Pisike mägilinn Éze, Prantuse Riviera kroonijuveel, asub L´Escarene´est vaevalt 15 km kaugusel, kuid sõiduks kulub siiski üle poole tunni, sest tee sinna on kitsuke ja kurviline, kulgedes mööda mäekülgi üles-alla. Osa teest sõidame mööda kuulsat Grande Corniche´i, ehk kõige kõrgemat Nizzast Mentonini viivat, merele, randadele ja allasuvatele linnadele uhkeid panoraamvaateid pakkuvat teed. Nizzast Mentonisse saab põhimõtteliselt nelja teed mööda: esimene on tavaline kiirtee, kust midagi näha ei ole, teised -- Basse Corniche, Moyenne Corniche ja Grande Corniche -- kulgevad erinevatel kõrgustel mööda mäeveerusid. Grande Corniche´il muide hukkuski 1982. aastal autoavariis Monaco printsi Rainier III abikaasa Grace Kelly.
Éze on midagi sellist, mida siiakanti sattudes ilmtingimata külastada tuleks. Tegemist siis keskajal väikese mäekünka otsa rajatud linnakesega, kus kitsukesed tänavad kulgevad ebakorrapärastest kividest majakeste vahel üles ja alla, iga maja on ise nägu, erinevate aknaluukide, uste ja uksekoputite ning muidugi rohkete lilledega ehitud. Siin on ka mitmeid kohvikuid, kunsti- ja käsitöö- ning suveniiripoode. Ja muidugi paar eksklusiivset hotelli, mille ees parkisid AINULT Ferrarid, Porched ja Maseratid.
Mäe otsas kunagi asunud kindlusest on järel vaid mõned müürid, kuid siin asub ka imekaunis Jardin d´Éze, kus saab imetleda erinevaid kaktuseliike ning siit avanevad hingematvad vaated merele, Cap Ferrat´le ning Corniche´idele.
Tõsiseks probleemiks võib olla Éze´s parkimine, õnneks meie jaos üks koht siiski leidus ja üks armas kohalik prantsuse daam loovutas meile ka oma parkimise päevapileti, mida tal sel päeval siis ilmselt enam vaja ei läinud.
Edasi viis Grande Corniche meid Monacosse, mis on oma väiksuselt (1,95 km2) maailmas teisel kohal (ainult Vatikan on väiksem). Elanikke on siin 30000 ringis; riigi kodanikke 7600, 107 erinevast rahvusest. Makse selle riigi kodanikud maksma ei pea, riigi tulud tulevad pangandusest, kasiinodest ja turismist. Ja loomulikult on siin rikkust ja glamuuri kaugele näha – sadamas on ankrus uhked jahid, rahvaautoks tundub olevat punane Ferrari ja aeg-ajalt stardivad ja maanduvad siin-seal helikopterid. Et kodaniku elu on kallis, on siin-seal tänavanurkadel defibrillaatorid, ilmselt tuleb sellest arvata, et ka nende teadmised esmaabist on muljetavaldavad. Silma torkab ka tõsine ruumipuudus – kuna maad on vähe, kasvavad tihedalt lähestikku paiknevad majad mäekülgedelt kõrgustesse, aiad ja basseinid, on rajatud katustele. Et kodanikud ei peaks kulutama võhma mäest-üles alla traavimisele, on siin selleks otstarbeks ehitatud liftid, mis jalavaeva oluliselt vähendavad ja ei maksa midagi. Parkimiskohtade arv eri parklates on ka kenasti tänavanurkadel näha, nii et parkimiskoha leidmine siin eriline probleem ei olegi. Hinnad ilmselt olenevad piirkonnast, meie parkisime ühte esimestest, mis Nizza poolt tulles vastu tuli (Jardin Exotique´i parkla), kus poole päeva eest maksime vaid 3 EURi.
Kindlasti tasub Monacos külastada printsi paleed (täiskasvanu 8/laps 3.50 EURi), kus audiogiidi abil tutvustatakse kenasti nii kunagiste kuninglike kõrguste eluruume kui troonisaali, relvasaali jm. põnevaid tubasid. Kusjuures, audiogiidi inglisekeelne tekst on tõesti informatiivne ja hästi mõistetav, sest isegi lapsed said suurema osa sellest aru. Sama piletiga saab käia ka kõrvalasuvas Napoleoniga seotud esemete muuseumis.
Järgmiseks satub teele Monaco katedraal ning läbi St. Martini aedade jõuab Okeanograafiamuuseumi juurde. Kuna olime täna juba kahes muuseumis käinud ja plaanis on minna Antibes´is asuvasse Marinelandi, siis otsustasime selle täna vahele jätta. Jalutasime hoopis uhkeid jahte imetledes sadamast mööda kuulsa Monte Carlo kasiino juurde. Lapsi sinna sisse ei lasta, aga tegime siis ilma nendeta kiire visiidi kasiino aatriumi, kust läbi lahtise ukse sai natuke ka mänguruumi piiluda. Kasiinoga samas hoones asub Monaco ooperiteater ja kõrval on Hotel de Paris, mõlemad hooned on vaatamist väärt. Nagu ka kasiino vastas paiknev purskkaev, mille keskel olevale peeglile kasiino kenasti peegeldub.
Päev oli sellega õhtusse saanud, aga õhtuks süüa osta polnud me veel paraku jõudnud. Siin nimelt tahavad ka poemüüjad puhata ja mängida ja pühapäevasel päeval kl. 19 ei ole enam ükski toidupood lahti. Üllatuslikult, mööda serpantiine L´Escarene´i poole tagasi sõites ilmus kurvi tagant nähtavalt pisike maja ja selle ees puuvilja- ja juurviljakastid. Hämmastav koht millegi müümiseks, sest sellises kohas peatumine ja auto parkimine, nii et teised ka veel mööda mahuks oli tõsine kunsttükk. Igatahes saime sealt päikese järgi lõhnavaid tomateid, ploome, virsikuid, mahla ja isegi õlut! L´Escarene´s avatud ainsast kiirtoidukohast võtsime suure pitsa lisaks ja päev oligi päästetud!
Roquebrunes käisime lihtsalt rannas, aga siin on ka üks kindlus, kuhu meie enam minna ei jaksanud.
No comments:
Post a Comment