Grand Canyoni rahvusparki jõudes oleks nagu Eestisse sattunud, ilma poolest küll ainult. Justkui oleks suvi, aga sooja on 9-13 kraadi ja sajab mingit vihma ja lume vahepealset ollust :). Tegelikult oli rahetorm, mis kestis parasjagu pikalt, et maa valge vaibaga katta ja Hermit Road, mille ääres peamised kanjoni vaatekohad asuvad, suleti halva ilma ja äikesetormi tõttu. Jalutasime siiski natuke Canyon Village läheduses, aga ilm muutus aina hullemaks kuni lõpuks mattus kanjon hallikasse udusse, nii et näha polnudki enam suurt midagi. Otsustasime natuke oodata, külastuskeskuses ringi vaadata ja lõunat süüa. Õnneks paari tunni pärast torm vaibus ja nähtavus paranes, nii et päikeseloojanguni jäänud tunni-pooleteise jooksul saime peamised vaated kanjonile siiski ära näha. Hermit Road'ile omapäi ei pääsegi, kui sa muidugi just jala ei viitsi minna. Oma auto tuleb jätta parklasse ja vaateplatvormide juurde saab sõita shuttle-bussidega, millelt saab siis igas järgmises meeldivas peatuses peale või maha hüpata.
Kanjon on võimas ja uskumatu oma majesteetlikkuses, võib vaid ette kujutada, kui kaunis see kõik oleks veel päikesevalguses olnud. Aga hea, et üldse sinna pääsesime, kui torm oleks edasi kestnud, oleks üks ameerika suurimaid vaatamisväärsusi võinud hoopiski nägemata jääda. Ja pealegi on meil siiani olnud eranditult väga ilusad ilmad, välja arvatud mõned Yanktonis veedetud päevad.
Grand Canyoni rahvusparki jõudes oleks nagu Eestisse sattunud, ilma poolest küll ainult. Justkui oleks suvi, aga sooja on 9-13 kraadi ja sajab mingit vihma ja lume vahepealset ollust :). Tegelikult oli rahetorm, mis kestis parasjagu pikalt, et maa valge vaibaga katta ja Hermit Road, mille ääres peamised kanjoni vaatekohad asuvad, suleti halva ilma ja äikesetormi tõttu. Jalutasime siiski natuke Canyon Village läheduses, aga ilm muutus aina hullemaks kuni lõpuks mattus kanjon hallikasse udusse, nii et näha polnudki enam suurt midagi. Otsustasime natuke oodata, külastuskeskuses ringi vaadata ja lõunat süüa. Õnneks paari tunni pärast torm vaibus ja nähtavus paranes, nii et päikeseloojanguni jäänud tunni-pooleteise jooksul saime peamised vaated kanjonile siiski ära näha. Hermit Road'ile omapäi ei pääsegi, kui sa muidugi just jala ei viitsi minna. Oma auto tuleb jätta parklasse ja vaateplatvormide juurde saab sõita shuttle-bussidega, millelt saab siis igas järgmises meeldivas peatuses peale või maha hüpata.
Kanjon on võimas ja uskumatu oma majesteetlikkuses, võib vaid ette kujutada, kui kaunis see kõik oleks veel päikesevalguses olnud. Aga hea, et üldse sinna pääsesime, kui torm oleks edasi kestnud, oleks üks ameerika suurimaid vaatamisväärsusi võinud hoopiski nägemata jääda. Ja pealegi on meil siiani olnud eranditult väga ilusad ilmad, välja arvatud mõned Yanktonis veedetud päevad.
No comments:
Post a Comment