24. juuli 2010, Bergamo

L´Escarene´ist Nizza kaudu kiirteele, kõigepealt 168km mereäärset kiirteed ja siis otse põhja poole veel veidi üle 100 km ja olimegi kohal, Bergamos, kuhu meil oli broneeritud tuba hotellis Pegaso (4 tärni muideks, aga internetist võib leida uskumatuid soodukaid!) ja kust 10 minutise tee kaugusele jääbki Orio di Serio lennujaam, kust homme alustame lendu Riia poole. Sõiduks kulus veidi üle 4 tunni, nii et saime lähemalt tutvust teha ka Bergamo linnaga. Võrredes Rivieraga on siin autosõit lausa lust ja lillepidu, linn on umbes Tartu-suurune ja liiklus samavõrra rahumeelne.
Bergamo linn jaguneb kaheks osaks: Citta Alta ehk Ülalinn oma kesk- ja renessansiaegse vanalinnaga asub mäe otsas ning moodne Bergamo Bassa ehk All-Bergamo selle all. Ühest linnaosast teise saab lisaks käänulistele tänavatele ja treppidele minna ka 120-aastase köisraudteega.
Ülalinna peamiseks väljakuks on selle keskel asuv Piazza Vecchia. Seda ümbritsevad 16. sajandi lõpus ehitatud Biblioteca Civica, 12. sajandist pärinev kohtuhoone Palazzo della Ragione ja linna sümbol -- 12. sajandil ehitatud Torre del Commune (mida kutsutakse ka il Campanone´ks), mille tornis asuv kell lööb igal õhtul kell 10 sada korda. Piazza Vecchia vahetus läheduses asub Piazza del Duomo, kust leiab klassitsistliku toomkirik, 1476. aastal kondotjeer (see on tolleaegse palgalise väeosa juht) Bartolomeo Colleoni hauakambrina ehitatud kauni Colleoni kabeli ja romaani stiilis Santa Maria Maggiore kiriku.

23. juuli 2010, Villefranche sur Mer

Villefranche sur Mer on Éze ja St. Paul de Vence´i kõrval kolmas niisugune linnake, mida siinkandis tingimata nägema peaks. Asudes vaid paar kilomeetrit Nizzast Monaco poole, asendub suurlinna sigin-sagin siin mõnusa väikelinna atmosfääriga, kaotamata samas midagi oma vahemerehõngust. Siinses sadamas peatuvad peamiselt väikesed purjekad, aga ka suured kruiisilaevad, mille jaoks Nizza sadam pole piisavalt sügav, ning millelt reisijad siis väiksemate laevadega kaldale toimetatakse. Vilefranche 14. sajandist pärinev vanalinn oma kitsukeste trepptänavatega on kindlasti äraeksimist väärt. Siin asub ka 16. sajandil Savoy hertsogi poolt rajatud kindlus Fort St-Elme, kus asub peale linnavalitsuse hoonete ka näiteks Villefranchest pärit skulptori Antoniucci Volti muuseum. Ümber kindluse kulgeb väike rannaäärne jalutustee, millelt avanevad maalilised vaated Cap Ferrat´le ja Villefranche lahele, kus muide 19. sajandil Vene-Türgi sõdade ajal hoidsid venelased aeg-ajalt oma sõjalaevastikku.
Rand on siin erinevalt Nizzast mitte kivine, vaid liivarand (mööndustega küll, kui selliseid paarimillimeetriseid kive liivaks nimetada, pigem siis peenike kruus ;). Ja laine on vägev, vähemalt täna küll, nii et ujuda väga hästi ei saa, küll aga lainele kõhuli visata ja lasta sel end kaldale kanda.
Piduliku õhtusöögi tegime ka, vaagnatäis friteeritud mereande ja muidugi juba lemmikuks saanud sinikarbid valge veini kastmes, koos Provence rosé -- Perle de Roselin´iga.

