17. oktoober, Brandberg -- Twyfelfontein-- Palmwag Lodge (257km, 4tundi)

Pakkisime oma laagri varakult kokku, et kl 8-ks uuesti Brandbergi jalamile jõuda, et kohalik Valge Daam siiski ära näha. Saime endale damara rahvusest giidi, kes meid kiirel sammul kanjonisse juhatas. Ja usu või ära usu, aga paarsada meetrit enne kaljujoonisteni jõudmist nägime veidi eemal mäekurus üksikut kõrbeelevandipulli! Giidide elevandilugu tõepoolest ei olnudki ainult ettekääne :D Siin-seal hüppavad kaljudel ringi dassie'd, kes on paraja jänese suurused närilised, kelle lähim sugulane evolutsiooniliselt on... elevant!
Edasi läheb sõit Twyfelfonteini suunas, Brandbergist on sinna 143km, mis tähendab ca 2 tundi sõitu.
Twyfelfontein on Maailmapärandi paik, mis on kuulus oma ca 2500 kiviaegse kaljujoonise tõttu. Peamiselt on kujutatud loomi, kes on siinses kõrbes ammu ära kütitud, nt. gnuud, ninasarvikud, pühvlid ja elevandid, aga ka jaanalinnud, sebrad ja erinevad antiloobid. Osa jooniseid kujutavad ümbruskonna kaarte koos kohtadega, kus kunagi olid allikad, mille ääres loomad joomas käisid. Palju on kujutatud loomajälgi, aga on vaid üksikud joonised, kus on näha ka bušmaneid endid. Üks tuntumaid jooniseid kujutab 5-varbaliste käppadega lõvi, kellel on käpp ka saba otsas -- arvatakse, et tegu on hoopiski šamaaniga, kes suudab võtta lõvi kuju.
Twfelfonteini külastuskeskus on kena näide nutikast taaskasutusest -- selle seinad ja katus on tehtud suurtest metalltünnidest lõigatud tükkidest ja tünnide kaantest, mis äraroostetanuna ilusasti kivikõrbe loodusesse ära sulanduvad (allpool pildil).

Twyfelfonteini läheduses on veel mitu vaatamisväärsust, mis kiiret külastust väärivad: Organ Pipes ehk oreliviled, mille nimetus kirjeldab hästi nende 120 miljonit aastat tagasi formeerunud kuni 5m kõrguseid doleriitsambaid. Burnt Mountain ehk põlenud mägi on neist vaid 1 km kaugusel asuv mägi, mis päevavalguses ei kujuta endast küll midagi erilist, kuid väidetavalt hommikupäikeses lööb ta helendama kõigis vikerkaarevärvides.

Samas lähedal asub ka üks damarade endisaegset eluolu tutvustav nn. "living museum", meie mõistes vabaõhumuuseum. Näidatakse, kuidas bušmanid vanasti kivi ja puupilbaste abil tuld tegid, millistes roigastest onnides elati, lisaks sepatööd, traditsiooniliste ehete valmistamist ja laulu-tantsu. Proovida saab kohalikku õlut ja osta erinevat kästiööd, peamiselt ehteid. Damarade keel (khoekhoe või khoi) kõlab väga huvitavalt, nimelt on seal 20 erineva kõlaga laksutavat häälitsust ("clicks"), väga lahe on kuulata.

Twyfelfonteinist Palmwag Lodge'i on 114km, mida sõidame ca 2 tundi. Palmwag on looduskaitseala Põhja-Namiibias, mis katab ca 4500km2. Kuna maastik on siin suhteliselt andestamatu, siis ei soovitata omapead off-roadi tegema minna, isegi, kui oled kogenud 4x4 sõitja. Seetõttu on soovitav jätta oma auto majutuskohta ja minna nende poolt korraldatud safarile. Palmwag on küllaltik rikas oma fauna poolest, kohata võib lõvi, leopardi, musta ninasarvikut, elevante, springbok'i, mäestikusebrat, kudut ja kaelkirjakut.

