, aga on täiesti asendamatu. Magamiskotti vedada vaja ei ole, külm ei hakanud kusagil.
2) mugav ja mõttekas on siselendude ja rongide piletid osta juba kodus ja need ilusti välja trükkida. Soovitavalt iga reisija jaoks eraldi. Siis ei ole seda muret, et rongijaama jõudes selgub, et pileteid on heal juhul ülejärgmiseks päevaks. Ööreisiks sobib 2AC-klass, see kujutab endast kardinatega eraldatud kupeed AC-vagunis, kus on 4-6 kohta, olenevalt rongist. Tavalises vagunis võiks reisida ehk siis, kui soovitakse eriti hard-core elamust :) Rongipiletid on odavad, u. 100EEKi/1000 km kohta. Netist väljaprinditud pilet EI VAJA mingit templit ega täiendavat kinnitust, isegi kui asjamehel, kes sulle seda väita püüab, on vorm seljas ja ta jätab endast igati ametliku mulje.
3) Raha kulub reisil ikka nii täpselt nii palju, kui kulutad, aga India pole kindlasti selline koht, kuhu minnes rahakott peaks puuga seljas olema. Meie kulutasime 18 päevaga 1000 eurot nina kohta. Sinna on sisse arvestatud peaaegu kõik, st. lennupiletid Riia-Kiiev-Delhi-Kiiev-Stockholm (Aerosviti kampaaniahinnaga 4500 krooni), lend Stockholm-Riia, kõik siselennud (Delhi-Khajuraho, Khajuraho-Varanasi, Varanasi-Kochi, Kochi-Delhi), rongipiletid, ööbimised, vaatamisväärsuste piletid, toit ja koju kaasa ostetud pudi-padi. Nojah, vaktsiinid olime osalt varem ära teinud.
3) Vaktsineerimine on vajalik A-hepatiidi (kes kauemaks läheb, soovitavalt ka B-hepatiidi), difteeria-teetanuse ja kõhutüüfuse vastu. Keralasse ja Põhja-Indiasse reisides ei ole malaaria profülaktika vajalik, kuid kindlasti tuleb seda teha Goasse minnes. Kõhulahtisuse vastu olime ka paraja arsenali kaasa pakkinud, mida ka kõike tarvis läks :). Käte (ja sageli söögiriistade) desinfitseerimiseks Cutasept. Sääsetõrjevahendit vaja ei läinud, võib-olla on sääski märtsis lihtsalt veel vähe?
4) Petta saab kuskil ikka, tasub mõningane summa selle mõttega eelarvesse planeerida! Algul ajab vihale, aga pärast teeb ikka täitsa nalja + annab huvitavaid kogemusi inimpsühholoogiast (meie Varanasi hospiitsilugu :))! Seda suurem on lõbu, kui õnnestub mõni kohalik kavalpea üle kavaldada!
5) Kaubelda tasub hoolega, nad ei häbene esialgu oma kauba eest ka 3-5-kordset hinda pakkuda (mõni loll võib ju ikka leiduda). Õige hinna (või vähemalt midagi sinnapoole) saad teada alles siis, kui oluliselt vähem pakkudes ja sirge seljaga uksest välja jalutades sulle järele joostakse ja sinu pakutud hinnaga lõpuks siiski nõus ollakse. Iga ruupia on ju oluline.
6) heategusid tasub teha pigem läbi rahvusvaheliste abiorganisatsioonide. Kerjusele raha andes kulutab ta selle suure tõenäosusega järgmise doosi ostuks. Kingitusi jagades leiad end varsti ümber piiratuna karjast ahnepäitsidest, kes saavad su peale väga vihaseks, et sul kõigile midagi ei jätkugi. Ise nii rikas ja ei taha meile, vaestele, nüüd paari dollarit või eurot (kümme ruupiat on ilmselge mõnitamine) anda!