22. juuli 2010, St. Paul de Vence, Nizza

St. Paul de Vence on täiesti omanäoline koht. Algselt lihtsalt väike keskaegne külake mäe otsas, kenasti müüriga ümbritsetud, nagu võiksid majakesed muidu mööda mäenõlvu alla pudeneda. Müüriväravast sisse minnes satuksid nagu suurde kunstigaleriisse – kogu linnake on tihedalt täis kunstipoode ja galeriisid. Selle ajalooliseks põhjuseks on see, et paljud kunstnikud, kes sõjajärgseil aastail siin inspiratsiooni saamas ja maalimas käisid, olid nõnda vaesed, et jaksanud oma toidu eest maksta. Kohaliku kuulsa restorani Le Colombe d´Or´i (Kuldtuvi) omanik aga oli suur kunstisõber ja kollektsionäär ja nii maksidki kunstnikud toidu ja öömaja eest oma töödega. Tuntumad siin tegutsenud kunstnikest on Picasso, Matisse, Léger, Cocteau ja Cahagall, viimane neist on ka kohalikule kalmistule maetud. Nii saigi linn kuulsaks kunstikogujate ja hiljem kunstimaakleritehulgas.
Auto parkimine on siin tõeline peavalu, linn on autoliiklusele suletud ja parkimiskoha leidmine võib selle suure populaarsuse tõttu olla tõsiselt problemaatiline.
Õhtul võtsime ette Nizza by night ehk pikema promeneerimise Promenade des Anglais´il ehk Inglaste Promenaadil, mis, nagu nimigi ütleb, on rajatud inglaste poolt 19. sajandil. Promenaad on 4km pikk, ääristatud palmidega ja õhtul mõnusasti valgustatud. Siin kulgeb lisaks jalakäijate rajale ka jalgrataste ja rulluiskude tee. Neid mõlemaid ja lisaks veel segway´sid saab tänava otsas ka laenutada. Promenaadi äärde jäävad mitmed tõeliselt uhked hotellid, nt. Hotel Negresco, Palais de la Méditerranéa, West End jt. Õhtul särab promenaadil rohkesti isehakanud staare – tänavamuusikud, breikarid, trummiansamblid, portree- ja muidu maalijad, nii et uudistamist jätkub.
Tagasi parkla juurde jalutades möödusime Garibaldi väljakust, mille ääres asub üks Nizza kuulsamaid mereandide restorane – Cafe de Turin. Kõik, mida süüa pakutakse (mere-, jõe- jne. Karbid, austrid, krevetid, krabid jne. jne.) on kenasti letile ritta laotud ja võid ise valida, millised elukad ärasöömist väärivad. Meie siia kahjuks sööma ei jäänud, kuna lapsed väljavaate peale austreid ja muid kahtlasi mereelukaid süüa eriti ei rõõmustanudja muud siin ei pakutud ka. Jääb siis järgmiseks korraks. 

21. juuli 2010, Antibes

Kui oleks võimalus käia vaid ühes Vahemereäärses linnas, võiks selleks kindlasti olla Antibes. Elanikke on siin 75000, mitu korda vähem kui näiteks Nizzas, kuid kõik vahemerepärane on siin parimal kujul esindatud. 16. sajandist pärinev linnamüür, sadam rikkate ja ilusate jahtide ja purjekatega kogu maailmast, munakivisillutisega kitsad tänavad, rohkelt lilli ja ronivaid taimi majadel, palmid, turud, väikesed kohvikud ja restoranid, pagariärid, kommipoed...
Nizza poolt linna sisse sõites püüab kõigepealt pilku kindlus -- Fort Carré, omapärase geomeetrilise plaaniga tolleaegse arhitektuuri ime, kus iga poolt tunni järel saab teha giidiga ekskursiooni (3/1,5 EURi). Kindlus ehitati 16. sajandil kaitsmaks Antibes´i Savoy riigi eest (kuhu tollal kuulus ka Nizza). Jalutasime kindluse müüridel, mis pakkus imelisi vaateid rannaribale, Antibes´i vanalinnale ja Port Vaubani sadamale.
Linnasüdamesse on kindlusest paras 20-minutine jalutuskäik. Kõndisime lihtsalt mööda linnatänavaid, sõime jäätist ja nautisime mõnusat atmosfääri. Ja... mmm... suur potitäis sinikarpe ja sinna kõrvale võrratu kohalik rosé – see on siin möödapääsmatu!