Palmwag Lodge on armas majutuskoht, kus osa kämpingukohti jäävad täpselt Uniabi jõe äärde (voolab küll suuremalt osalt maa all), mistõttu vahel võivat elevante ka lausa paari meetri kauguselt imetleda. Meid nad seekord ei külastanud, küll aga pildistasime hommikul rohkesti linde, keda meie söögitegemine ligi meelitas.

16. oktoober, Swakopmund — Spitzkoppe — Brandberg (250km, 3,5 tundi)

Hommikul korjame mere äärest erinevaid merekarpe ja jookseme Atlandi hiiglaslike lainete eest ära. Ilm on väga tuuline ja hommikud on siin külmad, 10-12 kraadi ringis. Vaikselt hiilib ligi kerjus, kes eelarvamustele vastupidiselt on hoopis valgenahaline ja väga õnnelik natukese toidukraami üle, mida temaga jagame. 

Võtame suuna Damaralandi poole, mida iseloomustavad avarad tasandikud ja majesteetlikud kõrguvad mäemassiivid. 152km Swakopmundist jõuame Spitzkoppeni, mis asub 1728m kõrgusel merepinnast ja kõrgub ca 600m kõrgemale ümbritsevatest tasandikest. Ümbruses on kauneid kohti telkimiseks. Mäe külastamiseks tuleb võtta giid, kes tutvustab 2 tunni jooksul piirkonna kaljujooniseid või juhatab erineva pikkuse matkaradadel. Meie seekord suhtlesime hoopis kohaliku kogukonnaga, kes turistidele kive, kristalle, puust kujukesi, erinevatest taimede seemnetest, okstest jmt. ning plekkpurkidest valmistatud rippuvaid mänguasju müüsid. 

Veel 100km edasi tõi meid Namiibia kõrgeima tipu, Brandbergi mäe juurde (mäe aluspindala on ca 23x30km ja kõrgus 2573m). Brandbergi mägi on üks maailma suurimaid kaljujooniste galeriisid, joonised siin on 1000-6000 aastat vanad. Tuntuimaks neist on 40cm suurune White Lady, millest algselt arvati, et see kujutab valget naist mingis protsessioonis, kuid nüüd on pigem jäädud teooria juurde, et tegu on kohaliku šamaaniga, kes on saviga valgeks võõbatud. Ka Brandbergi mäele ei lasta turiste omapead, vaid ainult giidiga. Meie saabume Daureb Mountain Guide Center'isse pärastlõunal kl 15 paiku, mil lämbe leitsak on turistid juba kõik eemale peletanud ja giidid lebotavad sissepääsu ümbruses toolidel. Ei, täna te küll kanjonisse ei pääse, seal on elevant. Jajaa, mõtleme, selle kuumaga te lihtsalt ei viitsi enam liigutada ja sellepärast sobib elevant valge turisti jaoks suurepäraselt põhjenduseks. Tähendab, tuleb homme hommikul varakult tagasi tulla. Piirkonnas tõepoolest elavad kõrbeelevandid, kes on Aafrika elevandi kõrbega kohastunud teisendid. 

Seega leiame oma kämpingukoha White Lady Lodge'is, mis oma vapustava aiaga on nagu väike roheline oaas keset kivikõrbe, ja mõnuleme natuke basseini ääres. Peab märkima, et majutusasutused on Namiibias väga luksuslikud, aga ka mitte odavad. Telkimine metsikult ei ole lubatud ja kämpingukohad maksavad ca 20-40 eurot, olenevalt asukohast. 
Õhtul kämpimiskohal steike grillides ilmuvad eiteakust pimedusest kohaliku küla rahvas, kes soovib meile esitada paar laulu. Kuna meie kahepoolene on selleks ajaks üsna väsinud ja ootamatutest külalistest veidi ehmunud, palume neil piirduda ühe unelauluga, mida nad siis ka mitmehäälselt meile ette kannavad. Peab ütlema, et see oli parim esinemine, mida meil oma reisi jooksul näha ja kuulda õnnestus. 

