Friday, April 24, 2009

Viimane sõna


Olgu Jumal tänatud interneti, Lonely Planeti ja majanduskriisi eest!
Hoidku Quetzalcoatl mehhiklasi ja nende ilusat maad ja andku meile teinekordki põhjust, aega ja raha sinna tagasi minna!

Kaart

Siit peaks nüüd näha olema meie teekond google´i kaardil. Lennureisi Cancunist tagasi Mexico Citysse millegipärast lisada ei õnnestunud.
http://maps.google.com/maps/ms?ie=UTF8&hl=en&msa=0&msid=114667382151074103852.0004684de7826ab0d946d&ll=19.849394,-94.63623&spn=18.64995,39.375&t=h&z=5

Kokkuvõte


Mehhiko on väga hea maa omapead ringi reisimiseks. Vähemalt meie oleme küll oma reisiga väga rahul. Vaheldusrikkamat kohta annab otsida: mäed, suurlinnad, väiksemad koloniaallinnakesed, mägikülad, Vaike ookean ja Kariibi meri oma randadega, dzhungel, salapäraste maiade, tolteekide, asteekide ja zapoteekide linnad.
Eestis pakub kahenädalast Mehhiko ringreisi vähemalt kaks reisibürood, kuid sama raha eest saab kaks inimest kolm nädalat Mehhikos ise ringi seigelda, valides marsruuti oma huvide järgi, jäädes kauemaks sinna, kus rohkem meeldib.
Ja kui nüüd kellelgi on tekkinud isu ise selline reis ette võtta, siis panen siia kirja mõned soovitused selleks puhuks.
1. Osta endale Lonely Planet või mõni teine reisijuht. LP peale võib enamasti olla nii kindel, et kui peale lennukipileti ja LP hankimise muud eeltööd tehtud pole, saab raamatust näpuga järge ajades ikka hakkama.
2. Meie leidsime soodsad lennupiletid http://www.bookinghouse.ee/ (7900 krooni inimene edasi-tagasi). Kahjuks KLM alates maist enam Tallinnast ei lenda, nii et tuleb otsida lende algusega Helsingist. Kahjuks lisandub öö Helsingis, sest lennuk läheb hommikul vara. Siselennu Cancunist Mexico Citysse ostsime samuti kodus online, kuid seda võib osta ka Mehhikos olles mõnest reisibüroost, kuna lende käib tihedalt ja pileteid jätkub.
3. Vaktsineerimistest kõige olulisem on A-hepatiit, mis tuleb teha vähemalt 10-14 päeva enne reisi. Korduvsüst aasta pärast annab eluaegse immuunsuse. Kui plaanis külastada Chiapase või Oaxaca osariike, on mõistlik teha ka malaaria profülaktika. Osa allikaid soovitab ka kõhutüüfuse vastast vaktsineerimist, aga meie tervisekaitse koduleheküljel on see soovitav alles enam kui pooleaastase reisi korral.
4. Reisikindlustus kulub ära (tänud Siretile siinkohal!).
5. Mugavad sandaalid ja seljakott on reisil sinu suurimad sõbrad. Asju vedasime liiga palju kaasa. Piisab, kui on üks soojem kampsun või jakk ja pikad teksad, lühikesed püksid või paar ja paar-kolm T-särki. Õlapaeltega tope pole eriti mõtet võtta, kuna päike kipub juba paari tunniga põhjamaalaselt nahka võtma. Riideid võtta pigem vähem, sest neid saab pesta ise hotellitoas või kasutada lavanderia (pesumaja) teenuseid -- odav ja kergesti kättesaadav. Sokke läheb küll vaja ainult ööbussis. Suure seljakotiga pole ka kuskil ringi käia vaja, kuna seda saab jätta hotelli (ka peale check-outi) või bussijaama pakihoidu.
6. Päikesekreem peab olema, aga seda saab ka kohapeal igast apteegist osta. Samuti Bepantheni, kontaktläätsede vedelikku, shampooni ja putukatõrjevahendit. Üle ookeani seda kraami vedada küll mõtet pole.
7. Raha tasub võtta mingil määral kaasa US dollarites, need saab parima kursiga vahetada kohe lennujaamas (näit. Playa del Carmenis on hoopis kehvem kurss) 1USD= ligikaudu 13,2 peesot. Tegelikult pole sularaha vaja üldse vedada, sest igal sammul on pangaautomaate, mis räägivad kenasti inglise keelt ja raha välja võtta pole ka nii kallis, kui kardetakse (3,6% 3000 peesot välja võttes, väiksemat summat võttes oli suurem %, vist kuni 6). Kurss on muidu 1 peeso=0,87 EEKi, ehk siis lahutad hinnast ca 10% ja saadki väärtuse kroonides.
8. Hotelle pole vaja ette broneerida, neid on niivõrd palju ja igas hinnaklassis. Kõik meie öömajad jäid hinnavahemikku 250-600 peesot kaheinimesetoa kohta; hommikusööki enamasti ei pakuta. 9. Bussiliiklus on ülimugav ja üsna soodsa hinnaga. Pikematele sõitudele tasub piletid päev varem valmis osta. Lisaks bussijaamadele müüvad pileteid ka reisibürood ja Ticketbus´i kontorid linnades, aga saab osta ka online.
10. Takso on enamasti odav, aga näiteks Mexico Citys tasub enne taksosse istumist küsida "Quanto questa hasta...?" ehk kui palju maksab kuni..., kuhu siis parasjagu sõita tahad. Rohkelt ringitiirutavaid põrniktaksosid soovitatakse vältida. Lennujaamast suvalist taksot võtta on täielik lollus. Seal on olemas putkad kirjaga "taxi authorizado", mis müüvad "taksopileteid", mille hind oleneb tsoonist, kuhu tahad sõita. Näiteks kesklinna sõitmine maksab 135 peesot. Piletit näitad siis "Sitio 300" kirjaga takso juhile. Tegelikult saab lennujaamast hõlpsasti kesklinna ka metrooga, kus sõit maksab 2 peesot. Kui just palju kohvreid ei ole.
11. Raha, passide ja pangakaartide hoidmiseks ostsime Amsterdami lennujaamast sellise kavala õhukese koti, mis käib ümber kõhu riiete alla.
12. Internetipunkte on igal pool, hind enamasti 5-15 peesot/tund. Paljudes kohtades võimalik ka Skype´i kasutada. Enamasti on netiühendus tüütult aeglane. Ka paljudes hotellides ja hostelites on arvutid olemas, vahel käib interneti kasutamine toa hinna sisse.
13. Suveniire ja käsitööd on kõige soodsam osta Oaxacast või San Cristobalist. Suuremates linnades tasub leida turg, sest turistide tänavate ääres on hinnad hoopis kõrgemad. Alati tasub kaubelda, sest esimene hind, mida küsitakse, võib olla kuni 2-kordne.
14. Kaubelda tuleb ka rannas või tänaval mõnda tuuri ostes (näit. kilpkonnavaatlus). Reisibüroos on fikseeritud hinnad, siin pole kaubelda midagi.
15. Seinapistik on siin teistsuguse kujuga (kaks lapikut plaati), tuleb kasutada adapterit (meie ostsime Eestist, aga saab ka Mehhikost osta). Maksis kindlasti alla 100 krooni ja laadis kõiki vajalikke aparaate.
16. Raha kulutasime keskeltläbi 600 krooni inimese kohta päevas (ilma lennupiletiteta). Selle hulka käib siis öömaja, toit, bussipiletid, muuseumide jm. vaatamisväärsuste piletid, tuurid ja ka ostud (nänn lastele, lapsehoidjatele jm. olulistele tegelastele). Lennupiletid (Tallinn-Amsterdam-Mexico City ja tagasi ning siselend Cancun-Mexico City) veel lisaks siis (245 USD kaks inimest). Kusjuures kõik öömajad olid elamisväärsed, mitte mingid peldikud, oma vannitoaga (v.a. ühel juhul). Dormikoha või võrkkiige koos sääsevõrguga saaks ka 100 peesoga. Söögiga ka ei koonerdanud, proovisime kõike, mis hästi lõhnas või hea välja nägi ja ei vingerdanud (tärnidega restoranides küll ei söönud, jah). Puhkasime ikka nii, et mõnus oleks. Aga saab ka odavamalt, nii et Mehhikosse saab reisida ka oluliselt õhema rahakotiga.
17. Tipi jätmine on nii loomulik, et andmata jätta ei sobi kohe kuidagi. Tavaliselt jätsime 10-15%. Isegi kempsukoristaja bussijaamas korjab tippi, rääkimata hotelli koristajatest ja kelneritest.
18. Meie hispaania keelt ei oska, nagu te kõik teate. Mehhiklased jällegi ei oska eriti inglise keelt (v.a. sellistes gringoparadiisides nagu Playa del Carmen). Soovitav on muretseda endale eesti-hispaania vestlussõnastik. Meil seda polnud, aga lennukis õppisime selgeks enam-vähem kogu sõnavara, mille leiab LP viimastelt lehekülgedelt. Kõike seda siis kasutasimegi läbisegi inglise keelega ja saime igal pool hakkama, käigu pealt uusi sõnu omandades ja neid mõnuga kohe käiku lastes. Keel hakkab keskkonnas olles ja suhtlemisaldis olles ise külge. Rahakoti tervise huvides on eriti oluline tunda numbreid. Mõnikord kasutasime ka eesti keelt, näiteks sellistel juhtudel, kui me hispaaniakeelset väljendit ei teadnud ja kõnetatav inglise keelt ei osanud ;), tegelikult toimis siis mõistagi kehakeel, polegi oluline, mis keeles sõnaline osa on komponeeritud (näiteks küsisin poes õuntele osutades, et kus ma neid kaaluda saaksin -- täitsa vabalt sai müüja eesti keelest aru!). Ja igasugu müügimeestele sai eesti keeles ka täitsa selgelt öeldud, et meil ei ole plaaniski neilt midagi osta (nii viisakad olime, et neid kuhugi ei saatnud, sest ikka võib ju mõni kaasmaalane kuskil kuuldekaugusel olla).
19. Kuna kõik kysivad Mehhiko turvalisuse kohta, siis olgu öeldud, et meie tundsime küll ennast igal pool väga turvaliselt. Muidugi me slumidesse ei läinud ja öisel ajal väga tänavatel ei liikunud (v.a. kuurortlinnades, kus tänavad öösiti nagunii turiste täis) ja oma asju ka kuhugi ripakile ei jätnud. Politseinikke on kõik kohad täis, isegi rannas kõnnivad, automaadid seljas. Ja inimrööve oli Mexico Citys 2006. aastal ka ainult 4 tükki päevas, nii et 20 miljoni inimese hulgast ei ole väga suur tõenäosus röövitud saada :) .
20. Kui keegi nüüd kahtleb, kas minna Mehhikosse või mitte minna, siis KINDLASTI MINNA ja peale selle otsuse tegemist laheneb kõik muu nagu iseenesest :)) .

23. aprill, Amsterdam, Tallinn

Kuidagi elasime 10 tundi lennukis üle, magada eriti ei saanud, kuna jalgu pole seal üldse kuhugi panna. Maandusime Amsterdamis kell 13, kuid minu bioloogiline kell näitas alles sügavat südaööd. Amsterdami lennujaam pakkus küll ahvatlevaid võimalusi külastada paari tunni jooksul linna ja/või tulbiväljasid, kuid olime omadega nii läbi, et ei jaksanud kuhugi minna. Leidsime teisel korrusel niisuguse koha, kus asuvad comfort chair´id ja lihtsalt magasime paar tundi. Lennuk Tallinna poole startis nimelt alles kell kaheksa õhtul.
See lend läks juba kiirelt ja kl. 12 öösel olime Tallinnas. Ja, oh imet, ka meie seljakotid olid meiega ühes lennukis olnud! Korjasime kodinad kokku ja Anton, hea inimene, oli meie auto meile lennujaama ära toonud. Kuna Mehhiko aja järgi oli päev ja olime ka Amsterdamis veidi magada saanud, ei olnud erilist und ja kuna koduigatsus oli juba suur, siis sõitsime kohe Tartusse edasi. Kohustuliku pekileivapeatusega Mäos, mõistagi.
Lapsed loomulikult ärkasid meie tulles üles ja läks mitu head tundi, et reisimuljetada, enne kui nad uuesti magama said.