20. juuli 2010 Marineland

Nagu pealkiri ütleb, veetsime tänase päeva Marinelandis, kuhu me ilma lasteta ealeski oma jalga ei tõstaks. Siinsed rahvamassid on lihtsalt üle mõistuse ja kogu see tunglemine pööraselt väsitav. Laste jaoks ei paistnud see probleemiks olevat, tundub, et tänapäeva arvutilapsed vajavadki 24/7 visuaalset ja audiaalset stimulatsiooni, igasugune vaikusehetk on totaalselt ja talumatult IGAV.
Aga tegelikult ei tohi Marinelandile liiga teha, sest iseenesest on tegu väga toreda mereteemalise pargiga. Asub ta Antibes´i külje all. Seal saab tutvuda kõikvõimalike mereloomadega, nt. pingviinid, merilõvid, hülged, delfiinid, mõõkvaalad, jääkarud, merikilpkonnad, haid ja paljud troopilised kalad ja korallid. Päeva jooksul mitmeid kordi toimuvad delfiinide-, mõõkvaalade, merilõvide ja lindude (pistrikud, raisakotkad, papagoid) etendused. Rõõmus ja positiivne vaatemäng. Arvasime, et veedame paar tundi ja sõidame siis L´Escarene´i tagasi, aga tegelikult kulus terve päev. Keda huvitab, siis pilet maksab täiskasvanule 36, lapsele 28 EURi. Samas asub ka veepark Aquasplash ja metsiku lääne teemaline lastepark, saab osta ka kombineeritud pileteid mitmeks päevaks.
Antibes´ist Nizza poole tagasi sõites saime siis Riviera suviseid ummikuid tunda. Õhtuti hakkab kogu suvitajate seltskond ühest linnast teise liikuma ja 30km läbimiseks võib vabalt kuluda üle tunni, ilmselt tipptunni ajal rohkemgi.

19. juuli 2010, Nizza

Nizza ehk prantuse ja inglise keeles Nice (hääldatakse muideks „niiss“), kohalikus nissardi murdes Nissa, on rajatud kreeka koloonia Massalia (praegu Marseilles) elanike poolt umbes aastal 350 e. Kr. Linna pühendasid nad võidujumalanna Nikele, andes sellele algselt nimeks Nikaia.
Nizza on kahtlemata Prantsuse Riviera kuulsaim ja glamuurseim linn, seepärast on ta suvekuudel muidugi meeletult rahvast täis. Sellest hoolimata tasub jalutada vanalinna e. Vieux Nice kitsukestel tänavatel põigates sisse kohvikutesse ja väikestesse poodidesse, süüa jäätist, mis maitseb üsna sama hästi nagu itaallaste gelato, kasta end vahepeal vette Inglite lahes, jalutada või sõita rattaga Inglaste Promenaadil, mille äärde jäävad vägevates lossides paiknevad hotellid. Seda viimast me kogu pikkuses 39-kraadises kuumuses siiski teha ei viitsinud. See-eest külastasime Cimiez´ linnaosas asuvat Matisse´i muuseumi ja ronisime üles Colline du Chateau ja Donjoni kaskaadi juurde. Colline du Chateau´lt avaneb muide ka postkaartidelt ja kalendripiltidel tuttav vaade Nizza sadamale. Jalutasime veel ka linna peaväljakul – Massena väljakul ning sealt algaval jalakäijate tänaval – Rue Massena´l. Ja muidugi sõime ühes väikeses söögikohas pitsat ja lasanjet ning veetsime omajagu aega rannas ujudes ja päevitades.