21. märts 2011, Delhi






Täna külastasime Qutb Minari --islami valitsusaja algusest pärinevat religioossete hoonete kompleksi. Qutb Minar ise on üks Paabeli torni meenutav liivakivist torn, mis kunagi on olnud kasutusel minaretina. Samas asub ka India vanim moshee, ehitatud aastal 1193 hindu templi varemetele. Kõige huvitavamaks objektiks kogu kompleksis on 7 meetri kõrgune Iron Pillar ehk rauast sammas, mille teeb eriliseks see, et tema koostis on 99,9% puhas raud, mida tänapäeval isegi laborites pole suudetud koos püsima panna. Ja ära pole ta ka roostetanud selle 2000 aasta jooksul, mis ta seal seisnud on. Mis tema otstarve oli, jääb tänaseks päevaks saladuseks.
Õhtu veetsime Main Bazaril jalutades, shopates ja tänavamelu nautides. Muu hulgas lasime endale teha hennatätoveeringud, millega meid jällegi korralikult tüssata üritati. Nimelt oli esialgne kokkulepe, et 25 Rs eest joonistatakse muster ühele jalale. Lasime siis sääred kenasti ära kirjata, kuulates samal ajal kuti hala tema raskest elust, joodikutest vendadest ja sellest, kuidas ta päevagi elus koolis pole käinud. Meil heade inimestena läks süda kohe härdaks ja mõtlesime, et ega meil ei ole ka raske talle paarsada ruupiat rohkem maksta. Lõpetuseks selgus aga üllatus India moodi, et 25Rs ei maksa mitte ühe jala kaunistamine, vaid 1 toll mustrit, ehk Katiga kahe peale kokku oli meie arve 1400 Rs!!! Selle nahaaalsuse peale lõime küll käed puusa ja tegime selgeks, et meie Euroopas, 20 aastat koolis käinutena ei teeni ka tunnis nii palju kui tema. Maksime 500Rs ja lubasime lahkesti politseisse pöörduda, kui ta sellega rahul ei ole. Nohises, mis ta nohises, aga 3 nädalat Indias oli meid selliste keissidega toimetulekuks ikka päris korralikult karastanud. Pealegi, 500Rs on keskmise indialase nädalapalk, nii et liiga me talle ei teinud.