***
"Vaata, langev täht!"
"Mida sa soovisid?"
Vaikus.
"Sedasama, mida sinagi. Sedasama, mida sinagi."
***

15. oktoober, Sossusvlei ja Deadvlei — Walvis Bay — Swakopmund (409km, 5,5 tundi)

Ärkasime kl 5 paiku, et olla päikesetõusuks Sesriemis, kus asub värav, mille kaudu pääseb Sossusvlei ja Deadvlei parki. Kui päevad siin on olnud väga kuumad, 30-35 kraadi, siis ööd ikka üsna külmad, ca 10 kraadi juures. Seega ei ole päikesetõusul ärkamine ja laagri kokkupakkimine kõige lõbusam tegevus. 

Sossusvleisse ja Deadvleisse viiv värav avaneb päikesetõusu ajal, mis täna toimus kell 6.35. Sesriemist on sinna veel tund aega sõitu, sellest esimesed 65km on asfalteeritud, kuid viimased 5km õigustavad juba täiega 4x4 rentimist, kuna see kulgeb läbi paksu liiva.  

Esimesed kujutised, mis kellelegi, kes Namiibiast kunagi kuulnud on, kindlasti meelde tulevad, kujutavadki just Sossuslveid ja Deadvleid — majesteetlikud aprikoosikarva düünid oma graatsiliste kurviliste servadega, pildistatud enamast esimeste tõusvate päikesekiirte valgel, vahel mõni oryx või akaatsia esiplaanil. 

Deadvlei ja Sossusvlei on iidsed panid, ehk kuivanud veekogude põhjad, mis on ääristatud kõrgete liivadüünidega. Kõige kaunim ehk ongi Deadvlei, mis kujutab endast kunagist järvepõhja, mille keskel on säilinud aastasadu vanad kuivanud puude skeletid. Need moodustavad valkja järvepõhja ja ümberringi kõrguvate, hommikuvalguses oranžide düünidega maalilisi vaateid. 

Dead Vleist võtsime suuna Walvis Bayle. Paari tunni pärast ületasime Kaljukitse pöörijoone, mida tähistaval sildil on kleepsusid üle maailma, loomulikult olid paar tükki neist ka sinimustvalged :). 

Tee läheb läbi Kuisebi jõe kanjoni. Jõgi ise voolab suuremalt jaolt maa all, aga jõe kanjoni moodustavad kõrged tumedad kaljud ühel pool ning Namibi kõrbe vasekarva liivadüünid teisel pool.

Walvis Bay on afrikaanipärane linnake Atlandi ookeni ääres. Sossusveist on sinna ca 310km, mis tähendab ligi 5 tundi sõitu. Walvis Bay on oluline kui ranniku ainuke süvaveesadam. Esimeste eurooplastena saabusid siia protugallased 1487 ning on kuulunud nii Hollandile, Inglismaale ja Lõuna-Aafrikale. Linna peamine turismiala koondub Walvis Bay laguuni ümber, pakkudes peamiselt suurepäraseid linnuvaatlusvõimalusi, aga ka aktiivseid tegevusi, nagu kajaki- või paadisõidud Pelican Pointi, mis on laguuni servas oleva poolsaare ots, kus võib igal aastaajal kohata delfiine, flamingosid ja hülgeid, oktoobris-novembris ka mitut erinevat liiki vaalasid. 

90% Namiibia flamingodest talvitub siin ja  igal ajahetkel võib kohata ca 20 000 muud veelindu. 

Walvis Bayst meie ööbimispaika Swakopmundis on vaid poole tunni tee ja see kulgeb mööda 

Atlandi ookeani kallast. Praktiliselt kogu ulatuses on see täis ehitatud peeneid villasid. 1892. a rajatud Swakopmund oli Saksa kolonisatsiooni ajal Namiibia tähtsaim sadamalinn, kust varustati kogu Saksa koloniaalpiirkonda Aafrikas. Linnas on siiamaani palju saksa keelt rääkivaid elanikke. Mõnus suvine ilm, palmidega ääristatud tänavad, mereäärsete promenaadid, restoranid, suveniiripoekesed ja hotellid teevad selle nii kohalike kui ka turistide seas populaarseks puhkusekohaks. 