22. aprill, Ciudad de Mexico







Viimane öö Mexico Citys möödus sääskede pinina saatel. Siinkandis ei kanna nad vähemalt malaariaplasmoodiume. Sõime viimast korda hommikust hotelli Isabel restoranis, kus onud juba kõik tuttavad ja alati väga õnnelikud, kui me oma piiratud sõnavara ulatuses espanoli üritame purssida.
Kuna lennuk läheb alles kl. 19.35, otsustasime üle vaadata Inkvisitsioonipalees (!) asuva Mehhiko meditsiinimuuseumi. Maja ise on ehe 18. sajandi barokkarhitektuuri kaunis näidis. Erinevates saalides sai vaadata maiade raviviise, röntgenaparaatide ajalugu, laborivarustust ja apteeke läbi sajandite ja ohtralt purkidesse villitud looteid. Ei midagi erilist. Ajaloolisi füsioloogiat uurivaid aparaate sai isegi veel mõni aasta tagasi uues anatoomikumis praktikumis kasutatud.
Peale muuseumikülastust ronisime Torre Latinoamericana tippu (ok, tegelikult sõitsime lifitga), kust avanes muljetavaldav vaade linnale igasse ilmakaarde. Idasuunal paistis ära ka Popocape'tetl (nahuatli keeles "suitsev mägi"), 5452 m kõrgune küllaltki aktiivne vulkaan. Viimati 2005. a. detsembris puistas ta 5 km raadiuses tuhka laiali.
Tegime ka väikese tiiru turul ja sõime lõunat juba eilsest tuttavad El Hipil´is. Siis oli aeg juba sealmaal, et vahetasime hotellis riided vähe pikemate vastu, sest Euroopasse selle kolme nädalaga ilmselt suvi veel jõudnud ei ole. Kaks ümberistumist metrooga ja olimegi Benito Juarezi nimelises lennujaamas. See on ilmatusuur ja pidime tükk aga kõndima, enne kui KLMi check-inilett paistma hakkas. Nagu siin tavaks, on olemas eraldi inimene järjekorra korraldamiseks.
Paar tundi tutvumiseks lennujaama poodidega ja hakatigi rahvast lennukisse pakkima. Suur lennuk on tõesti ebamugav, reavahe väga kitsas ja liigutamisruumi vähe.

21. aprill, Ciudad de Mexico







Tänase päeva peamine sündmus oli Xochimilco kanalite külastamine. Xochimilco (nahuatli keeles "koht, kus kasvavad lilled") on linnaosa, mis vägagi meenutab Veneetsiat, kuna koosneb kanalitest ja nende vahel paiknevatest aedadest, kus on sajandeid kasvatatud lilli. Nagu Veneetsiaski, saab siin laenutada koos paadimehega gondlisarnase paadikese (trajinero), mis erinevalt gondlist on veidi laiem, lameda põhjaga ja kumera katusega, aga edasi liigub samamoodi põhjast suure vaiaga lükates.
Xochimilcosse saamiseks tuli kõigepealt sõita metrooga teise (sinise) liini lõpp-peatusesse (Tasquena) ja sealt linnalähirongiga (tren ligero, 2 peesot) lõpuni ehk siis viimane peatus ongi Xochimilco. Edasi näitavad juba sildid embarcadero suunas ja tegelikult kohalikud ka kõik juhatavad (kuhu see valge inimene siin ikka mujale läheb). Emabracadero´sid ehk kohti, kus paadid randuvad, on siin koguni üheksa, nii et võib valida. Hind on küll vist kõigil sama, vähemalt on olemas ametlik hinnakiri ja kauplema ei pea -- 140 peesot tund või 250 peesot 2 tundi/inimene. Veneetsias muide saime gondli 100 euroga pooleks tunniks, aga elamust oli siin vähemalt sama palju. Meie võtsime tunnise sõidu ja pärast kahetsesime, et pikemat ei võtnud -- tegu oli väga vahva ja mõnusa ettevõtmisega, mis jube ruttu otsa sai. Kanalite kallastel on siin-seal näha lilleturgusid, kust kohalikud oma paatidega sisseoste tegemas käivad. Trajinero´sid sõidab kanalitel üsna palju, nädalavahetuseti pidi aga Xochimilco olema kohalike hulgas ülipopulaarne pere- ja sõpruskondade ajaveetmise koht. Osades paatides sõidavad mariachi- ja muud pillimehed, kes sulle laulavad ja kellelt võib soovilugusid tellida. Osa paate toimivad mitmesuguse putkandusena -- nii võib möödasõites osta cocat jm. jooke, tacosid, küpsetatud maisi või suveniire. Suurema seltskonnaga paati rentides võib palgata ka koka, kes siis väikse grilli peal hõrgutisi valmistab. Väga mõnusa atmosfääriga koht, tõeline puhkepäevaelamus on garanteeritud. Täitsa jumekas äriidee Emajõe elavadamiseks, mu meelest.
Linna tagasi tulles külastasime Mercado de La Ciudadela´t, mis on põhimõtteliselt käsitööturg. Ostsime mõned ilusad asjakesed mõningatele persoonidele, kes on oma panuse meie reisi toimumisse andnud või on muidu kenad inimesed. Tore turg, igasugust jama siin ei ole, ainult käsitöö, ja kaubelda annab ka. Tegelikult ei peagi suurt kauplema, kui mõnda vidinat näpu vahel veeretada, kukub hind iseenesest 15-25%.
Söömas käisime oma hotelli lähistel kohas nimega El Hipil, mis 69 peeso eest pakub sellise buffet-valiku, et söö või ogaraks. Buffet-s on sellepärast hea süüa, et siis saad valida toitu selle välimuse järgi. Menüüst tellides ei või iial teada, mida võiks endast kujutada frijoles a´la charra, pipian verde või tinga poblana...

Tuesday, April 21, 2009

20. aprill, Playa del Carmen, Ciudad de Mexico







T2na j2tsime maha l6bulinna Playa del Carmeni ja s6itsime siit bussiga Cancuni lennujaama. Mexicana viis eid siit ligikaudu 1500 krooni eest Mexico Citysse tagasi, kust olime oma reisi alustanud. Lennukikapten ei olnud kade poiss, tiirutas algul Cancuni Riviera Maya kohal, kuhu ylevalt avanes v6rratu vaade sinisele merele, valgele rannale ja arvukatele hotellidele. Mexico City kohal tegi ta samasuguse tiiru, et rahvas saaks linnulennult linna imetleda. Mexico City tundub ka lennukilt vaadatuna tohutusuur, ulatudes yle mitmete m2gede.
Seekord me lennujaamast enam taksot ei v6tnud. Sest...
Esimese p2eva taksolugu olgu siis siin. Peale esimest korda Mehhiko pinnale astumist sattusime kohe ootamatult ja pahaaimamatult tumedate temperamentsete taksojuhtide meelevalda. Ja siis tegime ka esimese vea. Hoolimata LP-st loetud soovitustest lasime end esimesel taksojuhil pehmeks r22kida. No valge s2rk, lips ees ja rinnasilt, millele ta koguaeg osutas, et "official taxi". Hinna kohta kysides kinnitas ta muidugi, et "official tax". Vahetasime lennujaamas kaasasolnud dollarid peesodeks (seal on ka parim kurss muide) ja veidi aega hiljem olime juba k6rvalt2navas valge takso tagaistmele lykatud. Maksta k2sti kohe. Hinnakirja lehvitati ka korraks kiiresti silme ees ja kysiti 450 peesot. Lollikesed andsid siis 500 ja oh yllatust, vahetusraha h2rral muidugi polnud. OK. S6it ise oli ikka kogu raha eest -- pidev s6elumine yhset s6idureast teise vaheldumisi pidurit ja gaasi vajutades. Korra kraapis rida vahetades isegi peeglilt v2rvi maha. S6it nagu Ameerika m2gedes. Igal juhul hotelli me j6udsime. Ja loomulikult kysis taksojuht ka "tip for the driver", sest oli ju olnud "mucho traffico"! Pobisesime kyll, et olime niigi palju maksnud, aga tippi andmata ka ei julgenud j2tta, pole kindel, kas kotid oleks ikka pagasiruumist k2tte antud.
Teistele Mexico City'sse tulijatele teadmiseks -- lennujaamas on olemas putkad kirjaga "taxi authorizado", mis t2hendab lennujaama ametlikku taksot. Putkast tuleb osta pilet taksole, mis on erineva hinnaga, olenevalt piirkonnast, kuhu sa s6ita tahad. Kesklinna s6itmine n2iteks maksab 135 peesot. Piletiga tuleb minna 6ige kirjaga takso juurde ja piletit ei tohi anda kellelegi muule, kui taksojuhile.
Kuna meil taksoga halvad kogemused (see, et sa v66ral maal v2hemalt korra petta saad, tuleb reisi eelarvesse sisse planeerida; meie arvestasime selleks otstarbeks isegi 800-1000 krooniga, seega l2ks isegi h2sti), siis otsustasime seekord kulude optimeerimiseks kasutada hoopis metrood. Metroopeatus on lennujaama l2hedal ja kesklinna saamiseks tuleb kaks korda ymber istuda. Kui kodinaid v2ga palju ei ole, on t2itsa OK ja maksab ka ainult 2 peesot.
Hotelli j6udes selgus, et peauks on kinni ja selle ees askeldab karjakaupa politseinikke. Pomm! m6tlesime meie. Tegelikult paluti meil siseneda hotelli restorani uksest ja selgus, et hotelli omap2rases fuajees on k2imas hoopis filmiv6tted. V6ttegrupp ei lasknud end meist segada ja filmis 6ige mitu duublit, mis k6ik sisaldasid mustades ylikondades maffiaonude ja politseinike madinat ja ohtralt k6lavaid pystolipauke.
Seekord saime toa hotelli katusekorrusel 350 peeso eest.
S6ime hotelli restoranis l6unat ja l2ksime niisama linna peale jalutama, kuna kuhugi muuseumi poleks hilise kellaaaja t6ttu enam j6udnud.
Sattusime yhele t2navale, kus oli l6putult kingapoode. Kusjuures valik on v2ga suur, kingad ja saapad v2ga ilusad ja Eestiga v6rreldes yliodavad. K2isime ka yhes ratsavarustuse poes, kus myydi muuhulgas rohkete h6bekaunistustega kauboisadulaid, aga ka n2iteks ilusaid n66ride ja n66pidega naiste ratsasaapaid.
Kes Mehhikos shopata tahab, siis jalan6ud, riided, kuld- ja h6beehted on siin t6eliselt odavad.
Meie aga l2ksime hoopis koogikestepoodi ja ostsime viit erinevat sorti kooke ja s6ime neid siis hotellitoas, nii et syda paha. Eriti tasub proovida kohalikku pay de limon'i (laimipirukas), millel muretaignap6hjal hapukas laimimaitseline kreem (vist on keedukreem) ja peal ylekypsetatud munavalgevaht.

19.aprill, Playa del Carmen







T2na oli meil j2rjekordne rannapuhkuse p2ev. Magasime, lebotasime, ujusime, t6rjusime igat masti myygimehi ja s6ime. Igavaks hakkab minema. Kuna me suuremad rannas vedelejad ja 66klubides pidupanijad ei ole ja tequila ka v2ga ei maitse, siis pole meil siin linnas kyll rohkem midagi teha. Kolme eesti tibi n2gime t2na yhes s66gikohas. P2ris naljakas oli, kui 2kki tuttavas keeles jutt k6rvu j6udis. Suhtlema minna ei viitsinud, olid sellised vaiksed tydrukud. Tegelikult n2gime yhte eesti paari ka Palenque bussijaamas, nemad s6itsid sealt Tulumi (meie Meridasse). Ei tea, kas see on mingi eestlaste erip2ra, aga kaasmaalastega suhtlemisest eriti vaimustuses ei olda, pigem hoitakse omaette. Nojah, eks meid ole ka ju terve miljon.
Mehhiklasi, muide, on 107 miljonit, neist 20 miljonit elab pealinnas.

