Ärkasime kl 5 paiku, et olla päikesetõusuks Sesriemis, kus asub värav, mille kaudu pääseb Sossusvlei ja Deadvlei parki. Kui päevad siin on olnud väga kuumad, 30-35 kraadi, siis ööd ikka üsna külmad, ca 10 kraadi juures. Seega ei ole päikesetõusul ärkamine ja laagri kokkupakkimine kõige lõbusam tegevus.
Sossusvleisse ja Deadvleisse viiv värav avaneb päikesetõusu ajal, mis täna toimus kell 6.35. Sesriemist on sinna veel tund aega sõitu, sellest esimesed 65km on asfalteeritud, kuid viimased 5km õigustavad juba täiega 4x4 rentimist, kuna see kulgeb läbi paksu liiva.
Esimesed kujutised, mis kellelegi, kes Namiibiast kunagi kuulnud on, kindlasti meelde tulevad, kujutavadki just Sossuslveid ja Deadvleid — majesteetlikud aprikoosikarva düünid oma graatsiliste kurviliste servadega, pildistatud enamast esimeste tõusvate päikesekiirte valgel, vahel mõni oryx või akaatsia esiplaanil.
Deadvlei ja Sossusvlei on iidsed panid, ehk kuivanud veekogude põhjad, mis on ääristatud kõrgete liivadüünidega. Kõige kaunim ehk ongi Deadvlei, mis kujutab endast kunagist järvepõhja, mille keskel on säilinud aastasadu vanad kuivanud puude skeletid. Need moodustavad valkja järvepõhja ja ümberringi kõrguvate, hommikuvalguses oranžide düünidega maalilisi vaateid.
Dead Vleist võtsime suuna Walvis Bayle. Paari tunni pärast ületasime Kaljukitse pöörijoone, mida tähistaval sildil on kleepsusid üle maailma, loomulikult olid paar tükki neist ka sinimustvalged :).
Tee läheb läbi Kuisebi jõe kanjoni. Jõgi ise voolab suuremalt jaolt maa all, aga jõe kanjoni moodustavad kõrged tumedad kaljud ühel pool ning Namibi kõrbe vasekarva liivadüünid teisel pool.
Walvis Bay on afrikaanipärane linnake Atlandi ookeni ääres. Sossusveist on sinna ca 310km, mis tähendab ligi 5 tundi sõitu. Walvis Bay on oluline kui ranniku ainuke süvaveesadam. Esimeste eurooplastena saabusid siia protugallased 1487 ning on kuulunud nii Hollandile, Inglismaale ja Lõuna-Aafrikale. Linna peamine turismiala koondub Walvis Bay laguuni ümber, pakkudes peamiselt suurepäraseid linnuvaatlusvõimalusi, aga ka aktiivseid tegevusi, nagu kajaki- või paadisõidud Pelican Pointi, mis on laguuni servas oleva poolsaare ots, kus võib igal aastaajal kohata delfiine, flamingosid ja hülgeid, oktoobris-novembris ka mitut erinevat liiki vaalasid.
90% Namiibia flamingodest talvitub siin ja igal ajahetkel võib kohata ca 20 000 muud veelindu.
Walvis Bayst meie ööbimispaika Swakopmundis on vaid poole tunni tee ja see kulgeb mööda
Atlandi ookeani kallast. Praktiliselt kogu ulatuses on see täis ehitatud peeneid villasid. 1892. a rajatud Swakopmund oli Saksa kolonisatsiooni ajal Namiibia tähtsaim sadamalinn, kust varustati kogu Saksa koloniaalpiirkonda Aafrikas. Linnas on siiamaani palju saksa keelt rääkivaid elanikke. Mõnus suvine ilm, palmidega ääristatud tänavad, mereäärsete promenaadid, restoranid, suveniiripoekesed ja hotellid teevad selle nii kohalike kui ka turistide seas populaarseks puhkusekohaks.
Ööbime seekord hostelis nimega Swakopmund Beach Backpackers. Esialgu on nii meil kui GPS-l selle leidmisega suuri raskusi, kuna sama tänavanimi võib korduda nii linna ühes, kui teises otsas. Esialgu satume väga kahtlasesse musta linnaossa, mille peale aafriklasel juuksed püsti tõusevad ja ta teatab, et siinkandis ta mingil Juhul ööbima ei jää, teeb autoga kiire kannapöörde ja keerame mere poole tagasi. Õnneks leiame varsti ka oma hostelisse juhatava sildi ja varsti keerame magama, esimest korda katuse all ja voodis.
Kuna Swakopmund ja Walvis Bay on ühed populaarseimad turimipiirkonnad, siis ümbruskonnas ringi sõites peab olema tähelepanelik mitmesuguste kurjade kavatsustega isikute suhtes, näiteks ei ole soovitav maanteel peatud, isegi, kui tundub, et tee ääres lamab kodanik, kes hädasti abi vajab, sest võib juhtuda, et autost välja tulles kargab püsti nii abivajaja kui tema läheduses peidus olevad sõbrad ja nii võib kogemata kogu oma kaasasolevast varast ilma jääda. Kohalikud soovitasid meil üldse mitte sõita üksi, vaid pigem haakida end sappa teistele turistiautodele ja mitte mingil juhul kusagil asulatest väljas peatuda.
Kuna Swakopmund ja Walvis Bay on ühed populaarseimad turimipiirkonnad, siis ümbruskonnas ringi sõites peab olema tähelepanelik mitmesuguste kurjade kavatsustega isikute suhtes, näiteks ei ole soovitav maanteel peatud, isegi, kui tundub, et tee ääres lamab kodanik, kes hädasti abi vajab, sest võib juhtuda, et autost välja tulles kargab püsti nii abivajaja kui tema läheduses peidus olevad sõbrad ja nii võib kogemata kogu oma kaasasolevast varast ilma jääda. Kohalikud soovitasid meil üldse mitte sõita üksi, vaid pigem haakida end sappa teistele turistiautodele ja mitte mingil juhul kusagil asulatest väljas peatuda.
No comments:
Post a Comment