Ööbime seekord hostelis nimega Swakopmund Beach Backpackers. Esialgu on nii meil kui GPS-l selle leidmisega suuri raskusi, kuna sama tänavanimi võib korduda nii linna ühes, kui teises otsas. Esialgu satume väga kahtlasesse musta linnaossa, mille peale aafriklasel juuksed püsti tõusevad ja ta teatab, et siinkandis ta mingil Juhul ööbima ei jää, teeb autoga kiire kannapöörde ja keerame mere poole tagasi. Õnneks leiame varsti ka oma hostelisse juhatava sildi ja varsti keerame magama, esimest korda katuse all ja voodis.

Kuna Swakopmund ja Walvis Bay on ühed populaarseimad turimipiirkonnad, siis ümbruskonnas ringi sõites peab olema tähelepanelik mitmesuguste kurjade kavatsustega isikute suhtes, näiteks ei ole soovitav maanteel peatud, isegi, kui tundub, et tee ääres lamab kodanik, kes hädasti abi vajab, sest võib juhtuda, et autost välja tulles kargab püsti nii abivajaja kui tema läheduses peidus olevad sõbrad ja nii võib kogemata kogu oma kaasasolevast varast ilma jääda. Kohalikud soovitasid meil üldse mitte sõita üksi, vaid pigem haakida end sappa teistele turistiautodele ja mitte mingil juhul kusagil asulatest väljas peatuda.

14. oktoober, Spreetshoogte pass — Solitaire — Sesriem (1,5 tundi)

Kuna täna oli plaanis jõuda ainult 1,5 tunni tee kaugusel asuvasse Little Sossus Lodge’i Sesriemist 35km kaugusel, siis võtsime aega lähikonnas niisama ringisõitmiseks. 

Spreetshoogte pass on mäekuru Camp Gecko lähedal, kus avanevad uskumatud vaated ümbritsevatele mägedele ja orgudele. Meil on kaasas korralikud binoklid, mistõttu kogu see vaade on nagu uskumatu peitepilt — binokliga tähelepanelikult vaadates leidub seal uhketes hulkades loomi — sebrad, metsikud hobused, gemsbok’id (palun vabandust, osade loomade nimesid ma tean ainult afrikaani või inglise keeles), springbok’ id, tüügassead, kudud… 

Samuti on imeline tee edasi kõrbe poole, kus rohelust jääb järjest vähemaks ja üksikud puud tähistavad vaid kohti, kus vihmahooajal jõed voolavad. See-eest leidub rohkesti loomi, kes just selliste oludega on kohastunud. Gemsbok (ingl. k. oryx) on imekaunis antiloop pikkade keerdus sarvedega, keda kohtamegi sellel teel kõige enam. 

*** 

“Varsti jõuame Solitaire’i linna, äkki teeme peatuse ja sööme?”

“Linna?” hakkab ta naerma. “Kas nimi Solitaire ei vihja millelegi?”

***

Veidi hiljem pöörame Solitaire’i, mis koosneb täpselt kahest söögikohast, väikesest poest ja lodžist paari väikese majakesega turistidele ööbimiseks.

Külakesse pööravat teed ääristavad autovrakid 1950-ndatest, kogu atmosfäär on natuke koloniaalaafrikast rääkiva filmi moodi. 

Sööme kohalikku legendaarset õunapirukat ja see on tõepoolest imehea.