Sunday, April 19, 2009

18.aprill, Playa del Carmen











T2nase jutu kirjutas p6hiliselt Rainer, komad ja muud kirjavahem2rgid on Monika poolt ;))
Hommik oli siin tuuline, yldse on kuidagi niimoodi seatud, et 66seks t6useb tuul, mis on nii tugev, et tundub, et kohe antakse orkaanihoiatus ja hakatakse inimesi evakueerima. P2evaks annab tuul j2rele.
Suundusime otsima s66gikohta, s.t. l2ksime turistide bulvarilt oluliselt kaugemale. Leidsime siis sellise paiga, kus pakuti mitmesuguseid econombo'sid ehk maakeeli odavaid toidupakette. Monikal oli kange r6stsaia isu ja seet6ttu valis tema kontinentaalse hommikus66gi, mis koosnes kolmest r6stsaiast ja moosist. Mina sain tavap2rased munad singiga ja m6lemad said veel mahla ja kohvi, seda k6ike 70 peeso eest -- turistide uulitsal l2inuks kordades rohkem.
Peale hommikus66ki leidsime huvitava paiga nimega GIGALAV, mis yhendas endas internetipunkti ja pesumaja! Kusjuures arvutid olid parimad, mis me seni n2inud olime ja yhendus mehhiko m6istes t2itsa kiire. Saime isegi lastega skaipida. Kui olime suhtlemise Euroopaga l6petanud, asusime maitsma siinseid rannam6nusid. Kusjuures ranna22r on t62poolest erakordselt kaunis -- sinine meri ja peenike valge liiv (nagu ajakirjas klantspiltidel, kusjuures ongi tegelikult ka nii v2rviline). Rannas pakutakse kodanikele ka mitmesuguseid l6bustusi. V6ib s6ita skuutriga, snorgeldada, minna kaugemale sukelduma, lohesurfata ja niisama surfata, lasta ennast langevarjuga paadist mere kohale yles vedada (h6ljud paarikymne meetri k6rgusel ja alla saamiseks peavad onud vintsiga tirima; p2ris l6bus, kui tross katkeks, siis on valida, kas lendad orbiidile v6i teed vettehyppe). K2isime merelainetel h6ljumas ja tegelesime meie jaoks t2iesti ebatavalise asjaga -- nimelt vedelesime rannas! P2ikest otsustasime v6tta m66dukalt, et mitte ennast j2rjekordselt 2ra p6letada -- aga tulemustest pisut hiljem. Olles umbes 2 tundi tegelenud siinsete turistide p6hitegevusega ehk rannas aja surnuks l66misega ja inimeste vahtimisega (issanda loomaaed on ikka kirju), asusime j2rgmise p2evakorrapunkti juurde ehk otsima sobivat s66gikohta. Siirdusime otsima s66gikohta La Guacamaya, mida LP soovitab kui vaba6hurestorani, mida kohalikud v2ga armastavad. Kuna Monikal on orienteerumine h2sti k2pas (ma ei saa aru, miks ta spordiala ei vaheta), leidsime umbes 20 minuti p2rast selle kenasti yles. Koht paiknes yhes suures 6ues, kus istus mitmeid kohalikke t2disid, kes tellisid endale 2mbriga 6lut. Tegelikult oli 2mbris j22 ja 4 Coronat ehk siis kohalikku 6lut. Restorani sisenedes oli tunda, et valgeid siia v2ga tihti ei satu, nimelt aktiveerus kohe 4-5 valges s2rgis onu, kes kohe sebima kukkusid. Igas poes ja s66gikohas torkab siin yldse silma t66tajate rohkus.
V2hese pusimisega saime selgeks tehtud, mida me soovime. Enne p6hitoitu toodi meile veel sn2kid, milleks olid tacos dorados (k6vad tacod t2idisega) ja roideotsad v2hese lihaga, mida me minu meelest tellinud ei olnud, aga mine sa tea. P6hitoiduks sain mina suure tyki liha ja Monika sealiharibad koos sibula, paprika ja tomatiga (mingi hautise moodi asi, nimetati fajita'ks). S66gi k6rvale m2ngis b2nd Mehhiko sylti.
Magustoiduks v6tsime tagasiteel hotelli kohalikust Oxxo poest j22tised (j22tis ja 6lu on siin muide kallimad kui Eestis).
Ennast hotelli lohistanud, pidasime v2ikese siesta, sest kuumaga v2ljas k6ndimine v2sitab ysna 2ra. Saime ka teada, mida ennel6unane p2ike oli meie nahaga teinud. Minu jalad, mis pole elu jooksil p2ikest n2inud, 6hetasid ja Monika uued napid bikiinid olid talle kenasti selga p2evitunud. Kulutasime hulga aega oma naha eest hoolitsemisele -- m22risime end Bepantheniga sisse.
Edasi minul andmed puuduvad, sest olin puhkep2evast nii kurnatud, et tegin v2ikese uinaku.
&htupoole tekkis hirmus magusaisu ja suundusime otsima, kus midagi head pakutaks. T2naval oli j2lle rohkesti amigosid, kes igayks pyydis sind k2isest sikutades oma poodi tirida. Ma vastasin neile selges eesti keeles, et ega ikka ei tule kyll, aga see nende indu eriti ei jahuta. Paari p2evaga ajab niisugne amigo'tamine ikka rahulikul p6hjamaalasel kopsu yle maksa kyll. Peale m6ningast promeneerimist leidsime koha, kus oli rahulik ja kus suhteliselt tagasihoidlikum onu pakkus shokolaadikooki ja -jooki. Jube hea oli, natukese aja p2rast selgus, et liigagi hea ja syda l2igib t2itsa korralikult. Yks t6sine heeringaleib oleks h2dasti 2ra kulunud! Seda siinmail kahjuks ei saa aga kuskil ja seet6ttu tuli leppida Monika lemmikute taco'dega. Meie, kui turistide jaoks, pandi need kenasti plasttaldrikule, kohalikele pandi taldriku alla k6igepealt kilekott, et taldrikut niiviisi korduvalt kasutada.
Jalutasime hotelli poole tagasi. Hommikuti on t2navad suhteliselt vaiksed, sest k6ik magavad eelmise 6htu tequilat v2lja, 6htupoole toimub m2rgatav aktiviseerumine ja t2navad t2ituvad pidutsevate gringode ja eurooplastega. Muusika pubides ja 66klubides m2ngib kella kuueni hommikul. K6ik poed ja s66gikohad on avatud 66pevaringselt, ja ega neid ei saagi parimagi tahtmise juures kinni panna, kuna seinu neil ju ei ole. Selline pidukoht siis. Ja siia tulevad inimesed puhkama, ehk siis peavadki 66 l2bi pidu, vahepeal lebotavad rannas ja sukelduvad v6i tegelevad muude rannam6nudega. Hommikupoolne osa p2evast lihtsalt magatakse. Cancun pidi muide veel hullem olema, ehk tegu on p2ris tehislinnaga, mis ongi loodud niisuguse puhkuse nautijate tarvis. &nneks v2hemalt meri ja palmid on p2ris.

Saturday, April 18, 2009

17.aprill, Tulum, Playa del Carmen











Öö cabañas on muidugi romantiline, aga kui v2ljas m6llav tuul pidevalt katuses pilliroogu sahistab ja k6rvalasuv 66klubi viimaseid hitte m2ngib, siis ei ole uni just eriti kosutav. Siin hostelis anti hommikul isegi syya. Pisike p2rismaalasest t2di, pliit rinnuni (nad on jube lyhikesed, mulle vaevalt 6lani), praadis meile munarooga millegagi, mis v6is olla kaktus. Aga v6ib-olla oli ka mingit sorti k6rvits. Seda lapikute lehtedega kaktust syyakse kyll (selle nimi menyys on nopale), aga me pole siiani julgenud proovida.
Hommikuks tuul vaibus, nagu ikka ja p2eva peale keris kuumus 31 kraadini. P2ris hea jahe ilm, ikkagi 10 kraadi kylmem, kui Meridas v6i Palenques.
V6tsime ette k2igu Tulumi maiade linna varemetesse. Tulum on j2llegi isemoodi linn. Ta asub esiteks mere 22res kalju peal ja on ylej22nud kolmest kyljest ymbritsetud 3-5 meetri k6rguse ja paari meetri paksuse myyriga. Tulum t2hendab maiade keeles myyri ja see nimi on pandud alles 20. sajandi alguses teadlaste poolt. Linna endised asukad nimetasid seda hoopis Zama (koit). Tulum p2rineb eelmiste n2htud pyramiididega v6rreldes m2rksa hilisemast ajast -- hilisest post-klassitsistlikust perioodist (1200-1521.a.) ning oli oluliseks sadamalinnaks, kust maiade kaubateed viisid piki rannikut nii p6hja kui l6una poole (kuni Belizeni). 1518.a. saabus siisa hispaanlane Juan de Grijalva, kellele linn meenutas Sevilla't. Linn j2eti maha 75 aastat peale hispaanlaste tulekut ja see oli yks viimaseid maiade linnu, kust linnaasukad 2ra l2ksid.
Maaliliseks teeb siin vaated muidugi tyrkiissinise l2bipaistva veega ja vahuste lainetega Kariibi meri ja peenike valge rannaliiv. Ujuda saab otse kindlusemyyri all. Vesi oli v2ga soe, kylm ei hakka yldse ja vees v6iks l6putult olla. Kuna olime Puerto Escondidos juba selliste lainetega ujumist harjutanud, oli meil asi k2pas. Tuleb 6igel hetkel ennast lainesse visata ja siis ta kannab sind hoogsalt yles-alla kuni kaldani v2lja. Kui seisad, jalad p6hjas, l66b laine yle pea ja siis kyll enam aru ei saa, kus pea ja kus jalad. Tulisoolane on see vesi ja on ysna vastik, kui ninna l2heb.
Varemeid, aga yldse kogu ranna22rset ala pidasid omaks igavesed jurakad iguaanid, kes igal pool lahkesti poseerisid. Nad on umbes poole meetri pikkused, enamasti hallikad, aga on ka triibulisi, isastel on veel pystine hari selja peal. Korra n2gime ka kahe iguaani vihast v6itlust, ilmselt on neil praegu jooksuaeg. P2ris l2hedale nad endale ei lase, aga pildi tegemiseks poseerivad kyll hea meelega.
L6unat s6ime v2ikeses mehhikop2rases s66gikohas (see t2hendab siis sellist kohta, kus t2navapoolne sein puudub ja kus on paar plastmasstooli ning vakstuga kaetud lauad -- nad muide nimetavad k6iki selliseid kohti restoranideks) El Captain, mis pakkus peamiselt mereande. Mina s6ingi mereande riisiga, mahlakas pilafitaolises pudrus oli rohkelt suuri ja v2ikesi krevette (camarones), pool krabi (mida tuli purustada p2hklitangidega, et maitsev liha k2tte saada), kala ja kaheksajalgu (kusjuures viimased olid pehmed ja 6rnad, mitte sellised kummised, nagu meil m6nel pool pakutakse). Rainer s6i mingit kalafileed kyyslauguga, mis oli ka hea, ainult ports oli v2iksev6itu. Asja k2igus tutvusime ka koha omanikuga, kelleks osutus umbes 40-aastane hollandlanna, kes kaheksa aasta eest oli siia saabunud ja j22nudki. Abiellus mehhiklasega ja sai kaks t6mmut plikatirtsu, kes r22kisid kyll ainult hispaania keelt.
Jalutasime veel natuke m66da Tulumi ringi, s6ime yhe flan'i (hispaaniap2rane kohupiimapirukas, aga v2ga hea see pole, ise kodus tehes tuleb parem, olen proovinud) ja l2ksime bussijaama, et s6ita Playa del Carmenisse. S6it kestis tund aega ja pilet maksis 52 peesot. Bussijaamas proovisin yhte kohalikku maiustust, mis koosneb karamelliga kokkukleebitud maap2hklitest, kookosetykikestest v6i mingitest seemnetest. Polnud eriti hea ja j2i hammaste kylge koledal kombel kinni.
Playa del Carmen on t6eline kuurortlinn, kus ranna22rses piirkonnas peale l6putu hotellide, restoranide ja poodide rivi midagi polegi. Kohale j6udes oli juba pime (siin l2heb kl 19 pimedaks), k6ikjal s2rasid v2rvilised tuled ja rahvast, peamiselt valgeid inimesi, vooris m66da 5. avenyyd nagu murdu. LP abil olime otsustanud hotelli Kinbe´ kasuks, sest cabaña yyrimisel siinses rannas soovitatakse oma lukk kaasa v6tta. Odavamad 66majad asuvad rannast kaugemal, aga pole ju m6tet tulla Kariibi mere 22rde ja elada siis kuskil sisemaal. J6udes hotelli ette, tundus v2ljast vaadates, et odavate killast see hotell kindlasti ei ole. Ei hakanud sisse minemagi, sest teisel pool t2navat hakkas silma v2ike, aga viisakas majake nimega Casa Santiago. Santiago tuli ka kohe vastu ja n2itas meile paari tuba. V6tsime teisel korrusel asuva toa ja ausalt 6eldes, nii peent elamist pole meil siin veel olnudki. Tuba oli suur, laiu voodeid koguni kaks, lisaks muud vanaaegse v2limusega m66blitykke ja mitu suurt peeglit. Kogu toreduse eest kysiti 600 peesot/66. Kuna olime arvestanud, et sellises kuurortis ei saa alla 1000 peeso midagi (v6ib-olla v2ikese konksu, kuhu riputada oma v6rkkiik -- seljakotir2ndurite hulgas v2ga levinud 66bimisviis, muide), olime r66muga n6us. Kui lubasime j22da suisa kolmeks 66ks, l6i Santiago n2gu s2rama nagu p2ikene. Rannani j22b siit paarkymmend meetrit, aga kuna vahel on yks k6rge hotell, siis aknast otseselt merd ei n2e. Aga kuuleb kyll. Katusel on meil terrass, kus asub v2ike baar, kust Santiago soovi korral 6lut v6i kangemaid jooke serveerib. Siis on siin m6ned n66ride otsas rippuvad kiiged, kus kiikudes saab t2naval toimuvat j2lgida. Ja siis veel m6nusad nurgakesed, kus madratsid maas, valgest kangast sirmid ymber ja v2ikesed lambikesed valgustamas. V2ga nunnu.
Pesime soolakihi maha ja l2ksime linna peale laiama. Peat2nav on yks l6putu restoranide jada, kus iga ukse ees seisab keegi, kes pyyab sind just oma restorani meelitada. Hinnad yletavad 4-5-kordselt senin2htuid, n2iteks tavaline pasta bolognese v6i carbonara pole kusagil olnud yle 40-60 peeso, siin pakutakse 130-240-ga. 6udne koorimine. Ju siis gringosid j2tkub, kes raha ei loe.
Poode on ka igat masti -- Gucci ja Rolex ja k6ik Euroopa peenemad l6hnatootjad. Igav. Ja suveniirid ja k2sit66, mis tegelikult yle Mehhiko enam-v2hem samad, on kuskil 2-2,5 korda kallimad. K6ige 6igemad kohad k2sit66 ja vidinate ostmiseks on ikkagi Oaxaca ja San Cristobal, siit pole m6tet midagi osta. Pealegi, enamus tikandeid on siin masinaga tehtud ja rahvariietes p6lisrahva esindajaid hakkas silma ainult yks. Eriti jube on see, et hinnasildid on enamasti dollarites ja k6ik teenindajad r22givad pyydlikult inglise keelt. N6me.
Meie jalutasime kaks kvartalit rannast eemale ja leidsime "omade" koha, s6ime kohalikku pizzat ja j6ime ananassimahla, mida tumedasilmne kutt meile sealsamas v2rskest viljast pressis.

