20. august, kojusõit

19. august, Las Vegas

Linnale lähenedes tekib meil moõlemal mingisugune veider rahutuse või ärevuse sarnane tunne. Pole nagu mingit põhjust ju? Arutleme, et võib-olla on see mingi linna ümbritsev vibe, energiapilv, mis meid kuidagi alateadlikult mõjutab. Sincity. Leiame oma hotelli, mis jääb vaevalt kilomeetri kaugusele Strip'ist ehk linna peatänavast, millel paiknevad linna ainsad kõrghooned -- rohked kasiinod koos oma hotellide ja restoranidega. Tundub, et siin linnas muud polegi. Iga järgmine vaade on suurem, värvilisem ja teatud seltskonnale ilmselt ahvatevam olema mõeldud, kui eelmine. Kitš kuubis. Jalutame mööda Strip alguses üsna elevalt, vaatame purskkaevude show'd Bellagio ees, mis on muide väga vahva. Kõikjal maängib muusika, tunglevad pidutsevad inimesed ja muidu uudistajad, peatänav on umbes taksodest ja limusiinidest. Purskkaevud, kindla ajavahemiku tagant tuldpurskav vulkaan, igasugused kosed ja muud veeatraktsioonid, egiptuse püramiidid, Eiffeli torn ja triumfikaar, Veneetsia Doodžide palee koos kanalite ja gondlitega, mereröövlilaevad, Vana-Kreeka vaimus skulptuurid, laemaalingud, tohutu värvide ja vormide virr-varr, tänavakunstnikud ja muidu -tolad. Kitš kuubis endiselt :). Rahvas pidutseb ennastunustavalt. Kasiinod on omapärase, natuke nagu keelatud-salapärase atmosfääriga, "äkki võidan -- saan rikkaks" tunnet sisendavad võiduhelid siin-seal mänguautomaatidest kostmas. Päris nii ka ei saa, et käid Vegases ära ja üldse ei mängi. Seepärast leppisime enne kokku, millise summaga oleme nõus riskima ja paaris kasiinos tegime selle kohe ära ka. Kui mängupandud summa oli kahekordistunud, siis lõpetasime otsustavalt ja kasutasime saadud raha hoopis paremaks otstarbeks ehk sõime korraliku õhtusöögi :). Tänavanurkadel seisavad "Girls-girls-girls"-kirjadega erkkollaseid särke kandvad mehed ja naised jagades vasakule ja paremale paljaste tüdrukute visiitkaarte, öö saabudes on terve tänav neid täis loobitud. Väidetavalt on prostitutsioon Las Vegases illegaalne, aga politseid ei paista küll kusagilt. Siin linnas on kõik lubatud. Sest muidu ei tooks ju miljonid inimesed igal õhtul oma raha siia. Raha järele haiseb kogu see atmosfäär nii ropusti, et paari tunni möödudes on meil sellest linnast nii kõriauguni, et mõtleme vastikustundega, et olime kaalunud ka siin abiellumist. Kindlasti kellegi jaoks on see selleks õige koht, aga me oleme vist liiga teistmoodi. Lõpliku pitseri meie arvamusele Vegasest vajutab tänavanurgal seisev häguse pilguga noormees, kelle kaelas rippuv silt ütleb "kick me in the nuts for 20 dollars"... Everything for sale.

18. august, Grand Canyon

Grand Canyoni rahvusparki jõudes oleks nagu Eestisse sattunud, ilma poolest küll ainult. Justkui oleks suvi, aga sooja on 9-13 kraadi ja sajab mingit vihma ja lume vahepealset ollust :). Tegelikult oli rahetorm, mis kestis parasjagu pikalt, et maa valge vaibaga katta ja Hermit Road, mille ääres peamised kanjoni vaatekohad asuvad, suleti halva ilma ja äikesetormi tõttu. Jalutasime siiski natuke Canyon Village läheduses, aga ilm muutus aina hullemaks kuni lõpuks mattus kanjon hallikasse udusse, nii et näha polnudki enam suurt midagi. Otsustasime natuke oodata, külastuskeskuses ringi vaadata ja lõunat süüa. Õnneks paari tunni pärast torm vaibus ja nähtavus paranes, nii et päikeseloojanguni jäänud tunni-pooleteise jooksul saime peamised vaated kanjonile siiski ära näha. Hermit Road'ile omapäi ei pääsegi, kui sa muidugi just jala ei viitsi minna. Oma auto tuleb jätta parklasse ja vaateplatvormide juurde saab sõita shuttle-bussidega, millelt saab siis igas järgmises meeldivas peatuses peale või maha hüpata. Kanjon on võimas ja uskumatu oma majesteetlikkuses, võib vaid ette kujutada, kui kaunis see kõik oleks veel päikesevalguses olnud. Aga hea, et üldse sinna pääsesime, kui torm oleks edasi kestnud, oleks üks ameerika suurimaid vaatamisväärsusi võinud hoopiski nägemata jääda. Ja pealegi on meil siiani olnud eranditult väga ilusad ilmad, välja arvatud mõned Yanktonis veedetud päevad.