20. märts 2011, Delhi






Täna hommikul äratas meid kohutav lärm tänaval, vee valamise helid hotelli rõdudelt ja akendest, samuti kõigist teistest majadest tänaval. Selgus, et hindud pühitsevad Holit, mis, nagu meile seletati, on selline püha, millega meenutatakse, et me oleme kõik võrdsed ja ühesugused ja peame üksteisega sõbrad olema. Selle märgiks valatakse üksteist pidulikult vee ja värvidega üle, millest osa, paraku, enam riietelt maha ei tule. Sõnaga, nii kui üritasime hotellist nina välja pista, lõppes see osade jaoks meist puna-rohe-lillakirjute riiete, juuste ja nägudega. Kogu pull kestis umbes lõunani, siis läks natuke rahulikumaks ja saime ikka tänaval liikuda. Tänavad lainetasid veest ja värvidest, inimesed üle kere nagu pühademunad ja ise väga rõõmsad pealegi. Soovisime siis meiegi igale vastutulijale "Happy Holi!" Üks värvitud kodaniku pilt on siin blogis järgmise päeva peale sattunud ja ma ei viitsi seda siia ümber ka tõsta.
Juhused on lahedad. See oli ju puhas juhus, et meie tänaseks rikshajuhiks sattus turbaniga vana -- sikh, muidu poleks me ilmselt sattunud niisugusse põnevasse kohta, nagu sikhi tempel -- Gurdvara Bangla Sahib. Sikhism on Indias järgijate arvult alles neljas usund: kõige enam on siin hindusid (82%), järgnevad moslemid 12%-ga, kolmandana kristlased 2,3%-ga ja alles siis sikhid, 1,9%. Samas tänavapildis tundub turbanikandjaid küll päris palju olevat, aga muidugi on India rahvaarvu juures ka see 1,9% suur arv. Pealegi, ega kristlased ju tänavapildis kuidagi silma ei torka (küll torkas nt. Keralas erinevalt Põhja-Indiast silma kristlike kirikute rohkus). Rikshajuht oli oma templi üle nii uhke, et tegi meile lausa ekskursiooni, viies meid ka sellistesse nurkadesse, kuhu turistid muidu ei satu. Aga sellest edaspidi.
Sikhism on tegelikult päris noor religioon -- rajatud Punjabis Guru Nanaki poolt 15. sajandil kastide süsteemi vastase liikumisena ja vastuhakuna Brahmini domineerimisele hinduismis. Sikhid usuvad ühte jumalat ja ei kummarda iidoleid (kui välja arvata, et paljud neist hoiavad siiski aukohal 10 sikhi guru pilte). Sikhide püha raamat -- Guru Granth Sahib, sisaldab muu hulgas ka nende 10 guru õpetusi. Nagu hindud ja budistid, usuvad ka sikhid uuestisündi ja karmat, kuid neil ei ole askeetlust ega kloostritraditsioone, mis uuestisünnitsükli katkestaksid. Pühendunud sikhid ei lõika juukseid ega habet, vaid kannavad neid turbani all (habe keeratakse kahte rulli ja seotakse külgedelt üles), kannavad metallist käevõru ja mõnikord ka kirban´it (kõver mõõk). Sikhismi üks põhitõdesid on usk kõigi inimeste võrdsusesse ja seda väljendatakse mitmete toimingute abil, näiteks langar -- ühine söömaaeg, kus inimesed istuvad külg-külje kõrval põrandal, olenemata soost, või kastikuuluvusest ja söövad templi köögis vabatahtlike poolt valmistatud toitu.
Tempel on kaunistatud kullast kuplitega, sisenemisel tuleb kraanikausis pesta käed ja spetsiaalses vannis jalad. Kingad võetakse muidugi ära. Naisterahvad peavad katma pea ja olema ka muidu siivsalt riides. Templis on mõnus olemine, pühad mehed laulavad pühast raamatust pühasid tekste ja rahvas kõnnib ja palvetab kõhuli maas ümber sellesama püha raamatu, mis on templi keskel aukohal.
Templist väljudes pakutakse kõigile näputäis jahust, õlist ja suhkrust valmistatud tainast (armulaua analoog?). Templi hoovis on suur bassein, kus käiakse ujumas (naiste jaoks on väike osa basseinist seintega piiratud), veel on muidugi raviv toime :)
Peale sellist ringkäiku sattusimegi saali, kus peeti langar´it. Võtsime siis meie Katiga ka kohad sikhide kõrval põrandal sisse (kõik istusid väikestel vaipadel pikkades rivides, kenasti üksteise kõrval), mehed nii julged ei olnud (toidu välimus vist ehmatas). Vabatahtlikud kõndisid suurte ämbritega ja tõstsid igast ämbrist kulbi või käega ette riisi, salatit, dhali (läätsed), muid kahtlasi juurviljatoite ja chapati´t (india leib). Liha ei sööda. Maitseelamus jäi kahjuks saamata, kogemus aga iseenesest väga lahe. Peale söömist viis meie rikshamees meid ka templi kööki, kus paarikümnes tohutusuures potis kõike seda valmistati ja osalt käsitsi, osalt spetsiaalse leivaküpsetamise masina abil chapati´t küpsetati (paned taignaplönni lindi peale, sealt sõidab see rulli alt läbi, kus ta lapikuks rullitakse ja siis sõidab läbi ahju, kus ta ära küpseb ja lõpuks suurde potti teiste juurde kukub). Toidukogused olid ikka meeletud, aga arvestades seda, et päeva jooksul läbib templit oma mitutuhat inimest, tekib pigem küsimus, kuidas seda kõike finantseeritakse.
Külastasime sel päeval veel Lakshmi Narayan´i templit, mis ei ole ka kuigi vana ehitis, aga väga armas tempel, pühendatud hindu jumalannale Lakshmile, kes on Vishnu naispool ja jõukuse (nii materiaalse kui spirituaalse), aga ka tarkuse, viljakuse, julguse, õnne ja suuremeelsuse jumalanna. Lakshmil on neli kätt, mis sümboliseerivad dharma´t e. õiget elamisviisi, kama´t e. soove, artha´t e. rikkust ja moksha´t e. vabanemist reinkarnatsioonist. Indias elab üks väike paariaastane tüdruk, keda tema 8 jäseme pärast kummardatakse Lakshmi reikarnatsioonina. Ta on sündinud siiami kaksikuna, kellest teine on suuremalt jaolt taandarenenud, aga jäsemed olemas. Et ta edaspidi kõndida saaks, on kirurgidel paraku plaanis osa tema jumalikest jäsemetest eemaldada.
Pilte teha selles templis ei ole kahjuks lubatud.
Tegime väikese ekskursiooni ka India presidendipalee ja parlamendihoonete juurde, aga presidendilossi territooriumile jalutama siin kedagi ei lasta, nii piilusime seda siis läbi aia.