Friday, April 17, 2009

16. aprill, Merida, Chichen Itza, Tulum











Hommikust s6ime seekord Merida bussijaamas, kust startisime Chichen Itza poole. S6ita oli 1 tund ja 45 minutit, yks pilet maksis 100 peesot. Yucatanil pole bussis6it pooltki nii p6nev yritus, nagu kesk-mehhikos, kuna maa on t2iesti tasane, ei yhtegi m2ge.
Kell 11 olime kohal Chichen Itza's, et see seitsme uue maailmaime hulka kuuluv, k6ige tuntum ja ja k6ige paremini restaureeritud maiade linn oma silmaga yle vaadata. T2nu eelpoolnimetatud epiteetidele on rahvast murdu -- seda tuuakse vaatama k6ik, kes Mehhikos jala maha saavad. Chichen Itza t2hendab itza'de kaevusuuet, itzad on yks indiaanih6im. Arheoloogid arvavad, et Chichen Itza esimesed asukad olid maiad, kes 9. sajandil t2pselt teadmata p6hjustel (arvatakse, et aastaid kestnud p6ud p6hjustas n2ljah2da ja rahvas r2ndas m66da Mehhikot laiali) linna maha j2tsid. 10. sajandil asustasid linna hoopis tolteegid, kes saabusid siia oma kesk-mehhiko m2estikus asuvast pealinnast Tula'st, veidi Mexico City'st p6hjapool. Tolteegi kultuur segunes siin maiade omaga, mis teeb Chichen Itza teiste Yucatani varemetega v6rreldes ainulaadseks.
Tolteegid ei toonud maiadele mitte ainult oma arhitektuurilisi oskusi, vaid arendasid ka inimohverdamisel k6rgtasemele. Nii palju verd, kui siin, ei lastud mitte kusagil mujal; sellest annavad tunnistust arvukad reljeefid templite seintel. 14. sajandil j2eti linn teadmata p6hjustel maha.
Ysna ruttu saime selgeks, et Chichen Itza't ei peeta mitte asjata yheks seitsmest uuest maailmaimest. Tegu on tohutute, inimj6ul, masinate ja ratta abita valminud ehitistega. K6ige esimesena pyyab pilku 25 meetri k6rgune El Castillo ehk Kukulcani pyramiid, mida kujutab ka enamik Chichen Itza't tutvustavaid fotosid. Tegemist on tegelikult kivisse raiutud maiade kalendriga -- El Castillo igal kyljel on 9 astet, mis on keskel asuva trepiga kaheks jaotatus, moodustades nii 18 terrassi, mis kujutavad maiade 18-t 20-p2evast kuud. K6igil neljal trepil on 91 astet, mis koos ylevalasuva platvormiga moodustavad 365 ehk p2evade arvu aastas. Igal pyramiidi kyljel on 52 lamedat paneeli, mis kujutavad maiade kalendri 52-aastast tsyklit.
Pyramiidi sisse kahjuks kylastajaid ei lasta, aga sees on teine, v2iksem pyramiid (tolteegid ehitasid oma pyramiidi varasema maiade oma peale), kus asub nefriitidega kaunistatud punase jaaguari altar.
Muide, pyramiidi ees seistes, suurema seltskonnaga plaksutades, kajab pyramiidilt mitmekordselt v6imenduv heli tagasi.
Veidi teistsuguse kõlaga kajaefekt t66tab suurel palliplatsil, kus heli 7 korda tagasi peegeldub. Palliplatse on siin linnas yldse kokku 8. Tegemist on rituaalse m2nguga, kus 2 v6istkonda puusade ja kyynarvarte abil pyyavad palli lyya l2bi mitme meetri k6rgusel asuva kivist r6nga. M2ng oli levinud enamike keskameerika rahvaste hulgas, kuigi m6ningate erinevustega. M6nedes kohtades kastuati m2ngu oraaklina, kui oli vaja otsustada kahe erineva v6imaluse vahel. Tolteegid aga ohverdasid kaotanud v6istkonna jumalatele. Suure palliplatsi seintel on n2ha reljeefid, kus kujutatakse v6istlejatel peade mahav6tmist.
Raineri eriliseks lemmikuks oli Plataforma de Los Craneos ehk kolpade platvorm, mis kujutab sadu kolpasid mitmes reas ning kotkaid inimeste sydameid s66mas. Iidsetel aegadel hoitigi sellel platvormil ohverdatute p2id. Kolbad ja luukered on ka Mehhiko t2nap2evases kunstis yks v2ga armastatud teema. Yldse k6ik surmaga seonduv on v2ga popp, k6ige suuremaks pyhakski on Dia de Los Muertos ehk surnutepyha 2. novembril.
Huvitav on veel Grupa de las Mil Columnas ehk tuhandete sammaste grupp, mis koosneb Templo de Guerreros'est (s6dalaste tempel), Templo de Chac-Mool'ist (Chac-Mool'i tempel; Chac-Mool on yks konkreetne kuju, selili lamav k6verdatud p6lvedega mees, mille k6hul asuvale alusele asetati ohvriannid) ning Baño de Vapor'ist (aurusaun). Sambaid on seal t6esti tuhandeid ja nad moodustavad mitmeid sirgeid ridu. Aurusaun oligi t6eline aurusaun -- tuleb v2lja, et ka maiadele tuttav asi.
Kaugemal asub El Caracol (tigu), mis on oma nime saanud tornis asuva spiraalse trepi j2rgi. Tegemist on observatooriumiga, kust j2lgiti taevakehade liikumist ja kus preestrid korraldasid kindlate t2htede seisude ajal rituaalseid tseremooniaid.
Vaatamist j2tkub mitmeks tunniks ja l6puni j6udes on tunne, nagu oleks saunas k2inud, higi voolab ja p6sed punetavad. P2evaga kulub mitu pudelit vett. Ja tyytuid suveniirimyyjaid on sadu.
6nneks olime nii targad olnud ja endale 6htuks valmis ostnud bussipiletid Tulumi; saime viimased kaks piletit.
Enne bussileminekut s6ime olude sunnil kylastuskeskuse ainsas restoranis h2biv22rse hamburguesa, aga ega siin peale kiirtoidu midagi valida polnudki.
Bussis oli kosutavalt jahe. 2,5 tunni p2rast saabusime Tulumi, mis on pisike linnake (15 000 elanikku) Kariibi mere kaldal. See on siiani esimene koht, kus me kohe esimeses hotellis 66maja ei saanud. Ka LP poolt kiidetud Weary Traveller oli lihtsalt sedav6rd noori ja l6busaid inimesi t2is, kahjuks. K6ndisime siis natuke edasi, hotelle on siin iga paari meetri j2rel. Leidsime sellise koha nagu La Casa del Sol, kus 300 peeso eest pakuti cabaña't, mida olime otsinud Palenques. Jah, ei asu ta mererannal ja on tegelikult ehitatud maja teisele korrusele koos kymnekonna teise samasugusega, aga ikkagi -- aknaluukide, rookatuse ja baldahhiiniga (okei-okei -- s22sev6rguga) voodiga majake oli meie k2sutuses.
Kuna bussijaamast tulles oli meile yhest restoranist m66dudes silma hakanud, et seal algab 15 minuti p2rast flamenco-show, siis k2isime ruttu vee alt l2bi ja l2ksime sinna. Koht oli v2ga 6dus -- rookatusega p2ikesevarjude all, m6nusad k6rvitsast uuristatud lambid, kahhelkivitykkidest laotud lauad. Flamencotants oli suht algeline, aga onu kitarril kyll t2itsa veenev. Omamoodi flamenco see oli, selline mehhiko-flamenco... Aga toidu k6rvale (laimisupp kanaga ja tacod kalaga) t2itsa m6nus!

