Ärkasime hommikul enne kaheksat ja sõime hotelli katusel hommikusöögi. Seejärel saatis üks noormees, kes meie ettekujutuse järgi pidi olema meile hotelli poolt tellitud takso juht, meid Main Bazarile, kus ootas meie takso. Selgus aga, et see mees ei olnudki meie autojuht, vaid hoopis "helper", kes oma teenuse eest (100 meetrit hotellist taksoni= kohe ka tippi küsis. No ok, iseenesest on ju tore, et inimesel mingi töö ja sissetulek on, nii et meil ei olnud midagi selle vastu, et talle 10 Rs loovutada (ca 2,5 EEKi, me pole veel harjunud EURidesse rehkendama, pealegi on kroonidesse arvestamine lihtsam, jaga ainult ruupiad 4-ga). Nagu sotsiaalne töökoht või nii. Üldse paistab, et selle töö jaoks, mida Eestis teeb üks inimene, nt. poe ees tänava pühkimine või lennujaamas check-in´imine, on siin palgatud nii 2-10 inimest. Kõigil ju tööd ja leiba vaja, vähemalt aus teenistus. Kerjuseid on siin niigi palju. Ligikaudu 25% India elanikkonnast saab päevas kulutada vähem kui 20 ruupiat (0,3 EURi e. 5 EEKi), minimaalseks päevapalgaks on valitsus 2008.a. kehtestanud 80 Rs (1,3EURi e. u. 20 EEKi), kuid tegelikkuses pole see kaugeltki nii. Vaesuse peamiseks põhjuseks on tohutu rahvastiku juurdekasv -- 21,34% viimase 10 aastaga. Praegu on India rahvaarvult maailmas Hiina järel 2. kohal, siinset rahvaarvu hinnatakse 1,15 miljardile. Kirjaoskajaid on neist 65,4%. Näiteks eile rikshajuhile seletades, kuhu hotelli me minna tahame, palusime tal endal hotelli visiitkaardilt aadressi lugeda, sest hindikeelne tänavanimi kippus meil keelt sõlme ajama. Kirjapilt ei öelnud talle ilmselgelt mitte midagi ja ta palus meil selle talle siiski ette veerida.
Hoolimata lapstööjõu kasutamise keelustamisest on siin maailma suurim hulk 5-15-aastaseid täistööajaga töötavaid lapsi -- erinevate inimõigusorganisatsioonide andmetel 50-245 miljonit. Elluviimata seadused, vaesus ja sotsiaalkindlustussüsteemi puudumine on selle peamisteks põhjusteks. Reaalsus on see, et vaestel perekondadel lihtsalt pole võimalik oma lapsi kkoolitada ja nii nad tööle saadetaksegi. Vaesus käib koheselt käsikäes prostitutsiooniga -- India seksitööstuses töötab hinnanguliselt 2,8 miljonit inimest, kellest u. 35% on alla 18-aastased.
See selleks.
Meie leidsime hõlpsasti Delhi lennujaama uhiuue terminal 3-e, kus peale põhjalikku turvakontrolli ja väikest värinat, et kas Kati üldse lennukisse lastaksegi, siiski Khajuraho suunas lendu alustasime. Katile oli turvaametnik nimelt unustanud käsipagasile (pisike käekott) kinnitatud lipikule templi lüüa. Õnneks kutsuti vastav ametnik oma viga parandama.
Khajuraho lennujaamast väljudes sattusime taas takso- ja rikshajuhtide haardesse, keda oli vähemalt 10-15 ning kes üritasid üksteisest üle karjudes igaüks meid oma sõiduvahendi poole tirida. Meie olime eile juba pisavalt karastunud ja lihtsalt vaatasime etendust rahulikult pealt, ise üldse tingimisse laskumata. Hind kukkus nagu mõnel oksjonil, juhid tegid üksteise võidu pakkumisi 150-st 50 ruupiani (0,83EURi), mis meile juba väga hästi sobis.
Hotelliks olime valinud Siddhart´i, mis asub praktiliselt kohe templite sissepääsu vastas. Toad üle vaadanud ja hinna 1000 Rs-lt 600-le tinginud, sedasime end mõnusasti sisse. Meie toal oli isegi vann! Ja soe vesi!
Khajuraho templid kuuluvad Unesco maailmapärandi nimekirja ja nüüd, mil Khajurahosse on olemas ka rongiühendus, on siin turiste varasemast palju rohkem. Legendi järgi rajas Khajuraho templid Chandravarman, kuujumala Chandra ja kauni neitsi, kelle jumal leidis ühel ööl ojas ujumas, poeg. Ajalugu aga väidab, et templid rajas Chandela dünastia aastatel 950-1050. 85-st templist on tänaseks säilinud 25. Khajuraho eraldatus aitas neil pääseda moslemite käest, kes 11. sajandist alates Indiat vallutades hindu templeid maha lõhkusid. Ilmselt samal põhjusel jäeti piirkond ka inimeste poolt maha ja templid neelas dzhungel. Alles 1838.a. taasavastas need üks Briti ohvitser.
Peamised templid on nn. lääne grupp (sissepääs 250Rs, audiogiid 1,5 tunniks 100Rs), mis asuvad Khajuraho linnakese sees. Templid on India-Aaria arhitektuuri pärlid ja teinud väikese Khajuraho linnakese kuulsaks oma peente liivakivist välja raiutud skulptuuride tõttu. Skulptuurid, mida nt. Kandaryia-Mahadevi templil on 872 tükki, kujutavad inimeste elu 1000 aastat tagasi, jumalaid, jumalannasid, sõdalasi, muusikuid ning mütoloogilisi ja reaalseid loomi. Väga palju on kujutatud naisi, mis selle ajastu temolitele muidu iseloomulik ei ole, ja ligikaudu 10% skulptuuridest on silmahakkavalt erootilised. Mõnest lausa selgub, et mehe parim sõber võib olla tema hobune :)
Õhtul sattusime tänaval ootamatult india pulma kontvõõrasteks. Tunde kestev tants ja trall tänavatel, igapäevastest veel uhkemates sarides naised, roosa turbaniga peigmees (ilmselt sikh) kiitsaka hobuse seljas, minestav peigmehe ema, ilutulestik -- seda lihtsalt peab nägema. India vastuolulisust illustreerisid selle tralli kõrval kerjused, kes õnnetooval eesmärgil peigmehe ja hobuse pihta loobitud riisi tera tera haaval üles korjasid...
No comments:
Post a Comment