18. juuli 2010, Éze, Monaco, Roquebrune

Pisike mägilinn Éze, Prantuse Riviera kroonijuveel, asub L´Escarene´est vaevalt 15 km kaugusel, kuid sõiduks kulub siiski üle poole tunni, sest tee sinna on kitsuke ja kurviline, kulgedes mööda mäekülgi üles-alla. Osa teest sõidame mööda kuulsat Grande Corniche´i, ehk kõige kõrgemat Nizzast Mentonini viivat, merele, randadele ja allasuvatele linnadele uhkeid panoraamvaateid pakkuvat teed. Nizzast Mentonisse saab põhimõtteliselt nelja teed mööda: esimene on tavaline kiirtee, kust midagi näha ei ole, teised -- Basse Corniche, Moyenne Corniche ja Grande Corniche -- kulgevad erinevatel kõrgustel mööda mäeveerusid. Grande Corniche´il muide hukkuski 1982. aastal autoavariis Monaco printsi Rainier III abikaasa Grace Kelly.
Éze on midagi sellist, mida siiakanti sattudes ilmtingimata külastada tuleks. Tegemist siis keskajal väikese mäekünka otsa rajatud linnakesega, kus kitsukesed tänavad kulgevad ebakorrapärastest kividest majakeste vahel üles ja alla, iga maja on ise nägu, erinevate aknaluukide, uste ja uksekoputite ning muidugi rohkete lilledega ehitud. Siin on ka mitmeid kohvikuid, kunsti- ja käsitöö- ning suveniiripoode. Ja muidugi paar eksklusiivset hotelli, mille ees parkisid AINULT Ferrarid, Porched ja Maseratid.
Mäe otsas kunagi asunud kindlusest on järel vaid mõned müürid, kuid siin asub ka imekaunis Jardin d´Éze, kus saab imetleda erinevaid kaktuseliike ning siit avanevad hingematvad vaated merele, Cap Ferrat´le ning Corniche´idele.
Tõsiseks probleemiks võib olla Éze´s parkimine, õnneks meie jaos üks koht siiski leidus ja üks armas kohalik prantsuse daam loovutas meile ka oma parkimise päevapileti, mida tal sel päeval siis ilmselt enam vaja ei läinud.
Edasi viis Grande Corniche meid Monacosse, mis on oma väiksuselt (1,95 km2) maailmas teisel kohal (ainult Vatikan on väiksem). Elanikke on siin 30000 ringis; riigi kodanikke 7600, 107 erinevast rahvusest. Makse selle riigi kodanikud maksma ei pea, riigi tulud tulevad pangandusest, kasiinodest ja turismist. Ja loomulikult on siin rikkust ja glamuuri kaugele näha – sadamas on ankrus uhked jahid, rahvaautoks tundub olevat punane Ferrari ja aeg-ajalt stardivad ja maanduvad siin-seal helikopterid. Et kodaniku elu on kallis, on siin-seal tänavanurkadel defibrillaatorid, ilmselt tuleb sellest arvata, et ka nende teadmised esmaabist on muljetavaldavad. Silma torkab ka tõsine ruumipuudus – kuna maad on vähe, kasvavad tihedalt lähestikku