Ööbime Sesriemist 35km kaugusel Little Sossus Lodge’i kämpingukohas, kuna siis, kui me majutust otsisime, olid Sesriemis juba kõik kohad broneeritud. Kuigi Namiibia on suur ja inimasustust ja tegelikult ka turiste küllalt vähe, siis suuremate turismimagnetite juures, nagu nt. Sossusvlei ja Deadvlei, aga eriti Etosha rahvuspark, tuleb ööbimised mitu kuud ette ära broneerida. Mujal ei ole see nii oluline, enamikes kämpingutes, kus reisi jooksul peatume, on vabu kohti ka juhuslikule sisseastujale.

13. oktoober 2018, Johannesburg— Windhoek — Camp Gecko

Blogis on mitu aastat vaikus olnud, mis ei tähenda, et me poleks reisinud :), vastupidi. Ühtegi tõelist ainult reisimise eesmärgil ettevõetud road-tripi pole vist tõesti teinud, kuid vahepealsesse aega on mahtunud vähemalt 4 reisi Lõuna-Aafrikasse ja mitmeid lühemaid trette Euroopasse. Laiskust tuleb ka muidugi tunnistada, reisikirja kirjutamine võtab omajagu aega :). 

***

Windhoeki lennujaam on pisike, üldse mitte võrreldav Johannesburgi omaga, kuid viimane on muidugi pääsuks enamikesse lõunapoolse Aafrika riikidesse. Olime eelnevalt rentinud katusetelgiga 4x4 Toyota Hiluxi, et eelseisev seiklus võimalikult ehe tuleks :). Kui meil mõistetakse matkamise/telkimise all enamasti maha püsti pandava telgiga metsas ööbimist ja lõkke ääres vorsti küpsetamist, siis siin on ka see kogemus tehtud mugavaks, et mitte öelda luksuslikuks — matkatoolid ja laud, gaasipriimused, kogu söögitegemise ja söögiriistade varu kokkamiseks ja söömiseks, kraan auto all, kust jookseb pesemiseks mõeldud vesi, külmkapp, päikesepatareiga lamp, tekid-padjad jmt., kaks varuratast, kõik pakitud väga kavalalt ja ruumisäästvalt auto pakiruumi, istmete alla ja auto põhja alla. Autorendi seinal on hoiatavad pildid, mis võib juhtuda, kui kruusateel kiirust ületada ja kui palju see pildil oleva auto rentijatele kokkuvõttes maksma läks… :) Kuna Namiibia on pindalalt Eestist 18x suurem (kuigi rahvaarv on peaaegu sama!), siis oli teada, et tuleb arvestada pikkade vahemaadega. Kuna teed on vahel ka hirmsasti treppi sõidetud kruusateed, siis tuleb siin vahemaid arvestada pigem tundide kui kilomeetrite järgi. Nii võib 200km läbimiseks võib vabalt kuluda 5 tundi.   Meie sõitsime esimesel päeval Windhoekist Sossusvlei suunas, plaaniga ööbida Camp Geckos, mis kuulub J-le varasemast tuttavatele šveitslastele. Omanikud ise paraku sedapuhku kodus ei olnud, kuna sõitsid oma sõpradega mööda Namiibiat ringi. Teel sinna ei olnud praktiliselt jälgegi inimasustusest, kohtasime ainult kudusid, sebrasid, springbok’e, klipspringer’ eid jt. antiloope, jäneseid ja hulgaliselt linde. Namiibias on ka lihtsad kämpingukohad väga peened, enamasti on olemas puudega soojaks köetav boiler ja dušš ja ilmtingimata veega wc (kuigi igapool on sildid, et vesi on olulisim loodusvara ja paluks sellega säästlikult ümber käia). Kuna privaatsusega pole probleeme, siis ei pea wc-potil ilmtingimata seinu ümber olema, eriti, kui see pott asub miljonivaatega mäe otsas :D.

***
Kämpingukohta jõuame pilkases pimeduses. Ehe aafrika öö, ainult poolik kuu paistab lähedalasuvatele mägedele ja tasandikele meie ümber.
“Kustpoolt homme päike tõuseb?”
“Sealt, selle mäe tagant”, viipab ta käega.
“Kust sa tead?”
“Lihtsalt tean, see on ju tunda.”
***