15. aprill, Merida











Öö bussis m66dus korduvate peatustega, kus bussi tulid s6jav2elased, kes istmevahedest pingsalt midagi otsisid. Yks Mehhiko poiss, kes sygavasti magas, aeti yles ja paluti oma koti sisu ette n2idata. Yhel vaesel prantsuse kutil oli kogu seljakotis olnud kraam m66da bussialust pagasiruumi laiali puistatud. Meie kotte ei olnud 6nneks keegi puutunud. Kas leiti ka relvi, illegaalseid immigrante v6i narkootikume, sellest meile teada ei antud.
Meridasse j6udsime sygavas 66s, kl. 5 hommikul. Linn oli pime, aga valitsev palavus andis m6ista, milliseks temperatuur veel p2eval kujuneda v6ib. Pimedas ei tahtnud seljakottidega eriti m66da linna konnata, LP abil tuvastasime l2hima B&B kahe kvartali kaugusel -- Casa Cecil. Mingi ime l2bi oli peremees varajasel hommikutunnil yleval ja tuli kellahelina peale kohe avama. Saime 250 raha eest v2ikese ventilaatoriga toa. K2isime dushi all ja magasime paar tunnikest.
Hommikul l2ksime linna peale. Kesklinna oli kymmekond kvartalit maad. LP-s on olemas k6igi linnade kaardid (kesklinna piirkonnad siis), seega tavaliselt, kui pole turismiinfopunktist paremat kaarti saanud, ajavad t2itsa asja 2ra. Meridas, nagu ka mitmes teises linnas, on linnaplaan yldse v2ga lihtne -- keskel on zocalo v6i plaza major ehk suur v2ljak ja selle ymber siis t2navad -- yhes suunas paaritute, teises paarisnumbritega. Kui mingit kohta otsid, 6eldakse n2iteks -- see on 60. ja 53. t2nava nurgal. Lihtne, ei mingit eksimisv6imalust.
Esmalt sattusime Merida katedraali juurde, mille peamiseks reliikviaks on villilise Kristuse kuju (Cristo de las Ampullas). Legend r22gib, et kuju on v2lja nikerdatud yhestainsast puust, mida tabas v2lk ja mis p6les kogu 66 ilma, et sellega oleks midagi juhtunud. R22gitakse ka, et see oli ainus ese, mis p22ses Ichmuli kiriku h2vitamisel 17. sajandil, kuigi kuumuse t6ttu kuju tumenes ja sellele tekkisid nn. "villid". Meie neid ville ei n2inud, sest ei saanud nii l2hedale minna, ilma et oleks seganud palvetajaid selle ees. Ilmselt see v2rv siis kuidagi kobrutab seal peal.
Peale vaimutoitu katedraalis hakkas patune ihu ikkagi ka hommikus66ki n6udma, seega otsisime yles sellise koha, nagu El Trapiche, mida LP soovitab, kui odavat kohta Mehhiko toitude ja m6nusa 6hkkonnaga. 40 peeso eest t2itsa kobe hommikus66k: sink, munad, apelsinimahl, kohv ja traditsiooniline oapl6ga, mida pakutakse siin kyll peaaegu iga toidu k6rvale).
J2rgnevalt piiluseime Iglesia de Jesus'esse, ehk siis Jeesusele pyhendatud kirikusse. Siinsamas tabas meid ylevoolavalt s6bralik mehhiklane, kelle tegelikud motiivid selgusid pisut hiljem. Vestlus algas 2raarvamism2nguga: Kust te tulete? Ameerika? Poola? Austria? Saksamaa? Prantsusmaa? Sloveenia? Itaalia? Tshehhi? Inglismaa? Shveits? Nagu hiljem selgus, kuulub selline m2ng k6igi temataoliste repertuaari. Turist on ju jube 6nnelik, kui tema p2ritolu tykk aega 2ra ei arvata, meie puhul siis kohe yldse mitte, sest ega nende geograafiaalased teadmised Estoniat reeglina ei sisalda. Vestus j2tkub isklikumatel teemadel: kas teil lapsi ka on? Kui vanad? Teate, mina olen antropoloogiatudeng ja suur maia-huviline ja ise ka maia tegelikult. Ja saladuskatte all ytlen teile, amigo'd, et siit kaks kvartalit l6una suunas on eriti tore maiade k2sit66 koht, kohe mitu poodi j2rjest ja k6ik on jube ehtne ja toetab maiade kultuuri pealegi. Kahjuks on see kyll veel avatud vaid 45 minutit ja homme on yldse kinni, nii et peate kiirustama. Aga mul on natuke aega, ja hea inimene, nagu ma olen, saadan teid kohe sinna.
Ja - hops - trepil antakse teid yle supersalesman'ile, kes ilmselt suudaks ka eskimole j22kuubikuid myya. Ehtsast sisalist (see on yks palmisarnane taim) v6rkkiiged (Merida on tuntud, kui v6rkkiikede ja panama-kybarate pealinn), samast materjalist kangast riided, tikanditega ja ilma, rohkelt v2rvilist keraamikat, tikitud vaipu, tekke jne. jne. jne. Proovige seda v6rkkiike, see on v2ga mugav, riputa, kuhu tahad! Pesumasinas saab pesta! Maksab ainult 2100 raha, aga kuna te pole gringod, vaid amigo'd Estoniast, siis saate 600-ga, kui ostate ka sisalist meestes2rgi 500 peesoga! See on superhind, just for you!
Suurte raskustega p6genesime, seekord siiski midagi ostmata. Eelpool nimetatud "antropoloogiatudengit" n2gime hiljem j2rgmisi valgeid inimesi 2ra r22kimas.
Ostsime hoopis piletid tuuribussile, millega kahe tunni jooksul linna peal tiirutades olulisemad vaatamisv22rsused 2ra n2gime (kesklinn paljude kirikutega, Paseo de Montejo, mis on Merida 19. sajandi linnaplaneerijate pyye luua boulevard Mexico City Paseo de Reforma v6i Pariisi Champs Elysee eeskujul; rikaste elurajoon tohutusuurte m6isate ja lossidega, paljud neist ehitatud prantsuse stiilis).
Edasi k2isime antropoloogiamuuseumis. Need on siin k6ik olnud v2ga informatiivsed. Siinne keskendus Yucatani poolsaare maiadele. Muu hulgas saime n2ha, kuidas nad ikkagi oma peakuju saavutasid (k6rge, tahapoole suunatud otsmik, mis muudab kukla munakujuliseks ja nina n2o k6ige r6hutatumaks osaks). Selleks pandi lastele spetsiaalne laud otsmikule ja teine kukla taha ja seoti need omavahel kahelt poolt k6vasti kinni, aeg-ajalt juurde pingutades. Tulemuseks siis kohalikule iluideaalile vastav kolbakuju, aga vahel ka hoopis k66rdsilmad ja vesipea. Maiad harrastasid ka t2toveerimist ja hammaste kaunistamist viilides neid erikujulisteks ja kinnitades neile v2ikesi poolv22riskive.
Antakse ka ilus ylevaade maiade
numbrisysteemist: t2pp on 1, kriips on 5, neid kombineerides saab t2histada arvud kuni 19-ni; j2rgmised arvud, mille abil teisi arve moodustati, on 20, 400 ja 8000. Nulli t2histab merekarbikujutis.
Kalendrist: maiad olid hoolsad taevakehade liikumise j2lgijad (paljud templid on ehitatud nii, et seda hea teha oleks). P2ikesekalendris oli 365 p2eva: 18 kuud, igayhes 20 p2eva pluss 5 "lisa"-p2eva -- nende ajal olid pidustused. Lisaks oli neil veel rituaalne ehk kuukalender, mis koosnes 260 p2evast, 20 m2rgist ja 13 numbrist, mida kasutati kindla p2eva nimetamiseks koos p2ikesekalendriga. Niisuguse kalendrite kombineerimisega kordub sama p2ev iga 18 980 p2eva j2rel. Ehk 52 p2ikese- ja 73 rituaalse kalendri tsykli j2rel. P2ris keeruline, aga kalender oli v2ga t2pne, n2iteks esimese, 365-p2evase kalendri viga oli vaid 17 sekundit. Selle kalendri j2rgi moodustasid 1 872 000 p2eva nn. suure tsykli, mis l6peb 23. detsembril 2012. aastal. Nii et kolme aasta p2rast saame olla kataklysmi tunnistajateks...
Kirjast: maiadel oli oma kirjasysteem, mis moodustus umbes 350-st p6hielemendist ja umbes 350-st lisaelemendist, mida v6is p6hielemendi juures olla mitu. Lisaks oli sadakond "portreeglyyfi", mis kujutasid jumalaid.
Kosmoloogiast: maiade maailm koosnes kolmest osast -- taevast, maast ja allmaailmast. Taevas koos koosnes omakorda 13 kihist ja Xibalba, allmaailm, kuhu surnud l2ksid, 9 kihist. Maa ise asus suure krokodilli seljal, kes ujus vees ja kelle seljal kasvasid taimed.
Peale oluliste teadmiste saime muuseumis veidi varju v2ljas valitseva 42-kraadise palavuse eest. Õnneks pole aga 6hk siin nii niiske, nagu dzhunglis, seega on ringiliikumine pisut talutavam.
S66gikoha otsimise vaev lahendati j2lle meie eest. Zocalo l2hedal yhe s66gikoha menyyd uurides saabus restorani palgaline "2rar22kija", kes alustas j2llegi sellele linnale iseloomuliku 2raarvamism2nguga. Estonia peale pole keegi veel ise tulnud, aga yldiselt teatakse, et see on kuskil Lithuania l2hedal. Andes mesimagusal toonil ylevaate mehhiko k66gist, suruti meid juba s6bralikult lauda. S66k oli p2ris hea -- conchinita, ehk siis eestlasele sobilik sealiha juba tuntud oapl6ga ja marineeritud sibulaga. Onu avaldas korduvalt vaimustust meie suurep2rase español'i yle, selleks piisas 6elda si, si ja tellida cerveza't (6lut) ja limonada't (v2rskelt pressitud laimimahl veega j22tykkide ja natukese suhkruga -- v2ga m6nus hapukas jook kuuma ilmaga). K6ht t2is ja 300 peeso v6rra vaesemad, soovitati meil ilmtingimata 2ra k2ia maiade k2sit66poes, kus parimad v6rkkiiged ja panama-kybarad (kus me juba t2na k2inud olime). Seega super-turundusv6rgustik, sinu uus amigo soovitab sulle parimat! Ahjaa -- avatud m6istagi veel ainult tund aega ja siis suletakse kolmeks p2evaks (myygitrikk nimega "kui te kohe ei l2he, v6ite ilma j22da!). Kuidagi tuttav tuli ette... Nagu maffia, jumala eest!
L2ksime hoopis k6rvalasuvasse Palacio de Gobierne'sse (seal t66tavad Yucatani osariigi valitsusasutused) vaatama kohaliku kunstniku Fernardo Castro Pacheco seinamaale, mis kujutavad maiade ajalugu ja nende kokkupuuteid hispaanlastega. Muu hulgas oli seal maal frantsiskaani mungast Diego de Landa'st, kes 16. sajandil lasi h2vitada k6ik maiade raamatud ja yrikud (ainult 4 tykki on s2ilinud, nende hulgas ka eesti keeles ilmunud Popol Vuh). Samas kirjutas ta maiade elust ja kommetest ise raamatu, t2nu millele on olemas needki v2hesed teadmised maiadest, mis meil praegu on. V6i 6igemini -- meil on Diego de Landa n2gemus maiade elust ja uskumustest, kahjuks.
Istusime parki pingile ja m6tlesime natuke jalgu puhata. Kohe saabus s6bralik v6rkkiigemyyja, kelle v6luv olek ja 41-aastane v6rkkiikede valmistamise ja myygi kogemus viis l6puks meie allaandmiseni. Lugu algas juba tuttava 2raarvamism2nguga ja siira ("siira"?) huviga Eesti ja meie vastu. Asja t2iendas piltmatejal onust endast ja tema naisest neid v6rkkiikesid punumas. Meie kinnitaime kyll, et meil pole yldsegi v6rkkiike tarvis, aga l6puks... Oh, k2ia Mehhikos ja lahkuda sisalikiust v6rkkiigeta tundus ilmv6imatu, asja hind langes poole tunniga yle 50% ja onu antud show oli meisterlik. Seda talle ka ytlesime ja ta oli r66muga n6us, 41-aastane kogemus ju. "Kui teil oleks seda vaja olnud, oleks te ju esimese hinnaga juba ostnud!" Kaup koos, lahkusime s6pradena, kumbki pool ei tundnud end petetuna.
Muide, ega kellelgi v6rkkiike pole vaja? Ehtsast sisalist! ;))
6htu oli k2tte j6udnud ja arvestades Raineri paanikat pimeduse ees v66ras linnas, kobisime hotelli.
Tegelikult ei kaota turist midagi, kui ta Merida vahele j2tab. P6hiatraktsiooniks on siin kaupmehed ja restoranipidajad, kelle elukysimuseks on lollide k6ndivate valgete rahakottide tyhjakstegemine.
Tegelikult oli siin ikka kenasid inimesi ka. Mitu tyypi tuli meiega t2itsa niisama juttu ajama ega pyydnudki meile midagi myya. Yldiselt on mehhiklased v2ga s6bralikult meelestatud valgete inimeste suhtes, kes on p2rit yksk6ik kust, v2lja arvatud Ameerika Yhendriigid. Homme pidi Meridasse saabuma j2rjekordne kaks kruiisilaevat2it gringosid. Selle yle on nad yhtepidi r66msad, sest see t2hendab raha, aga sooje tundeid rahvaste s6pruse teemadel see neis kyll ei 2rata, pigem peavad nad ameeriklasi paksudeks, rumalateks ja ylbeteks.