19. märts 2011, Munnar--Kochi--Delhi






Hommikul alustasime sõitu Munnarist Kochisse, mis oli samamoodi üks raputav 5-tunnine elamus, nagu siiasõitki. Kochisse jõudes jäi meil mõni tund aega, enne kui pidime hakkama liikuma lennujaama poole. Ega me ei teadnud ka, kuidas me sinna saame. Igatahes, nii palju aega meil polnud, et Fort Kochit ja rannaäärseid kuulsaid Hiina kalavõrke külastada, millest meil päris kahju oli. Kasutasime aega siis hoopis lõunasöögiks kohas nimega Frys. Kõhu sai täis, söögielamust aga mitte.
Suundusime siis tagasi Ernakulami bussijaama Kochis, et uurida, kuidas pääseb lennujaama. Selgus, et otse sinna bussi ei lähegi, ja tuleb sõita kõigepealt kohta, mille nimi kõlas umbes nagu Athaly(?). Kiiresti, et mitte nime ära unustada, esitasime selle bussis konduktorile, palvega, et ta meid ka õiges kohas maha juhataks. Seal pidime istuma teise bussi peale ja sõitma viimased 6 km lennujaama. Ootasime, mis me ootasime, bussipeatuses lennujaamabuss kenasti kirjaski, aga mida ei tulnud, oli buss. Kohalikud hakkasid ka juba huvi tundma, et kuhu me minna tahame ja selgus, et siit ikka tegelikult bussi ei lähe. Aga nagu alati, on meil kõik asjad siin lõpuks ikkagi kuidagi laabunud ja nii ka seekord -- võtsime lihtsalt riksha, 6 km eest ei küsitud ka rohkem kui 75 Rs. Lend Delhisse hilines pisut, kuid südaööks olime ikkagi Delhis. Prepaid takso meile juba tuttavasse Paharganji maksis 305 Rs (tavaline takso küsis 700, me ei vaevunud kauplema hakkamagi, leidku mõni teine loll).
Hotelli meil mõistagi broneeritud polnud, nii asusime Main Bazaaril kobedamaid hotelle läbi kammima. 1000 Rs toa eest tundus siin linnaosas isegi viisaka toa eest liiga palju. Varsti kleepis meile ennast külge üks kohalik, kes tormas kohe esimesse hotelli, esitlema, et tema tõigi need turistid (nii teevad kõik, kes sul "aitavad" hotelli leida). Tegime talle vist päris ootamatu tünga, kui ta hotelli sisse astus, panime hoopis kõrvaltänavasse jooksu ja leidsime ikkagi ise endale ühe koha. Sweet Dreams Hotel. Kõlab kenasti, tegelikult on tuba nelja seina ja voodiga, WC-potti pead ise parandama ja sooja vett saab lühikeseks ajaks retseptsioonist küsides. Aga meie eesmärk polegi olnud hotellis lebotada, vaid lihtsalt kuskil öö ära magada. Ja 400Rs eest käis meile küll.

