Täna hommikul äratas meid kohutav lärm tänaval, vee valamise helid hotelli rõdudelt ja akendest, samuti kõigist teistest majadest tänaval. Selgus, et hindud pühitsevad Holit, mis, nagu meile seletati, on selline püha, millega meenutatakse, et me oleme kõik võrdsed ja ühesugused ja peame üksteisega sõbrad olema. Selle märgiks valatakse üksteist pidulikult vee ja värvidega üle, millest osa, paraku, enam riietelt maha ei tule. Sõnaga, nii kui üritasime hotellist nina välja pista, lõppes see osade jaoks meist puna-rohe-lillakirjute riiete, juuste ja nägudega. Kogu pull kestis umbes lõunani, siis läks natuke rahulikumaks ja saime ikka tänaval liikuda. Tänavad lainetasid veest ja värvidest, inimesed üle kere nagu pühademunad ja ise väga rõõmsad pealegi. Soovisime siis meiegi igale vastutulijale "Happy Holi!" Üks värvitud kodaniku pilt on siin blogis järgmise päeva peale sattunud ja ma ei viitsi seda siia ümber ka tõsta.
Juhused on lahedad. See oli ju puhas juhus, et meie tänaseks rikshajuhiks sattus turbaniga vana -- sikh, muidu poleks me ilmselt sattunud niisugusse põnevasse kohta, nagu sikhi tempel -- Gurdvara Bangla Sahib. Sikhism on Indias järgijate arvult alles neljas usund: kõige enam on siin hindusid (82%), järgnevad moslemid 12%-ga, kolmandana kristlased 2,3%-ga ja alles siis sikhid, 1,9%. Samas tänavapildis tundub turbanikandjaid küll päris palju olevat, aga muidugi on India rahvaarvu juures ka see 1,9% suur arv. Pealegi, ega kristlased ju tänavapildis kuidagi silma ei torka (küll torkas nt. Keralas erinevalt Põhja-Indiast silma kristlike kirikute rohkus). Rikshajuht oli oma templi üle nii uhke, et tegi meile lausa ekskursiooni, viies meid ka sellistesse nurkadesse, kuhu turistid muidu ei satu. Aga sellest edaspidi.
Sikhism on tegelikult päris noor religioon -- rajatud Punjabis Guru Nanaki poolt 15. sajandil kastide süsteemi vastase liikumisena ja vastuhakuna Brahmini domineerimisele hinduismis. Sikhid usuvad ühte jumalat ja ei kummarda iidoleid (kui välja arvata, et paljud neist hoiavad siiski aukohal 10 sikhi guru pilte). Sikhide püha raamat -- Guru Granth Sahib, sisaldab muu hulgas ka nende 10 guru õpetusi. Nagu hindud ja budistid, usuvad ka sikhid uuestisündi ja karmat, kuid neil ei ole askeetlust ega kloostritraditsioone, mis uuestisünnitsükli katkestaksid. Pühendunud sikhid ei lõika juukseid ega habet, vaid kannavad neid turbani all (habe keeratakse kahte rulli ja seotakse külgedelt üles), kannavad metallist käevõru ja mõnikord ka kirban´it (kõver mõõk). Sikhismi üks põhitõdesid on usk kõigi inimeste võrdsusesse ja seda väljendatakse mitmete toimingute abil, näiteks langar -- ühine söömaaeg, kus inimesed istuvad külg-külje kõrval põrandal, olenemata soost, või kastikuuluvusest ja söövad templi köögis vabatahtlike poolt valmistatud toitu.
Tempel on kaunistatud kullast kuplitega, sisenemisel tuleb kraanikausis pesta käed ja spetsiaalses vannis jalad. Kingad võetakse muidugi ära. Naisterahvad peavad katma pea ja olema ka muidu siivsalt riides. Templis on mõnus olemine, pühad mehed laulavad pühast raamatust pühasid tekste ja rahvas kõnnib ja palvetab kõhuli maas ümber sellesama püha raamatu, mis on templi keskel aukohal.
Templist väljudes pakutakse kõigile näputäis jahust, õlist ja suhkrust valmistatud tainast (armulaua analoog?). Templi hoovis on suur bassein, kus käiakse ujumas (naiste jaoks on väike osa basseinist seintega piiratud), veel on muidugi raviv toime :)
Peale sellist ringkäiku sattusimegi saali, kus peeti langar´it. Võtsime siis meie Katiga ka kohad sikhide kõrval põrandal sisse (kõik istusid väikestel vaipadel pikkades rivides, kenasti üksteise kõrval), mehed nii julged ei olnud (toidu välimus vist ehmatas). Vabatahtlikud kõndisid suurte ämbritega ja tõstsid igast ämbrist kulbi või käega ette riisi, salatit, dhali (läätsed), muid kahtlasi juurviljatoite ja chapati´t (india leib). Liha ei sööda. Maitseelamus jäi kahjuks saamata, kogemus aga iseenesest väga lahe. Peale söömist viis meie rikshamees meid ka templi kööki, kus paarikümnes tohutusuures potis kõike seda valmistati ja osalt käsitsi, osalt spetsiaalse leivaküpsetamise masina abil chapati´t küpsetati (paned taignaplönni lindi peale, sealt sõidab see rulli alt läbi, kus ta lapikuks rullitakse ja siis sõidab läbi ahju, kus ta ära küpseb ja lõpuks suurde potti teiste juurde kukub). Toidukogused olid ikka meeletud, aga arvestades seda, et päeva jooksul läbib templit oma mitutuhat inimest, tekib pigem küsimus, kuidas seda kõike finantseeritakse.
Külastasime sel päeval veel Lakshmi Narayan´i templit, mis ei ole ka kuigi vana ehitis, aga väga armas tempel, pühendatud hindu jumalannale Lakshmile, kes on Vishnu naispool ja jõukuse (nii materiaalse kui spirituaalse), aga ka tarkuse, viljakuse, julguse, õnne ja suuremeelsuse jumalanna. Lakshmil on neli kätt, mis sümboliseerivad dharma´t e. õiget elamisviisi, kama´t e. soove, artha´t e. rikkust ja moksha´t e. vabanemist reinkarnatsioonist. Indias elab üks väike paariaastane tüdruk, keda tema 8 jäseme pärast kummardatakse Lakshmi reikarnatsioonina. Ta on sündinud siiami kaksikuna, kellest teine on suuremalt jaolt taandarenenud, aga jäsemed olemas. Et ta edaspidi kõndida saaks, on kirurgidel paraku plaanis osa tema jumalikest jäsemetest eemaldada.
Pilte teha selles templis ei ole kahjuks lubatud.
Tegime väikese ekskursiooni ka India presidendipalee ja parlamendihoonete juurde, aga presidendilossi territooriumile jalutama siin kedagi ei lasta, nii piilusime seda siis läbi aia.
No comments:
Post a Comment