Tuesday, April 14, 2009

14. aprill, Palenque











Kuna ees oli pikk p2ev, Palenque linn aga t2iesti m6ttetu koht (peale varemete pole siin midagi), venitasime hotellis kuni check-out'ini ja tegime erakordselt pika hommikus66gi.
Kulutasime paar tunnikest Museo el Sitio's, kus on v2lja pandud erinevaid esemeid, mis on Palenque'st v2lja kaevatud. Muuseumi highlight'iks on Pakal'i hauakambri koopia (originaal asub Mexico City's antropoloogiamuuseumis), mis on tohutusuur ja kaetud uhkete jumalaid ja esivanemaid kujutavate graveeringutega.
S6ime hotelli restoranis l6nat ja suundusime seej2rel colectivo'ga linna, et internetis teile k6igile endast elum2rki anda. M6iraahvid pole meid veel 2ra s66nud!
Natuke peab veel ootama, siis l2hme bussi peale ja oleme hommikuks Meridas, mis on Yucatani poolsaare kultuuripealinn.
Kas te ikka kaarti vaatate??
Kallid k6igile!

13.aprill, Agua Azul, Misol-Ha, Palenque











"ratus oli hommikul kl. 5.30, sest olime v6tnud tuuri Chiapase ilusate koskede Agua Azul'i ja Misol-Ha juurde ning iidsesse maiade linna Palenque'sse.
Hommik pakkus kohe teravaid elamusi, kuna tuuribussi juht n6udis meie hostelist kedagi Marta Holan'it, kes oli justkui tuurile registreerunud. Martat ei leitud ja bussijuht l2ks n6utult minema. Meie muudkui ootasime, aga rohkem yhtegi bussi ei tulnud. M6ne aja p2rast saabus bussijuht tagasi uuesti Martat otsima. Selgus, et Marta peaks elama toas number 5, nagu meiegi ;)! Peale p6hjalikumat arutamist oletasime koos, et mina see salap2rane Marta olengi, ilmselt olid kellegi erilise k2ekirja abil minu nimest s2ilinud vaid esit2hed!
Igal juhul astusime bussi koos k2put2ie teiste huvilistega (2 prantsuse kutti ja paar mehhiklast). Bussis6it kulges j2llegi traditsioonilises kesk-mehhiko stiilis -- m2gedes yles-alla m66da j2rske kurve. Lisaboonusena valdas t2nane bussijuht ka kummide vilistamise kunsti, nii et Ameerika m2ed (siin nimetatakse seda atraktsiooni l6bustuspargis muide Vene m2gedeks) olid ka seekord hinna sees.
Esimene peatuskoht oli Agua Azul, mis kujutab endast keset dzhunglit m2est alla voolavat j6ge, mis moodustab vahuste koskede vahel tyrkiissinise veega t2idetud basseine, kus saab ka ujuda. Pilt oli ilus, aga siiski mitte nii v6imas, nagu Plitvice Horvaatias. Ymbritsev dzhungel vilistas ja piiksus nii valjult, et minul tekkis algul kysimus, kas mingi autosignaal undab v6i mis. Tegelikult huilgavad erinevad linnud, tirtsud ja nahkhiired. Ujusime ka natuke, v2ike jahutus oli omal kohal, kuigi vaid hetkeks, sest palavus oli tappev, 6hk niiske ja raske, nii et riided olid m6ne minutiga higist l2bim2rjad. Troopika ikkagi.
S6ime m6ned maitsvad pirukad, mida tydrukud mitmel pool suurtel pannidel 6lis praadisid . Yldiselt LP jt. reisijuhid hoiatavad t2naval s66mise eest, aga ju meil siis on raudne ida-euroopa seedimine, sest seni pole veel p6hja alt l66nud. Ja pealegi on t2navatoit v2ga maitsev.
Paarkymmend kilomeetrit edasi tegime peatuse Misol-Ha juures, mis on lihtsalt yks juga, kust vesi 35 m k6rguselt alla kukub, ymberringi rohkelt troopilisi taimi -- igat sorti palme , monsterad, erinevate suurte punaste 6itega p66said, liaane. Yhes6naga -- vihmamets. Meil kasvatatakse m6nesid neist pottides.
Edasi s6ites peatasid meid mitmed ametlikud ja mitte-ametlikud maksukogumispunktid. Mitteametlikud on sellised, kus papid kahel pool teed 6lut lasevad ja j2me k6is on yle tee veetud. Kes l2bi tahab saada, maksab v2ikse nutsu. Meie bussijuht maksis, ilmselt on niimoodi lihtsam.
20 km edasi ongi Palenque, mehhiklaste au ja uhkus ja rahvuslik aare, yks maiade arhitektuuri parimaid eksemplare. Linna 6ige nimi arvatakse olevat hoopis Lakam-Ha (Suur Vesi) ning see on olnud inimeste elupaigaks arvatavalt 1. sajandist e.m.a. Tema hiilgeajaks olid aastad 630-740, mil pandi pysti peamised ehitised. Linna t2htsaimaks valitsejaks oli Pakal aastatel 615-683, keda hieroglyyfidel kujutatakse p2ikese ja kilbina. Ta elas tolle aja kohta haruldaselt vanaks -- 80-aastaseks. Linna tegelik suurus on ca 15 km2, kuid v2lja on sellest kaevatud vaid kompaktsem keskosa.
Paleque on hoopis erinev Teotihuacanist ja Monte Albanist, kus ei kasva eriti midagi, ainult k6rbenud rohi. See linn siin aga asub keset vilistavat ja m6irgavat (m6iraahvid!) dzhunglit, uppudes rohelusse. Hooned on samuti senin2htutest erinevad, siinseid on lihtsam ette kujutada elumajadena, kuna mitmesse p22seb ka sisse, et n2ha v6lvk2ike ning suuremaid ja v2iksemaid ruume. Rohkem on s2ilinud ka reljeefe uste ja akende ymber ning seinamaale , kujutades jumalate toimetusi ja t2htsamaid syndmusi Palenque valitsejate elust. Algselt olevat k6ik pyramiidid olnud veripunaseks v2rvitud, sinise-kollasekirjute kaunistustega.
Ma ei viitsi k6ikidest templitest ja valitsejatest kirjutada, kes tahab, loeb ise raamatust. Igal juhul erinevaid hooneid ja templeid siin mitukymmend.
Ymber templite voolab v2ike oja, mis kunagi on ilmselt olnud suurem j6gi, millest maiad olid endale basseine paisutanud.
Koht oli t6esti kift, kuid troopiline palavus ja higist l2bim2rjad riided halvasid igasuguse my6ttetegevuse ja inimesed loivasid aegluubis m66da v2ljakut v6i lesisid puude varjus nagu laisad l6vid Animal Planeti kanalil.
Kuna meil polnud plaanis tuuribussiga San Cristobali tagasi minna, lasime end maha panna hotelli Mayabell juures. Meil oli kinnisidee 66bida dzhunglis cabaña's (see on selline neegrihytt, rookatusega), aga ilmselt olid need siin juba h6ivatud, sest meile anti hoopis kahene tuba oma vannitoa ja ventilaatoriga, seda 650 rha eest. 6ised dzhunglih22led saime ikkagi. OK, pealegi oli siin ka bassein, mille m6nusid kohe ka kasutasime.
Kuna meil puudusid j2rgmiseks p2evaks bussipiletid Yucatanile, tuli 2ra k2ia ka linnas, mis asub ca 7 km kaugusel. Takso sinna maksis 30 peesot (oi, mulle see taksos6it siin meeldib!). Kuigi, t6e huvides peab lisama, et tagasis6idu eest kysiti 60 peesot, ilmselt oli nutikam taksojuht. Tegime suured silmad ja maksime 50. Ei koti siin midagi turiste.
Bussijaamas selgus kurb t6siasi, et esimene Yucatani-suunaline buss l2heb j2rgmisel 6htul kl. 21. No mis siis ikka, kuna meil kindlaid plaane polnud tehtud (vahepeal haudusime koguni m6tet teha v2ike trip Guatemaalasse, aga palavus tegi oma t66 ja rohkem varemeid sellise ilmaga vaadata ei ihanud), siis polnud me ka pileteid ette 2ra ostnud. Selge, tuleb j2rgmine p2ev kuidagi 6htusse veeretada.
Tegime hotelli vaba6hurestoranis v2ikese 6htus66gi koos paari veiniga (kokku vist umbes 300 raha). V2ga m6nus 6htu oli -- l6unamaa 66, dzhunglih22led ja elav muusika kitarride ja bongotrummidega rastapatsiliste, palja ylakehaga, rohkete t2toveeringute ja ehetega androgyynide esituses.
Mida polnud, olid anopheles'ed, ehk malaarias22sed, meie olime ometigi agressiooniks valmistunud, varudes ohtralt putukat6rjevahendit!

Sunday, April 12, 2009

12. aprill, San Cristobal de Las Casas







Mehhiko on v6rratu!!!
T2naseks p2evaks polegi me midagi erilist planeerinud, kolame niisama linnas ringi. Tegevust j2tkub siin sellest hoolimata kyllaga, sest t2na algab siin n2dala kestev Feria la Primavera, mis on suur lust ja lillepidu. M66da t2navaid k6nnivad puhkpilliorkestrid ja suurtel platvormidel ilusad ladina-ameerika missid uhketes kleitides lehvitavad k6igile ja loobivad lilli ja komme. Salsakoolid tantsivad ja suur Coca-Cola auto s6idab m66da linna, punastes nappides vormides tibid peal. Seda k6ike nyyd vaatama l2hemegi.

Saturday, April 11, 2009

11. aprill, San Cristobal, San Juan Chamula, Zinacantan







T2naseks oli meil book'itud tuur l2hedalasuvatesse indiaanikyladesse San Juan Chamula'sse ja Zinacantani. Meie giidiks oli Rodrigo, kes oli ysna t2htsust t2is, aga selle eest v2ga suurte teadmistega ja yldse v2ga intelligentne kuju.

Teate, see piltide laadimine siia on kohutavalt n2rves66v tegevus, iga pildi laadimiseks kulub sellel kiviaegsel arvutil umbes 10 minutit. Aga selle eest saab sellega teha selliseid t2hti: ÑÑÑÑñññññ!!!!