17. august, Antelope Canyon ja Monument Valley

Page'i külje all asuv Antiloobikanjon Suure kanjoni järel on üks enim fotodel kujutatavaid kanjoneid USAs ja seda täiesti õigustatult, sest kanjonisse langev päikesevalgus muudab vee poolt kujundatud liivakivikaljud täiesti müstiliseks paigaks. Kanjon on umes 200m pikk ja täiesti läbitav kuiva jalaga, välja arvatud suuremate vihmasadude ajal, mis näiteks paar päeva enne meie külastust oli veega kaasatuleva liiva kuhjumise tõttu kanjonipõhja kergitanud umbes meetri jagu. Ülemist antiloobikanjonit omal käel vaatama ei pääse, vaid tuleb broneerida tuur mõne kohaliku ettevõtte kaudu. Meie broneerisime juba kodus olles neti teel ja tuuripakkujaks sattus Chief Tsosie. Enne kanjonisse sôitu esitati meile indiaani tants, mille käigus mees moodustas erinevaid kujundeid 8-9 rõnga abil neist osavalt läbi pugedes. Väidetavalt peetakse selle tantsu esitamises päris üleriigilisi võistlusi. Kanjonisse saabub iga 1,5 tunni järel vähemalt 200 turisti, kes kõik kitsukesse kanjonisse ära peavad mahtuma. Liigutakse tasapisi gruppide kaupa oma giidi saatel, aga kuna kanjon on piisavalt kõrge, siis saab alt üles pildistades siiski ilusaid pilte :). Paärast kanjoniskäiku vaatasime üle ka Page'i lähedal asuva Horseshoe Bend'i, mis kujutab endast Colorado jõe kanjonit, mis teeb sel kohal 270 kraadise käänaku. Pilt ei suuda edasi anda seda võimsat vaatepilti, mida pakuvad mitmesaja meetri kõrgused liivakivikaljud koos roheka veega jõega selle põhjas. Kuna sooja oli täna siiski 41 kraadi, siis olime kuumusest lõpuks üsna oimetud ja ülejäänud päeva veetsime Lake Powell'is ujudes ja kohalikus grillhouse'is õhtust süües.

16. august, Cortez -- Mesa Verde -- Monument Valley -- Page

Cortez on väike linnake Colorado edelanurgas, millest Mesa Verde NP, mida me järgmiseks külastada plaanisime, jääb ainult 9 miili kaugusele. Mesa Verde (ehk roheline laud, hisp.), on väga isoleeritud paik kõrgel mäe otsas, mida aegu tagasi asustasid pueblo indiaanlaste esiisad. Esimesed neist olevat sinnakanti kolinud umes aastal 550 AD, mil nende elusasemeks olid väga primitiivsed nn. pithouse'id, mis kujutavad endast pooleldi maa all asuvat neljakandilist saviga kaetud onni, mille katusel olevat ava kasutati nii sissepääsuna kui ka suitsu välja ajamiseks. Pueblo indiaanlased ei olnud rändrahvas, vaid pigem viljakasvatajad ja kütid, kasutades orgusid ja platoosid maisi ja ubade kasvatamiseks. Umbes 1170 aastal kolisid nad loõpuni kindlakstegemata põhjustel (võib-olla oli selleks vajaduse ennast kellegi eest kaitsta) mäenõlvadelt veelgi kõrgemale ja ehitasid omale pääsupesade moodi majakesed kanjoniservade alla. Ühes sellises külakeses võis olla kuni 130 tuba ja seal olevat korraga elanud 60-90 inimest. Selliseid külakesi oli paari km ulatuses kanjoniserval mitmeid. Nad pidid ka päris head ronijad olema, et üldse sinna pääseda. Allvoolav oja, rohkelt rohelust ja kõrge kanjon tekitasid meeldiva energiaga koha, kus kindlasti oli väga mõnus elada. Pueblo indiaanlaste kultuuri peetakse uühes arenenumaks Põhja-Ameerikas. Muuseumis saab näha nende keraamikat, kangaid, ehteid ja riideid. Metalli nad ei tundnud, seega olid kõik tööriistad valmistatud kivist ja puidust. Mesa Verdest sõitsime edasi Utah ja Arizona piiril asuva Monument Valley suunas, kuhu oli 3 tunni tee läbi inimtuühja kõrbe. Tegemist on navajode reservaadiga, kus väljaspool väikesi linnu on inimasustus väga hõre ja elamised üsna primitiivsed, kohati elatakse vanades navajodele iseloomulikes ümarates savimajades, kohati ameerika äärelinnades rohkesti leiduvates treileri moodi majakestes. Monument Valley on kõigile kindlasti tuttav maastik, seda seal on filmitud stseene väga paljudes Hollywoodi filmides. Kivijurakate vahel on 17 kilomeetrine liivatee, kus nelivedu oleks kindlasti abiks olnud, aga õnneks oli Lincolni mootoril ka piisavalt jõudu, et sealt läbi ronida. Päikeseloojangul muutuvad värvid liivakivikaljudel eriti intensiivseteks, mis laseb isegi lihtsama fotoaparaadiga imesid teha.

15. august, Arches NP

Arches NP on võimalik põgusalt üle vaadata ka ühe päevaga, aga kuna meil eile jäi pool parki täiesti nägemata, siis võtsime tõsiselt ette pargi põhjapoolse osa mida kutsutakse Devil's Garden'iks. Matkasime kuuma kõrbepäikest trotsides 4 tunniga umbes 12 km, ronides mööda punaseid liivakivikaljusid ja kitsaid kanjoneid ja imetledes võrratuid vaateid ja pargile nime andnud kaari. Meil oli vett kaasas umbes 2 liitrit, mida oli tegelikult selgelt vähe. Aga leidlikud nagu me oleme, jõime vahest ka kaljuõõnsustesse kogunenud lombikestest. Ega indiaanlastel ka paremat kohta vee saamiseks polnud :). Lõgismadu kahjuks ei kohanud, küll aga mitut sorti oravaid, jäneseid ja sisalikke. Õhtul sõitsime Cortezi Colorados, kuhu oli 2 tunni tee.