paiknevad majad mäekülgedelt kõrgustesse, aiad ja basseinid, on rajatud katustele. Et kodanikud ei peaks kulutama võhma mäest-üles alla traavimisele, on siin selleks otstarbeks ehitatud liftid, mis jalavaeva oluliselt vähendavad ja ei maksa midagi. Parkimiskohtade arv eri parklates on ka kenasti tänavanurkadel näha, nii et parkimiskoha leidmine siin eriline probleem ei olegi. Hinnad ilmselt olenevad piirkonnast, meie parkisime ühte esimestest, mis Nizza poolt tulles vastu tuli (Jardin Exotique´i parkla), kus poole päeva eest maksime vaid 3 EURi.
Kindlasti tasub Monacos külastada printsi paleed (täiskasvanu 8/laps 3.50 EURi), kus audiogiidi abil tutvustatakse kenasti nii kunagiste kuninglike kõrguste eluruume kui troonisaali, relvasaali jm. põnevaid tubasid. Kusjuures, audiogiidi inglisekeelne tekst on tõesti informatiivne ja hästi mõistetav, sest isegi lapsed said suurema osa sellest aru. Sama piletiga saab käia ka kõrvalasuvas Napoleoniga seotud esemete muuseumis.
Järgmiseks satub teele Monaco katedraal ning läbi St. Martini aedade jõuab Okeanograafiamuuseumi juurde. Kuna olime täna juba kahes muuseumis käinud ja plaanis on minna Antibes´is asuvasse Marinelandi, siis otsustasime selle täna vahele jätta. Jalutasime hoopis uhkeid jahte imetledes sadamast mööda kuulsa Monte Carlo kasiino juurde. Lapsi sinna sisse ei lasta, aga tegime siis ilma nendeta kiire visiidi kasiino aatriumi, kust läbi lahtise ukse sai natuke ka mänguruumi piiluda. Kasiinoga samas hoones asub Monaco ooperiteater ja kõrval on Hotel de Paris, mõlemad hooned on vaatamist väärt. Nagu ka kasiino vastas paiknev purskkaev, mille keskel olevale peeglile kasiino kenasti peegeldub.
Päev oli sellega õhtusse saanud, aga õhtuks süüa osta polnud me veel paraku jõudnud. Siin nimelt tahavad ka poemüüjad puhata ja mängida ja pühapäevasel päeval kl. 19 ei ole enam ükski toidupood lahti. Üllatuslikult, mööda serpantiine L´Escarene´i poole tagasi sõites ilmus kurvi tagant nähtavalt pisike maja ja selle ees puuvilja- ja juurviljakastid. Hämmastav koht millegi müümiseks, sest sellises kohas peatumine ja auto parkimine, nii et teised ka veel mööda mahuks oli tõsine kunsttükk. Igatahes saime sealt päikese järgi lõhnavaid tomateid, ploome, virsikuid, mahla ja isegi õlut! L´Escarene´s avatud ainsast kiirtoidukohast võtsime suure pitsa lisaks ja päev oligi päästetud!
Roquebrunes käisime lihtsalt rannas, aga siin on ka üks kindlus, kuhu meie enam minna ei jaksanud.