San Juan Chamula ja Zinacantan asuvad linnast ca 12 km kaugusel. San Juan Chamula on Chamula piirkonna tzotzilite, keda on kokku umbes 80 000, religioosne ja poliitiline keskus. Tzotzileid ja tzeltaleid (kumbagi on umbes 400 000-500 000) peetakse maiade j2reltulijateks, kes migreerusid Chiapase piirkonda p2rast klassikalise maia-ajastu l6ppu 8.-10. sajandi paiku.
Sa Juan Chamula kyla on v2ga suletud yhiskond, kedagi v2ljastpoolt nad sinna elama ei lase. Kylas leidub nii lihtsaid, tagasihoidlikke maju, aga ka ysna koloniaalsete villade moodi maju. Nagu Rodrigo meile seletas, peetakse viimaseid ekslikult hispaanlaste j2reltulijate ehk siis esimese sordi inimeste omadeks, tegelikult aga polegi k6ik kylaelanikud nii vaesed midagi. N2iteks lapsel, kes 6nnetu n2oga peesot lunima tuleb, v6ivad tegelikult olla nii korralik kodu kui h2sti teenivad vanemad, nad lihtsalt oskavad seda "poor indian kid" kuvandit enda huvides kenasti 2ra kasutada.
Kirikus sees ja rituaalsete tegevuste pildistamine ka v2ljaspool kirikut on rangelt keelatud ja sellest keelust yleastumine toob kaasa fotoaparaadi l6hkumise ja fyysilise noomituse (kiriku k6rval seisis puust kaikaga onu, nii et hoiatus on t6siselt m6eldud). Igaks juhuks keelas Rodrigo meil yldse pildistamise ilma tema konkreetse loata m6nedes kohtades, sest ega v66rad ei pruugigi aru saada, mis on kohalike jaoks rituaalne tegevus. Nagu Rodrigo r6hutas, sisaldavad turismiraamatud sageli nende kylade kohta t2iesti valet infot. N2iteks ei vasta t6ele, et pildistada ei tohi, kuna see v6tab 2ra pildistatava hinge. Mitte keegi ei saa 2ra v6tta kellegi hinge! Sa ei tohi neid pildistada lihtsalt sellep2rast, et nad ei tunne sind ja pildistamine on sel juhul nende suhtes ebaviisakas ja n2itab t2ielikku austuse puudumist.
Maiad usuvad, et inimese olemus ongi tema hing, kes mingi aja v2ltel kasutab keha. N2iteks yks nende tervitusi k6lab t6lkes: "kas sa oled kohal?" -- ehk su keha on kyll siin, aga kas su hing on ka siin, saan ma sinuga r22kida? Ja lahkudes 2eldakse lihtsalt "ma nyyd l2hen", mitte ei j2eta hyvasti v6i midagi taolist.
Kui nad j22vad haigeks, kylastavad nad sageli curandero't, kes tegelikult siis ravib just seda hinge, mitte keha, seega on rohkem nagu psyhholoog. Muidugi k2ivad nad ka arsti juures, kui on veendunud, et haigus on fyysilises kehas. Aga arsti ei nimetata ravijaks, vaid "kellekski, kes annab rohtu". Eba6ige olevat arusaam, et ravitseja "ajab v2lja halbe vaime", inimeses ei saa elada halbe vaime, kyll aga v6ivad olla halvad tunded, mida ravitseja siis erinevaid vahendeid (n2iteks kanu, suitsu), kasutades eemaldab. Seejärel kanal pead maha lüües ongi probleem lahendatud.
T2iesti eriline koht on Chamula kirik, Templo de San Juan. Kirikusse on toodud meeletult kyynlaid, mis p6levad k6igil laudadel ja ka ridamisi p6randal, see on v2ga v6imas vaatepilt. Kahel pool seinte 22res on pyhakute kujud, kesksel kohal on aga San Juan Bautista (see peaks siis olema Ristija Johannes, ingl. keeles St. John the Baptist), keda nad peavad Jeesusest t2htsamaks. Tegelikkuses aga ei ole need pyhakud nende jaoks sugugi samad, kellena neid tunneb katoliku kirik, lihtsalt neil on samad nimed. Nende jaoks pole yldse olnud oluline pyhaku nimi, vaid see, mida ta teeb. See, et Jeesus kunagi k6ndis vee peal ja toitis kahe kalaga vaeseid paneb neid 6lgu kehitama, oluline on see, mida Jeesus nende heaks praegusel momendil teeb. N2iteks annab neile tervist v6i vihma v6i hea p6llusaagi. Kirikusse tuuakse pidevalt ohvreid, ka needsamad kyynlad on ohver -- et paluda p2ikest ja valgust. Kirikusse toodud joogid ei t2henda sugugi seda, et Coca-Cola oleks pyha jook -- see on lihtsalt yks jook, mis symboliseerib vett, vihma, mis viljal kasvada laseb. See v6ib olla yksk6ik, mis jook, seega Coa-Cola ja tequila teiste hulgas.
Kirikus leiduvate pyhakute kaelas ripuvad peeglid, mis turismiinfo j2rgi peaksid peletama halbe vaime. Tegelikult ei saa ykski halb vaim pyhakule kurja teha ja peeglid on m6eldud hoopis selleks, et sydame kohal rippudes kiirgavad nad peegli kaudu ymbritsevale oma tundeid ja oma tarkust. Seep2rast kannavad ka kylavanemad kaelas s2ravaid ehteid (nad on targad ja saavad seega oma tarkust jagada).
Chamula elanikud ise peavad end kyll katoliiklasteks, kuigi katoliku kirik nende templit omaks ei ole tunnistanud. Preestrid, kes siin kunagi usku jutlustasid, r22kisid neile, mida Jeesus ja pyhakud tegid ja kysisid inimestelt: "Kas sa usud Jeesusesse?" Maiad vastasid: "Jah, usun!", sest neile tundus, et tegelikult nad ju uskusid k6iki neidsamu asju ja palusid sarnaseid asju, lihtsalt nad on seni nimetanud neid teisiti. Maiade jaoks on igal inimesel 6igus oma arvamusele, ei ole nii, et sinu arusaam on vale ja minu oma 6ige, me lihtsalt m6tleme erinevalt.
Kirikus liikus mitmeid curandero'sid, n2iteks yks toimetas kana ja coca-colaga mingit rituaali ja teine katsus yhe vanapapi pulssi. Nende jaoks t2iesti igap2evane elu. Kogu toimetamist kirikus saatis lakkamatu palvete pobin, inimesed p6lvitasid p6randat katvatel pikkadel m2nniokastel. Tihti arvatakse, et m2nniokastel on mingi rituaalne t2hendus, aga kohalikud pidavat selle peale 6lgu kehitama ja ytlema, et ei, need on lihtsalt head pehmed p6lvede all. Samuti arvatakse, et kirikut kaunistavate rohkete lillede v2rvil on mingi t2hendus -- tegelikult pannakse sinna neid lilli, mis parajasti olemas on ja mis ilus tundub. T2na ehtisid kirikut enamjaolt valged gladioolid ja krysanteemid.
Maiade jaoks ei ole keegi ega miski kunagi ainult hea v6i ainult paha. Kui keegi on teinud midagi halvasti, ei t2henda see, et ta ei v6iks teha midagi h2sti. Kes on teinud kogukonnale midagi halba, saab v6imaluse kogukonna heaks t66tada, et t6estada, et ta v6ib teha ka midagi head. Ja kui keegi palub andeks, 6eldakse: "2ra vabanda, lihtsalt 2ra tee enam niimoodi!"
Zinacantanis (mis t2hendab nahuatli keeles nahkhiirte kohta) oldi hoopis liberaalsemad, aga sellel piirkonnal polnud ka niisugust religioosset keskust, nagu oli olnud San Juan Chamula oma piirkonnas. Siin on igas v2iksemas kylas oma kirik. Meie kylastasime yhte kodu, kuhu turiste viiakse, aga meie olime seal rohkem nagu kylalised, kuna nad olid Rodrigo s6brad ja yhele v2ikesele tydrukule oli ta koguni ristiisaks. Maja oli v2ga lihtne, muldp6randa ja saviplokkidest seintega, aga nagu Rodrigo ytles, et tulene see mitte vaesusest, vaid sellest, et tahetakse elada traditsioone j2rgides (v6i nagu tema n2ite t6i -- ega maratonijooksjale jalgaratta andmine ei ole tema aitamine, kuna tal ei ole mingit tahtmist ega vajadust jalgratta j2rele).
Maja yhes nurgas oli kodune altar pyhakute piltide, lillede ja kyynaldega ja muidugi m2nniokastega p6randal, kus nad 3 korda p2evas palvetama pidid. Vanim majaelanik, 72-aastane papi kandis Zinacantani traditsioonilist riietust -- meestel on selleks roosades toonides tikitud lyhike (!) tuunika. Naised on siin kylades nagunii k6ik rahvariietes, siis siis sinistes toonides tikitud seelikud ja pluusid ning r2tikud (nagu v2ikestel tydrukutel pildil).
Muldp6randaga k66gis kypsetas yks tydruk koos vanaemaga sytele asetatud pannil tortillasid, millest igayks v6is endale meelep2rase t2idisega taco teha (on ka pildi peal n2ha).

6htul jalutasime veel linnas ja k2isime paaris s66gikohas maitsmas. Superhea tacokoht on La Salsa Verde 20. novembri t2navas ysna Zocalo l2hedal, kui keegi peaks kunagi siia sattuma! Tacod valmivad suurel laial pannil otse su silme all!