Friday, March 18, 2011

18. märts 2011, Munnar






Sõime hommikust SN restoranis, kus minu munaleib meile terveks päevaks tuju heaks tegi. Võileivast oli nimelt lihtsate vahenditega jänes kujundatud.
Turismiinfopunkti juurest algas meie tänane sightseeing Munnari ämbruses. Munnar asub magedes, 2000-2300 m merepinnast ja loodus on siin tõesti kaunis, mis oli mõnusaks vahelduseks senistele tolmustele ja sitastele linnadele. Sõit viis mööda teeistandustest, kus naised oma pea ümber kinnitatud korvide ja kottidega parasjagu teed korjasid. Käisime ka kahe tammi juures, millega on paar kena järve üles paisutatud, kus tahtmise korral ka vesirataste ja paatidega sõita sai. Käisime ka nn. elevandipargis, kus viis õnnetut vantsi 350Rs eest turiste ringiratast pidid vedama. Proovisime põnevaid puuvilju, millest üks, mille nimi kõlas umbes nagu "potnibut" ja mille sisu meenutas konnakudu, maitses isegi täitsa hasti. Puutomatid, millele tehti otsa sisse auk ja kust sisu tuli välja luristada, olid ka päris head.
Lõunat sõime sellises kohas, kus mehed esimest korda toidust peale maitsmist täielikult keeldusid -- see maitses lihtsalt nii jube. No mina ei tea, kus nad siin Indias seda head toitu teevad.
Õhtupoolikul külastasime teemuuseumi, kus näidati, kuidas naiste korjatud teelehtedest siis lõpuks tee tehakse. Näidati ka propagandafilmi, kuidas teekorporatsioon on väikelinnale elu sisse puhunud, toonud siia lasteaiad, koolid, arstiabi ja isegi puuetega inimestele mõeldud töökojad.
Õhtul vaatasime Kathakali etendust mingi suvalises kuuris kahe klouni etteastes. Huvitav oleks teada, milline see iidne India templitants tegelikult olema peaks. Miimika oli ühel kollil küll paris vägev. Lugu ise jutustas umbes midagi sellist, et suur valitseja saatis oma meesteenri taevasse, et see tooks talle taevaseid iludusi. See aga kohtas seal hoopis ühte printsi, kes talle nii meeldima hakkas, et ta maskeeris ennast naiseks ja üritas igal viisil talle ligi ajada. Prints sai aga lõpuks aru, kellega tegu, ja lõikas tal nina ja kõrvad maha. Kogu lugu saatis vinguv india laul, kellukesed ja trumm. Päris naljakas.

17. märts 2011, Allepey -- Munnar






Lõpetasime oma paatmajasõidu kl. 9.30 ja suundusime bussijaama, et sõita Munnarisse, mis erinevaid variante kaaludes oli lõpuks kõige rohkem hääli kogunud. Munnar on väike linnake mägedes, kuhu sõidetakse kauni looduse, teeistanduste, koskede ja sandlipuumetsade pärast.
Buss Kottayami, kus pidime ümber istuma Munnari suunale, väljus peaaegu kohe. Tunni aja parast olimegi Kottayamis, kus meil jällegi vedas -- leidsime kiirelt õige bussi, mis ka kohe valja sõitis. Sõit oli ausalt öeldes kohutav -- 4,5 tundi vähemalt 50-aastases, ilma akendeta, rappuvas bussis, ja mida sisemaa poole, seda kitsamaks ja mägisemaks teed läksid. Bussijuht sõitis ka, nagu oleks varem ainult puid vedanud -- pidime lausa istmetest kinni hoidma, et mitte maha kukkuda.
Munnarisse jõudes rabas üks rikshajuht meid kohe oma haardesse ja viis hotelli, püüdes teel oma giiditeenust järgmiseks päevaks meile pähe määrida. Mõtlesime, et võtame siiski ametlikust turismiinfopunktist selle tuuri ja nii tegimegi. Homme saab näha, kas meie mõte ennast õigustas.
Sõime SN Restoranis, mida LP soovitab, aga mingit maitseelamust me sealt küll ei saanud. Ainult sellise üllatuse, et Hannole toodi chilly chickeni asemel chilly lillkapsas, mis küll õnneks ümber vahetati, kui Hanno neid veenis, et selles soustis kana küll ei ole.
Peale söömist külastasime ühte tee- ja vürtsipoodi, mille omaniku tegime küll kohe väga õnnelikuks. Natuke teed, vürtse, kodutehtud seepi ja shokolaadi kulub ju ikka ära.

