13. märts 2011, Jaipur

Täna võtsime ringiliikumiseks riksha, juht küsis kogu päeva eest 280 Rs, selle sees ka Jaipurist 11 km kaugusel asuva Amber Forti külastus. Tundus nagu päris hea diil esialgu (India on üllatuste maa, oleme juba aru saanud!). Igatahes -- kõigepealt käisime vaatamas väikest Marmorpaleed Jaipuris, mis küll varasemalt nähtuga võrdlust välja ei kannata. Edasi vaatasime Water Palacet, mis, nagu nimigi ütleb, asub keset väikest järve. Jaipuris tuleb pidevalt muu liikluse hulgas turismiobjektide läheduses vastu kaameleid ja elevante. Käisime ka paari elevanti patsutamas ja pilte tegemas. Päris kõhe tunne oli londist kinni hoida, aga nad olid väga nunnud. Õnneks olid nad selles kohas ka suht hea väljanägemisega ja hooldatud, mitte räpased ja äravaevatud.
Amber Fort on kaugelt vaadates liivalossi meenutav kindlus, kuhu üles ronimine palavaga on tükk tööd. Seest on ta aga päris huvitav, tasub vaadata käll. Siin elas Mogulite impeeriumi Rajastani osariigi väejuhataja koos oma sõjaväega. Tüüpiline näide, et asume ikka Indias -- vormis lossivalvur, kes mingitel ruumidel silma peal peab hoidma, kutsub sind kaasa, et tule, ma näitan, kust on parem vaade, ja küsib mõistagi kohe raha, 20 Rs.
Tagasi Jaipuri jõudes käisime ühes ehedas kohalikus kohas söömas (ehe tähendab, et räpane, plekiliste vaktstute ja lapiga ülekäidud nõudega:)). Söök on siin minu meelest igal pool jube, aga võib-olla me pole lihtsalt heasse kohta sattunud.
Peale seda palusime end viia turule, kuid selle asemel hakkas rikshajuht meid vedama kõikvõimalikesse poodidesse, kust ta meie viimise eest ilmselt komisjoni sai. Need on sellised kohad, kus kõigepealt tutvustatakse, kuidas seal midagi toodetakse ja alles siis hakatakse müüma, alates kõige kallimatest asjadest, mis neil on, sest valge inimene on ju päraturikas.
Kui lõpuks keeldusime järgmisesse poodi minemast ja nõudsime enda viimist turule, kaotas rikshajuht meie vastu igasuguse huvi, ja väitis et nüüd ta peab küll minema ja on meid kokkulepitud raha eest piisavalt sõidutanud. Tegelikult oli ta lubanud sõidutada meid õhtuni ja lõpuks ka hotelli ära viima. Aga, et temast lõpuks lahti saada, maksime selle 280 Rs ära, Hanno veel pidas talle isaliku noomituse, mis ilmselt pärale ei jõudnud, sest raha oli ju juba käes, ja jäime omapead turul ringi vaatama. Tegelikult oleme me kauplemises juba päris osavad ja saame enamasti asja kätte selle hinnaga, mis me ise esimesena pakume. Lihtsalt, kui tema hakkab edasi kauplema, kõnnime uksest äalja ja tavaliselt joostakse selle peale jarele, et ok, võtke ainult ära, selle hinnaga, mis teile sobib. Müügiprotsess on muidugi tõsine, kõik, mis poes leidub, laotatakse laiali ja jälgitakse hoolega, kas su pilk jääb millelegi veidi kauemaks pidama. Juba tänaval liikumine on keeruline, sest selleks, et neid kõiki õnnelikuks teha, pead sa igasse poodi vähemalt korraks pilgu heitma.
Üleüldse oleme aru saanud, et igaüks, kes tuleb sind kõnetama, tahab sult midagi saada. Kurb küll. Ma loodan, et siin maal on kusagil olemas ka toredad, intelligentsed ja ausad indialased. Meie pole veel ühtegi kahjuks kohanud.
Lugesime hotellis üht vana reisijuhti, kus oli peatükk pealkirjaga: Are there intelligent indians at all? Vastus oli, et kusagil on, aga seljakotiga reisides, odavates hotellides peatudes ja eriti naisterahvas olles, on tõenäosus neid kohata nullilähedane :).