10.aprill, Suur Reede, San Cristobal de Las Casas







2rkasime hommikul varakult, tegime hotelli restoranis kiire hommikus66gi (munapuder singiga, cafe con leche ja jugo de naranja+ kohustuslikud tortillad -- 120 peesot koos tipiga), v6tsime peat2navalt takso ja s6itsime bussijaama. Seal lunastasime piletid San Cristobali -- 22 peesot n2gu. Maad on sinna 80km ja 1. klassi buss s6idab veidi yle tunni. San Cristobali j6udes t6desime taas, et turist olla on Mehhikos v2ga lihtne. K6ik tuuakse sulle k2tte ja tegelikult on hinnad Euroopaga v6rreldes ikka v2ga odavad. Vaevalt olime bussist maha saanud, kui juurde kargas yks kutt, kes kutsus meid 66bima oma uude hostelisse, album fotodega kohast oli k2es ja puha. Piltide j2rgi tundus kena koht ja kuna me nagunii oleksime pidanud hakkama hotelli otsima, siis olime lahkesti n6us tema teenuseid tarbima. Asja juurde k2is ka "free taxi". Hosteli nimi on "Hostel Planet" ja asub ta San Cristobali Centro Historica's, Cintalapa 6, katedraalini on sealt rahulikul k6nnil umbes 10 minutit, Templo de Santo Domingoni 5 minutit. Kahese toa eest koos vannitoaga kysiti 280 peesot (!), kusjuures selle sees oli ka hommikus66k (k6ik meie senised hotellid olid olnud ilma hommikus66gita) ja tasuta internet! Tundus uskumatu, et see v6iks yldse mingi normaalne koht olla. Aga Mehhikos on asjad tihti veelgi paremad, kui nad esialgu paistavad. Koht oli imearmas, punase-kollasekarva seintega toad, 6dusad kohad istumiseks, palju lilli, pisike aiasopp laudade-toolidega (seal serveeritakse ka hommikus66k), katuseterrass v6rkkiikedega. Soovitan k6igile, kes otsivad San Cristobalile iseloomuliku boheemlasliku atmosf22riga 66maja. Pealegi -- koha omanikeks olid 2 venda, kes olid p2rit l2hedalasuvast Zinacantani kylast, seega puhastverd tzotzilid ja yks vendadest r22kis ka p2ris korralikku inglise keelt.
Peale sissekolimist otsustasime teha v2ikese tiiru linna peal. San Cristobal de Las Casas on imekaunis linnake m2gedes, 2160m merepinnast, elanikke on siin 142 000. Linna rajas hispaanlane Diego de Mazariegos 1528. aastal. 1545.a. saabusid siia dominikaani mungad, kelle peamiseks baasiks see linn siinkandis sai. Linn ongi nimetatud Dominikaani piiskopi Bartolome´de Las Casas'e j2rgi, kes oli koloniaalajal yks olulisemaid p6lisrahva 6iguste eest seisjaid.
Pole kahtlust -- see on senin2htud linnadest Mehhikos v6rratult ilusaim -- kitsad yhesuunalise liiklusega munakivit2navad, kesklinnas valdavalt peenelt restaureeritud koloniaalarhitektuur, rohkelt v2ikesi majutuskohti, restorane ja kohvikuid. V2hemalt pooled linna elanikest tunduvad olevat indiaani p2ritolu (neid nimetatakse indigenas v6i indios, kuigi tegelikult pole neil ju Indiaga mingit pistmist, peale Kolumbuse rumaluse, nagu me teame) tzotzilid ja tzeltalid, kes r22givad oma keeli ja riietuvad oma kommete kohaselt. Naised kannavad enamasti pakse, musti, karvasest villasest riidest seelikuid (meestel on samast materjalist mustad v6i valged peaauguga yrbid), mida hoiab yleval lai v66. Seljas on neil linane v6i siidist tikitud pluus ning 6lgadel paljudel rohke tikandiga kangelt istuv r2tik, enamasti sinistes toonides. Seljal v6i k6hul on neil kandelina , kus istub titt, kes saab sealsamas kohe ka tissi suhu, kui k6ht tyhjaks l2heb, v6i kantakse linas asju, mida myyakse. Enamik indiaani naisi ja lapsi nimelt k6nnivad m66da kesklinna ja myyvad ehteid, v66sid, m2nguasju, k2epaelu, tikitud kotte ja riideid v6i kangaid. Sageli ei ole need lapsed, kes niimoodi hommikust 6htuni t66d rabavad, vanemad kui 4-5 aastat. N2gime ka yhte 7-8-aastast poisikest, kes t66tas saapapuhastajana. Jube kahju on neist, kas see siis on mingi lapsep6lv, maast madalast hakkab "p2riselu" peale.
K2isime vatamas 16. sajandist p2rinevat Templo de Santo Domingot, mis on San Cristobali kauneim kirik oma barokkstiilis fassaadiga. Kiriku k6rval on endine dominikaani klooster, kus praegu asub muuseum, kus v6ib vaadata erinevaid pyhakuid kujutavaid maale (sh. Santa Rita ;)). Templi ymbruses toimub ka linna suurim k2sit66turg. Enamus turul myyvatest indios'test on p2rit 22relinnast, mida oma vaesuse ja rohke v2givalla esinemise t6ttu nimetatakse Cinturio de Miseria (t6lkes siis umbes "viletsuse v66"). Ostsime turult m6ned kapuutsi ja k2ngurutaskuga yrbid, hinnad olenevalt suurusest 60-85 peesot. Tingida tundus piinlik, kuna myyjad olid nooremad, kui meie enda lapsed...
V6tsime v2ikese l6unas66gi hotell Casa Vieja restoranis. Rainer s6i filete a la tampiqueña, mis t2hendas 6hukest loomalihafileed serveerituna sibula, tshilli, mingite v2ikeste pirukate ja guacamole'ga (v2ga maitsev roheline pasta, mis sisaldab avokaadot, sibulat, tshillit ja tomatit, kui koju jõuan, teen kohe järele). Mina s6in pescado baldados't, mis osutus mingi valge kala fileeks. Magustoiduks v6tsin laimipirukat, mis oli 6udsemalt hea. Magusat on siin yldse laias valikus ja pagaripoed t6elised vaatamis-, nuusutamis- ja maitsmisv22rsused.
Peale s66mist otsustasime 2ra k2ia Maiade Meditsiinimuuseumis, mis asus Templo de Santo Domingo'st umbes 1 km kaugusel. Selle maa jooksul j6udsid ilusti restaureeritud majad 2ra l6ppeda ja algas t6eline slum, kus m6ned majad koosnesid lihtsalt kokkul22dud laudadest.
Muuseum ise oli v2ga vahva ja andis lyhikese, kuid konkreetse ylevaate maiade raviviisidest. Curandero'sid ehk ravitsejaid oli mitut sorti -- yhed olid palvetajad, kes l2ksid m2gedesse, et erinevate droogide uimas saada yhendust vaimude ja jumalatega, et paluda oma kogukonnale tervist ja toitu. Siis olid sellised tyybid, kes pulsi j2rgi haigusi diagnoosisid. Siis olid taimede tundjad, kes kogusid ja kasutasid ravimiseks paljusid taimi. Eraldi seltskond olid 2mmaemandad, kes lisaks synnitusabi andmisele ravisid naiste- ja lastehaigusi. Sai vaadata v2ga huvitavat videot synnitusest, kus abivahenditena kasutati n2iteks kana (sellega vehiti 2sja tytre synnitanud naise kohal, et teda ei tabaks tysistused; poisslapse puhul kasutati selleks otstarbkes kukke) ja muna (sellega keerutati yumber lapse, et ta ikka terve oleks ja haigused kylge ei hakkaks). Platsenta maeti majanurka maha, kusjuures see, kumbapidi see maeti, olenes sellest, kas j2rgmiseks lapseks sooviti poissi v6i tydrukut. Kolm kuud ei tohtinud ema teha rasket t66d ega last p2ikese k2tte viia. Poisslapse ema ei tohtinud syya avokaadot ega sibulat, sest muidu l2heb poisil noku paiste.
Saime veel teada, et kaktusemahlaga saab ravida suhkruhaigust, maomyrgiga reumat ja hibiskusega l2kak6ha. K6hulahtisus oli vist sage probleem, sest selle jaoks oli palju erinevaid ravimtaimi. Ka kyynalde p6letamine aitab paljude haiguste vastu, iga haiguse jaoks oli t2pselt teada, mis v2rvi ja mitu neid peab p6letama.
Aias oli v2ike "herbaarium", kus kasvavate taimede juures kenasti kirjas, millega tegu ja mida sellega ravida saab.
Meeldivaks yllatuseks oli fakt, et muuseumi toetavad mitmed ravimigigandid, n2iteks Roche, Bayer ja Sanofi-Aventis.
Nii j6udis k2tte 6htu ja suundusime kesklinna, kus kl 19 algas Prozesion del Silencio, ehk vaikne rongk2ik, kus Jeesust, Neitsi Maarjat ja veel mitmeid pyhakuid kanti yksikute trummil66kide ja k6ristide helide saatel mitu tundi m66da linna t2htsamaid t2navaid.
Samal ajal toimus keskv2ljakul turg, mille tagumise osa moodustas t6eline vaba6hukohvikute paraad. V6tsime meiegi m6ned taco'd -- need olid imemaitsvad! Rainer aga arvas, et supi peaks ka ikka s66ma ja seet6ttu tellisime yhes peenemas restoranis endale Mehhiko juurviljasupid (mina oleksin kyll tahtnud k6rvitsa6iesuppi, aga see oli kahjuks otsa saanud). Aga juurviljasupp oli ka hea ja mis peamine -- sisaldas midagi, millest olime viimasel n2dalal juba k6vasti puudust tundnud -- KARTULIT! Aus6na, musta leiva j2rele polegi veel isu tekkinud, aga vot keedukartuli eest annaks kyll juba pool kuningriiki!

Thursday, April 9, 2009

9. aprill, Tuxtla Gutierrez, Chiapa de Corzo











Eile 6htul kl. 21.30 istusime siis bussi peale, et s6ita Tuxtla Gutierrez'i, mis on Chiapase osariigi suurim linn (490000) ja mille nimi t2hendab nahuatli keeles kohta, kus on palju j2neseid. Vale bussi peale istuda poleks saanud, sest pileteid kontrollitakse v2hemalt 3 korda. Enne bussi p22semist tuleb l2bida turvakontroll (onu metalliotsijaga). S6it kestis 11 tundi ja 66sel oli v2hemalt 2 peatust, kus militaarpolitsei pagasist keelatud asju otsis. Chiapase osariigis on nimelt piiri22rse asukoha t6ttu probleemiks illegaalne immigratsioon ja narkovedu. Aga ka zapatistide m2ssuline ryhmitus, mis loodi 1990-ndatel v6itlemaks p6lisrahva 6iguste eest. 1996 lubati neile isegi autonoomiat, aga sellist seadust ei ole seni v2lja kuulutatud.
Enamuse ajast magasime. Bussiliiklus on Mehhikos v2ga h2sti korraldatud, busse k2ib tihti ja v2hemalt 1. klassi bussid on ka v2ga mugavad -- iste k2ib ysna alla ja istmevahed on kindlalt laiemad, kui lennukis. Voodit kyll ei asenda, aga magada saab. Ainuke koht, kus Mehhikos l2heb vaja sooje riideid ja sokke, on just needsamad bussid -- millegp2rast on need nii kylmaks konditsioneeritud, et ilma soojade riieteta v6ib end kergesti 2ra kylmetada. Bussipiletid oleme ettevaatuse m6ttes tavaliselt ostnud v2hemalt p2ev ette 2ra, sest yldiselt hoiatatakse, et lihav6tten2dalal v6ivad piletid pikematele otstele olla v2lja myydyd.
Tuxtlasse j6udes v6tsime takso, mis viis meid 35 peeso eest kesklinna. Takso on siin v2ga odav, v2lja arvatud yksikud erandid... Meil on nimelt yks pikantne lugu r22kida esimesest p2evast Mexico City's, aga sellest edaspidi.
LP abil valisime v2lja hotelli nimega Regional San Marcos, 335 peeso eest saime puhta toa cama matrimonial'iga (kahene voodi), ei midagi erilist, aga asus kesklinnas.
V6tsime hotelli restoranis v2ikese hommikus66gi ja suundusime otsima colectivo-peatust, et s6ita Chiapa de Corzo'sse. Colectivo'd on mikrobussid, mis s6idavad kindlat marsruuti pidi, aga kindla ajagraafikuta, s.t. buss stardib siis, kui ta on enam-v2hem t2is. Neid liigub h2sti palju ja kindlaid peatusi peale l6pp-peatuste neil polegi, s.t. neile v6ib igal pool h22letada. S6it on v2ga odav, n2iteks Tuxtlast Chiapa de Corzo'ni, mis on 12 km, maksis 9 peesot n2gu. Ega me Tuxtlas eriti midagi vaadata plaaninudki ja ega siin v2ga midagi olegi, rohkem t66stuslinn, tulime siia selleks, et mina vaatama Sumidero kanjonit, kuhu viivad lancha'd (paadid) stardivad just Chiapa de Corzo'st. Chiapa ise on v2ike koloniaallinnake, kus linnaservas n2htud plakati j2rgi on 70 000 elanikku (LP annab millegip2rast poole v2hem).
Chiapas juhatakse valge turist otsejoones embarcadero juurde (see on koht, kus paadid peatuvad), sest kuhu mujale see turist siin ikka peaks minema. Pilet maksis 150 peesot (LP annab 120, aga yldse on hinnad tegelikult muuseumides paari peeso, hotellides ja tuuridel paarikymne v6rra kallimad, kuigi meil on viimane v2ljalase). Sumidero kanjoni n2ol on tegemist v2ga v6imsate, kohati 800 meetrini kyyndivate kaljudega Grijalva j6e m6lemal kaldal. Kohati on kaljusid m66da voolanud vesi kujundanud sinna erinevaid mustreid, millest yks meenutab hiiglasuurt kuuske (seda kutsutaksegi Christmas tree'ks). S6it kestis 2 tundi ja lisaks vapustavatele vaadetele j6ele ja kanjonile n2gime paarimeetrist krokodilli (!), mingit ahvi (!NB! ei olnud turistidele m6eldud topised!) ja rohkelt erinevaid linde, sealhulgas karjade kaupa raisakotkaid.
Tagasi tulles proovisime 2ra kookosp2hklimahla, mida serveeritakse nii -- onu l66b laia noaga kookosp2hklil kaane maha ja paneb k6rre sisse -- olge lahked (20 peesot)! Ega ta eriti h2sti ei maitsenudki, aga kui kuskil troopikas janus vaeveldes sellise palmi otsast k2tte saad, oled ikka 6nnega koos ju.
Edasi proovisime yhtesid meile tundmatuid puuvilju, mis n2evad v2lja nagu kollakaspunased ebakydooniad, kivi sees ja mille maitse meenutab natuke 6una, aga on natuke rohkem sellise ... apteegivitamiini maitsega. Nimi oli neil, kui ma 6igesti m2letan, limpada v6i midagi sellist. Aga v6ib-olla ei olnud ka...
Piilusime korra veel Templo de Santo Domingo de Guzman'i, mis senin2htud kirikutega v6rreldes oli m2rksa tagasihoidlikum. Kyll aga oli seal v2lja pandud voodis lamav n2ost kaame Jessuke, ilmselt l2henevate lihav6tetega seoses.
V6tsime ATMist natuke raha (neid on siin igal sammul, pole mingit vajadust suurt summat sularaha kaasas kanda, pealegi r22givad nad kenasti inglise keeles) ja s6itsime colectivo'ga Tuxtla'sse tagasi.
Esimese pildi peal olev kirik asub Tuxtla Gutierrez´is.