16. märts 2011, Allepey






Kella 12-ni, mil pidi algama meie paatmajakruiis, tegime aega parajaks meie perenaise Macyga juttu ajades. Selgus, et Kerala on võrreldes muu Indiaga tunduvalt paremal järjel, kerjuseid ja vaesust on siin palju vähem ja on olemas täiesti tavaline keskklass, kes panustab kõige enam oma laste haridusse, kes siis peale kooli lõpetamist Austraaliasse ja Eroopasse tööle ja raha teenima lähevad. Kirjaoskus on siin koguni 100% lähedal. Ka hinnad on tunduvalt kõrgemad, kui mujal Indias ja maa pidi maksma päris paraja varanduse. Ka abielusid korraldavad üha vähem vanemad ja Macy arvas, et praeguse noorema põlvkonnaga kaob see komme täiesti. Keralas räägitakse malayalami keelt, mis on hindi keelest nii erinev, et näiteks põhja-indialastega suheldakse siin hoopis inglise keeles.
Kl. 12 astusime oma paatmaja pardale, mis pidi olema meie käsutuses 24 tundi. Meeskonnas on 3 inimest -- 2 juhtisid vaheldumisi laeva ja kolmas tegi meile süüa.
Kruiis tagavetel on täiesti oma hinda väärt, see on meie reisi seni üks meeldejäävamaid elamusi. Võrratu loodus, saared ja poolsaared, pikad külad ja väikesed linnakesed, majauksed kenasti "tänava" poole, paadid väravate ees. Paljud majad annavad ikka päris villa mõõdu välja. Kohalikud vee ääres ennast või pesu pesemas (lahe pesupesemise viis on siin -- naised klopivad märga pesu vastu selleks otstarbeks vee äärde pandud laia lamedat kivi), kalamehed paatidega, mehed paate ja paatmaju ehitamas, koolilapsed "koolibussiga" koolist tulemas ja muidugi rohkelt paatmaju, üks uhkem kui teine. Mõnel pidi isegi kuni 10 magamistuba peal olema. Paatmaju pidi Allepeys olema u. 1500 -- see on siin üks peamisi turismiartikleid ja kohalikele äraelamise viis.
Süüa anti kõigepealt lõunaks kala koos riisi ja erinevate juurviljatoitudega, pärastlõunal kohvi koos paneeritud banaanidega ja õhtul kana, jällegi erinevate juurviljadega. Söök oli täesti hea. Ahjaa, päeval sõitis meie paadi juurde üks kalamees, kellelt ostsime värskelt püütud hiidkrevette, millest kokk meile mõnusa roa välja võlus. Tundsime end nagu maharadzhad.

15. märts 2011, Allepey






Kõhutõbi murdis täna oma kolmanda ohvri, nii läksime esialgu jalutuskäigule kolmekesi -- mina, Kati ja Hanno. Otsustasime, et ühe ehtsa ayurveda massaazhi me peame saama ja suundusime eile silma jaanud Keralayami kodumajutusse. Massaazh oli päris mõnus, pealaest jalatallani, nägu kaasa arvatud. Paksu õliga üle kere sisse ja neljal käel -- s.t. korraga mudib sind kaks emalikku india mammit.
Leppisime oma majaperenaise Macyga kokku homse paatmaja tuuri -- kahe magamistoaga, AC-ga, kõigi toitudega paat 24ks tunniks maksis neljale 8500 Rs (2100 krooni), see on siin ka meie kõige suurem väljaminek.
Täna otsustasime niisama paariks tunniks paadiga külaelu kaema minna. Tagaveed on tõesti uskumatult maalilised -- Allepey ise on nagu väike Veneetsia, kus ühistransportki toimub kanaleid mööda praamidega. Ja koolilapsed sõidavad koolipaadiga. Päris vahva oli jälgida elu ka kaugemates külades -- inimesed elavad väikestel saartel ja poolsaartel, kuhu pääsebki ainult paadi või kanuuga. Ka söömas käisime ühes restoranis, mille kliendid saabuvadki vettpidi. Kõigepealt näidati taldrikul tooraine ette (sellised lesta meenutavad lapikud valge lihaga kalad) ja siis küpsetati need meie rõõmuks ara. Taldrikute asemele lõikas onu akna tagant palmilehed ja laotas nende peale riisi, nelja erinevat sorti juurviljaplögasid, millest osa olid koledal kombel krehvtised. Varsti saabus ka kala ja pidusöök missugune, palmid, päike, vesi ja edasi-tagasi voorivad paatmajad silma rõõmustamas.
Linna tagasi jõudes otsustasime ära proovida ka India ookeani vee ja suundusimegi randa. Vesi oli soe nagu supp ja laine ei tundunud ka väga hull. Hoopis hullem oli lugu kohalike meestega, kes ennast mitmete kampadena mõnusasti meie lähedusse istuma sättisid ja loodetavat show´d (valged naised bikiinides!) ootama asusid, ila suunurgast tilkumas. Ootasime, mis me ootasime, et rahulikult riidest lahti võtta ja vette minna saaks, aga ära nad ei läinud, pigem kogunes aina juurde. Võtsime siis julguse kokku ja jooksime ruttu vette peitu. Kohati aga läks laine nii hulluks, et viskas meid hooga kaldale, nii et suud-silmad liiva täis ja minul põlvedki lõhki. Lained olid kohati nii võimsad, et pidime bikiinidest hoolega kinni hoidma, muidu oleks seljast ära viinud ja kohalikud oleks saanud oma etenduse 100% kätte.
Õhtul ostsime turult puuvilju, aga kuna ka siin on kevad ja pole hooaeg, siis peale banaanide tunduvad kõik muud puuviljad olevat imporditud, nagu meilgi, aga ausalt öeldes maitsesid veel tunduvalt puisemalt.

