Kõhutõbi murdis täna oma kolmanda ohvri, nii läksime esialgu jalutuskäigule kolmekesi -- mina, Kati ja Hanno. Otsustasime, et ühe ehtsa ayurveda massaazhi me peame saama ja suundusime eile silma jaanud Keralayami kodumajutusse. Massaazh oli päris mõnus, pealaest jalatallani, nägu kaasa arvatud. Paksu õliga üle kere sisse ja neljal käel -- s.t. korraga mudib sind kaks emalikku india mammit.
Leppisime oma majaperenaise Macyga kokku homse paatmaja tuuri -- kahe magamistoaga, AC-ga, kõigi toitudega paat 24ks tunniks maksis neljale 8500 Rs (2100 krooni), see on siin ka meie kõige suurem väljaminek.
Täna otsustasime niisama paariks tunniks paadiga külaelu kaema minna. Tagaveed on tõesti uskumatult maalilised -- Allepey ise on nagu väike Veneetsia, kus ühistransportki toimub kanaleid mööda praamidega. Ja koolilapsed sõidavad koolipaadiga. Päris vahva oli jälgida elu ka kaugemates külades -- inimesed elavad väikestel saartel ja poolsaartel, kuhu pääsebki ainult paadi või kanuuga. Ka söömas käisime ühes restoranis, mille kliendid saabuvadki vettpidi. Kõigepealt näidati taldrikul tooraine ette (sellised lesta meenutavad lapikud valge lihaga kalad) ja siis küpsetati need meie rõõmuks ara. Taldrikute asemele lõikas onu akna tagant palmilehed ja laotas nende peale riisi, nelja erinevat sorti juurviljaplögasid, millest osa olid koledal kombel krehvtised. Varsti saabus ka kala ja pidusöök missugune, palmid, päike, vesi ja edasi-tagasi voorivad paatmajad silma rõõmustamas.
Linna tagasi jõudes otsustasime ära proovida ka India ookeani vee ja suundusimegi randa. Vesi oli soe nagu supp ja laine ei tundunud ka väga hull. Hoopis hullem oli lugu kohalike meestega, kes ennast mitmete kampadena mõnusasti meie lähedusse istuma sättisid ja loodetavat show´d (valged naised bikiinides!) ootama asusid, ila suunurgast tilkumas. Ootasime, mis me ootasime, et rahulikult riidest lahti võtta ja vette minna saaks, aga ära nad ei läinud, pigem kogunes aina juurde. Võtsime siis julguse kokku ja jooksime ruttu vette peitu. Kohati aga läks laine nii hulluks, et viskas meid hooga kaldale, nii et suud-silmad liiva täis ja minul põlvedki lõhki. Lained olid kohati nii võimsad, et pidime bikiinidest hoolega kinni hoidma, muidu oleks seljast ära viinud ja kohalikud oleks saanud oma etenduse 100% kätte.
Õhtul ostsime turult puuvilju, aga kuna ka siin on kevad ja pole hooaeg, siis peale banaanide tunduvad kõik muud puuviljad olevat imporditud, nagu meilgi, aga ausalt öeldes maitsesid veel tunduvalt puisemalt.
No comments:
Post a Comment