17. juuli 2010, Varazze, Nizza, L´Escarene

Peale hommikusööki püüdsime leida ujumiskohta, aga kuna hotellil oma randa polnud ja hotelli vastas erarannas me ühe tunni eest 5 EURi nägu maksta ei tahtnud, aga public beachi läheduses paraku ühtegi parkimiskohta polnud, otsustasime sõita otse Nizzasse ja ujuda alles seal. Sõita oli 160 km ja mööda kiirteed käis see üsna kähku. Nizza on juulis muidugi kohutavalt ülerahvastatud, seega parkisime auto ära esimesel võimalusel ja selleks osutus Acropolise parkimismaja veidi üle 1km kaugusel rannast. Jalutasime 35-kraadises palavuses mööda Nizza vanalinna kitsukesi tänavaid, mida ääristasid kümned väikesed poekesed ja kohvikud. Vaatasime ringi ka Cours Saleya´l, kus päeval kaubeldakse lillede, puuviljade ja mereandidega ning mis õhtul muutub üheks suureks vabaõhukohvikuks. Promenade des Anglais´le otsustasime tagasi tulla mõni teine päev, et siin rulluisud või tõukerattad laenutada ja selle palmidega palistatud kaldaäärse jalakäijate tee ühest otsast teiseni läbi sõita. Praegu aga vajasime selles põrgukuumuses jahutust ning suundusimegi lähimasse avalikku randa (Plage Publique de Castel). Rand on Nizzas kivine, ja need kivid ei ole mitte väikesed, vaid pigem nii lapse rusika suurused. Meri oli meeletult soe ja eriti jahutust ei pakkunud aga see-eest tuli külma vett dushidest, mille all end pärast soolasest veest tulekut end puhtaks sai pesta. Kohe rannast ida pool seisab Collin de Chateau (Linnamägi), kus üle 300 aasta tagasi seisis võimas kindlus. Praegu on siin katoliiklaste, juutide ja protestantide surnuaiad ja uhke kaskaad, mis ei ole kahjuks looduslik, vaid rajatud kindluse varemetele, aga pakub uhket vaatepilti sellegipoolest.
Nizzast suundusime L´Escarene´i, mis on pisike keskaegne linnake, mida ühendab Nizzaga umbes 15 km kurvilist mägiteed. L´Escarene´s oli meil üüritud väike (no mitte nii väga väike tegelikult) korter, kus meid tervitasid Max ja Marcella, kellega suhtlemine oli algul pisut probleemne (nemad peale prantsuse keele ja üksikute inglisekeelsete sõnade muid ei vallanud), aga kuna nad inglise keelt nagunii ei osanud, siis saime üksteisest lõpuks täitsa hästi aru eesti-prantsuse-inglise- ja muidugi kehakeele abil.
Kuna olime Nizzas poes käinud, valmistasime endale õhtusöögi ja peale seda tegime väikese jalutuskäigu mööda küla. Tänavad on siin kitsukesed ja igale poole autoga ei pääse, see-eest leidub siin põnevaid nurgataguseid, värviliste aknaluukidega majade rõdud ja ukseesised on kaunistatud lilledega, igal pool peesitab päikese käes kasse, supermarketite asemel on pagariäri, lihunikuäri ja kommipood. Linna läbib väike jõeke, mida ületavad kolm erineva suurusega silda, millest suurim meenutab kuulsaid Rooma akvedukte.

16. juuli 2010, Riia-Bergamo-Varazze

Sedakorda viis meie suvine reis meid Lõuna-Prantsusmaale ja Monacosse. Kuna Nizza lend Estonian Airiga on kordades kallim Ryanairiga Riiast Milanosse lendamisest, siis tegimegi seekord sedapidi, et lendasime Riiast Bergamosse ja rentisime sealt auto.Lõuna-Prantsusmaale on Bergamost nimelt 300km ehk selline paras päevateekond.
Emi ja Erik jätkavad siit!
Sõitsime autoga Tartust Riiga. Riias viisime auto parklasse ja läksime bussiga lennujaama. Lennujaamas oli baby in diapers.Lennukis mürises ja stjurdessidel olid ära pleekinud riided. Baby in diapers nuttis. Kõrvad läksid koguaeg lukku :/ . Maandusime Milano Bergamo lennujaamas, kus koristaja sai 1€ tippi. Pidime ootama üle tunni aja Hertzi autorendi järjekorras. Meie olime koguaeg näljased ja siis üks tädi istus meie kõrval ja ajas jäätist näost sisse. Selle tädi kõrval istusid veel eestlased nii, et me oleks pidanud tegema tädile HATŠAAA! Ja jäätise ära võtma:D. Kui auto kätte saime sõitsime hotelli, mis asus Varazze linnas mere ääres. Hotelli tuba oli pigem nagu kortrer. Seal oli üks magamistuba, köök, kus oli voodi ja külmkapp, mis ei olnud väga külm ja vannituba, kus puudus soe vesi. Ventilaatorid ja lambid käisid puldiga. Peale asjade ära viimist läksime sööma hotelli kohvikusse. Issi sõi ravioole a´la bolognese ja jõi large bear, Emme sõi spagette pesto, kartuli ja ubadega ja meie sõime pitsat singiga. Meie ja Emme jõime naturale agua. Pärast söömist läksime ära tuttu.
//Emily ja Erik