14. märts 2011, Jaipur--Kochi--Allepey






Praktiliselt terve tänane päev kulus reisimisele. Hommikul lendasime Jaipurist Mumbaisse, kus istusime ümber Kochi lennule, mis on Kerala osariigi pealinn. Kl. 17 maandusimegi Kochis. Ja oh imet -- taas ka meie seljakotid (iga kord mõtleme, et tõenäosus, et kotid on meiega ühe lennu peal, on 50% -- nad kas on või ei ole:)). Kochi tervitas meid raske troopilise õhu, 35-kraadise kuuma ja palmidega. Ega meil päris kindlat plaani järgmisteks päevadeks siin Keralas polnudki. Otsustasime, et püüame õhtuks jõuda Allepeysse, mis on mõnus rannikuäärne linnake, kust kõige parem pääs Kerala kuulsatele tagavetele. Lennujaamast Allepeysse bussi ei läinud, kuid Fort Kochisse mineva bussi juht kutsus meid enda bussi peale, õeldes, et Vyttilas (wtf?) saab istuda ümber Allepey bussile. Sõitsime siis tunnikese, kuni tuligi Vyttila peatus. Läksime maha, aga selgus, et ega see ei ole ka veel päris see koht, kust Allepeysse eriti sageli busse läheks. Kena india naisterahvas, kellelt abi palusime, juhatas meid järgmise bussi peale, millega saime sõita peatuseni nimega Aroor (nemad hääldasid seda umbes nagu Aduu). Eriti lahe on sõita mitme bussiga, ise täpselt teadmata, kus sa yldse asud. Teisest küljest, nagu klassikudki ütlevad -- kui sa ei tea, kuhu sa minna tahad, siis sa ei saa ju ära eksida! (Pealegi võimaldas teema kogu sõiduaja lõbusaid meenutusi kreisiraadiost -- no kus me siis nüüd oleme?!! Mere ääres!!! Oleme ikka sõbrad edasi...) Igal juhul, ca 3 tundi hiljem olimegi Allepeys.
Vahepeal oli pimedaks läinud, aga Allepeys paistis elu veel täiesti käivat, erinevalt teistest linnadest, kus seni olnud olime. Enamasti sureb linn peale päikeseloojangut täiesti välja, see-eest hommikul algavad palvused ja kisa juba kl 5-6 paiku.
Lasime end rikshajuhil sõidutada ennast LP-st leitud kohta nimega Malayalam. See oli vahva koht küll -- otse tagavete ääres, osaliselt isegi selle kohal (rõdu siis), väga kuninglik tuba baldahhiinvoodiga 2000 Rs eest. Paraku neil kahte vaba tuba ei olnud ning üürisime siis lähedalasuvast Palmy Lake Resortist 2 bangalot. Meie küsimuse peale, kas soe vesi ka ikka on, ajas perenaine silmad suureks, et kust külmast kohast teie küll tulete, et sooja vett vaja on. Siis saime ise ka aru, et selles palavuses on külm dush ainuke viis natuke jahutust saada.
Kuna olime nälga suremas, lasime rikshajuhil viia ennast uuesti linna, kohta nimega Kream Korner, kus esimest korda reisi jooksul õnnestus saada täiesti söödavat india toitu. Taldrikud olid ka suhteliselt puhtad, muidu oleme söögiriistu siin sageli cutaseptiga desinfitseerima pidanud. Puhtad laualinad jäävad siiski kättesaamatuks unistuseks.
India on muideks ainus riik maailmas, kus demokraatlikud valimised on võitnud kommunistlik partei. Keralas näeb punalippe küll igal sammul, tundub, et kommunism on end siin õigustanud. Ühel pildil mingi meile tundmatu puu küljes kasvav vili, mida tarvitatakse toiduks.

Sunday, March 13, 2011

13. märts 2011, Jaipur






Täna võtsime ringiliikumiseks riksha, juht küsis kogu päeva eest 280 Rs, selle sees ka Jaipurist 11 km kaugusel asuva Amber Forti külastus. Tundus nagu päris hea diil esialgu (India on üllatuste maa, oleme juba aru saanud!). Igatahes -- kõigepealt käisime vaatamas väikest Marmorpaleed Jaipuris, mis küll varasemalt nähtuga võrdlust välja ei kannata. Edasi vaatasime Water Palacet, mis, nagu nimigi ütleb, asub keset väikest järve. Jaipuris tuleb pidevalt muu liikluse hulgas turismiobjektide läheduses vastu kaameleid ja elevante. Käisime ka paari elevanti patsutamas ja pilte tegemas. Päris kõhe tunne oli londist kinni hoida, aga nad olid väga nunnud. Õnneks olid nad selles kohas ka suht hea väljanägemisega ja hooldatud, mitte räpased ja äravaevatud.
Amber Fort on kaugelt vaadates liivalossi meenutav kindlus, kuhu üles ronimine palavaga on tükk tööd. Seest on ta aga päris huvitav, tasub vaadata käll. Siin elas Mogulite impeeriumi Rajastani osariigi väejuhataja koos oma sõjaväega. Tüüpiline näide, et asume ikka Indias -- vormis lossivalvur, kes mingitel ruumidel silma peal peab hoidma, kutsub sind kaasa, et tule, ma näitan, kust on parem vaade, ja küsib mõistagi kohe raha, 20 Rs.
Tagasi Jaipuri jõudes käisime ühes ehedas kohalikus kohas söömas (ehe tähendab, et räpane, plekiliste vaktstute ja lapiga ülekäidud nõudega:)). Söök on siin minu meelest igal pool jube, aga võib-olla me pole lihtsalt heasse kohta sattunud.
Peale seda palusime end viia turule, kuid selle asemel hakkas rikshajuht meid vedama kõikvõimalikesse poodidesse, kust ta meie viimise eest ilmselt komisjoni sai. Need on sellised kohad, kus kõigepealt tutvustatakse, kuidas seal midagi toodetakse ja alles siis hakatakse müüma, alates kõige kallimatest asjadest, mis neil on, sest valge inimene on ju päraturikas.
Kui lõpuks keeldusime järgmisesse poodi minemast ja nõudsime enda viimist turule, kaotas rikshajuht meie vastu igasuguse huvi, ja väitis et nüüd ta peab küll minema ja on meid kokkulepitud raha eest piisavalt sõidutanud. Tegelikult oli ta lubanud sõidutada meid õhtuni ja lõpuks ka hotelli ära viima. Aga, et temast lõpuks lahti saada, maksime selle 280 Rs ära, Hanno veel pidas talle isaliku noomituse, mis ilmselt pärale ei jõudnud, sest raha oli ju juba käes, ja jäime omapead turul ringi vaatama. Tegelikult oleme me kauplemises juba päris osavad ja saame enamasti asja kätte selle hinnaga, mis me ise esimesena pakume. Lihtsalt, kui tema hakkab edasi kauplema, kõnnime uksest äalja ja tavaliselt joostakse selle peale jarele, et ok, võtke ainult ära, selle hinnaga, mis teile sobib. Müügiprotsess on muidugi tõsine, kõik, mis poes leidub, laotatakse laiali ja jälgitakse hoolega, kas su pilk jääb millelegi veidi kauemaks pidama. Juba tänaval liikumine on keeruline, sest selleks, et neid kõiki õnnelikuks teha, pead sa igasse poodi vähemalt korraks pilgu heitma.
Üleüldse oleme aru saanud, et igaüks, kes tuleb sind kõnetama, tahab sult midagi saada. Kurb küll. Ma loodan, et siin maal on kusagil olemas ka toredad, intelligentsed ja ausad indialased. Meie pole veel ühtegi kahjuks kohanud.
Lugesime hotellis üht vana reisijuhti, kus oli peatükk pealkirjaga: Are there intelligent indians at all? Vastus oli, et kusagil on, aga seljakotiga reisides, odavates hotellides peatudes ja eriti naisterahvas olles, on tõenäosus neid kohata nullilähedane :).