Kaart

Siit peaks olema näha meie teekond kaardil, nägin kurja vaeva selle meisterdamisega ;))
Kaart

16. aprill Beirut -- Praha -- Varssavi -- Riia -- Tartu

Beiruti lennujaamas tehti meile hilisööl kiiresti check-in kuni Riiani, lend väljus kl.3.10 ja Prahas olime kl. 6. Teades, et Põhja-Euroopas on enamik lennujaamu suletud, olime siiski lootusrikkad, et vaevalt see tuhapilv nüüd Praha ja Riiani ulatub. Kuid mida enamate lendude järele ilmus tabloole märkus cancelled, seda enam hakkas meie optimism lahtuma ja pisukene rahutus hinge pugema. Meie lend pidi minema 11.40. ja kella 11-ks oli ka meie lennu järele seesama kurjakuulutav sõna ilmunud. Kiire otsing netis näitas, et Ecolines selle nädala viimane buss Riiga oli 2 tundi tagasi väljunud ja uut pole oodata enne esmaspäeva. Czech airlines leti juures tutvusime saatusekaaslase Bertiga, kellega erinevate kojupääsemisvõimaluste arutamine andis parimad võimalused rongiliiklusele. Meiega ühinesid veel Berti 2 lätlasest kolleegi ja Iisraelist tulnud tallinlanna Svetlana. Õhkkond lennujaamas oli lootusetu, mingit infot peale selle, et lennujaam suletakse, ei antud ja inimesed hakkasid spontaanselt oma lennufirmade lettide taha mitmesajameetrisi järjekordi moodustama. Stjuuardesside küsitlemisel saadud info, et force majeure´i ettekäändel lende ega hotelle ei kompenseerita ja võimalik,et ilmaolud ei parane veel päevi, sundis lõplikult otsustama, et koju tuleb jõuda omade jõududega. Võtsime igaks juhuks kindlustuse jaoks paberi, et lend tühistati ja suundusime liinibussiga rongijaama.
Rongijaamas ei olnud olukord põrmugi parem. Muidugi ei oldud rongijaamas selliste masside vastuvõtmiseks kuidagi valmistutud, töötati igapäevasel võimsusel ja nii looklesid kassade ees järjekorrad mitmesajapealiste lohedena, inimesed istusid oma kohvrite otsas ja ründasid ametnikke, püüdes saada infot võimalike rongide kohta erinevatesse Euroopa linnadesse. Kuna meid oli palju, seisime korraga mitmesse järjekorda ja olimegi kuskil tunni aja pärast kassa juures väljas. Selgus, et poole tunni pärast oli väljumas rong Ostravasse, kus ümberistumides oleksime õhtuks Varssavis. Kahjuks olid saada vaid esimese klassi piletid, kuid piletimüüja lubas, et kui meid on 10 inimest, saab ta teha meile oluliselt soodsama grupipileti. Meid oli küll sel hetkel ainult 6, kuid nähes meie jõudmist kassa ette, hõikusid kaugemalt veel 6 kaasmaalast, et võtku me neile ka pilet ära. Pilet, muide, maksis 50 eurot. Kujutage nüüd Eestis ette olukorda, et te jõuate kassa ette ja paar inimest saba lõpus karjuvad, et kuule, ole täitsa, võta mulle ka pilet ära ja maksa 750 krooni ära, küll ma hiljem tagasi maksan! Ilmselt tavaolukorras reageeritaks umbes nii, et "kuule mine sa ka õige p....", kuid kodust eemal tärkab miskisugune vennaarm ja tõepoolest, maksin kaardiga 12 kaasmaalase piletid ja püüdsime selle karjaga siis rahvasummas õiget platvormi leida. Selleks tuleb muidugi kõigepealt leida inglise keelt mõistev kohalik, kes tahab sama rongi peale minna, nii lihtne see ongi.
Esimesel klassil polnud viga, võileiba ja jooke pakuti, istmed olid mugavad, peatusi vähe, ainult internetti polnud ;).
Piiriäärses Ostravas hilines meie jätkurong oma tund aega ja mõned saatusekaaslased, näiteks paar põhjanaabrit, jõudsid selle aja sees valele rongile istuda. Lõpuks rong siiski saabus, kuid kuna nüüd tuli reisida teises klassis, ei olnud istekohtade leidmine enam niisama lihtne. See-eest oli meie seltskond väga ülemeelikus meeleolus, osalt kindlasti kõrvalasuva restoranvaguni korduva külastamise tõttu ja nalja-naeruga möödus see 5 tundi kiirelt. 2 noormeest olid nagu meiegi, saabunud Süüriast ja Liibanonist, Tallinna kooliõpetajal Marekil ja tema kolmel gümnasistist õpilasel nii hästi polnud läinud, kuna nende reis Brüsselisse oligi kohe Prahas pooleli jäänud. Kõik olid siiski optimistlikud ja nägime olukorras pigem omapärast, leidlikku lahendust vajavat väljakutset, sest katki polnudki ju tegelikult midagi.
Varssavis meeleolud natuke muutusid, sest selgus, et ainus buss baltikumi suunas ehk Vilniusesse oli kohe-kohe väljumas ja loomulikult täis ning enne järgmist hommikut polnud loota mitte ühtegi ühistranspordiviisi edasipääsemiseks. Berti ja tema lätlastest kollege pidi päästma tulema firma buss Leedust, kuid sinna poleks ülejäänud seltskond mahtunud. Õpetaja Maarekile ja tema õpilastele oli organiseeritud hotell Varssavis ja bussipiletid koju järgmise päeva õhtuks. Ülejäänud 5 reisiselli, meie Raineriga, Svetlana ja Tanel ning Mart, aga otsustasime, maksku mis maksab, kuidagi siiski kodule lähemale pääseda. Proovisime kohalikust Avise esindusest Riiani autot rentida, kuid selle hinna eest, mida sealt küsiti (2500-5000 zlotti ehk 4x rohkem eesti kroone), oleks ilmselt auto ka osta saanud. Mis olekski ilmselt järgmise variandina kõne alla tulnud, kui me poleks leidnud taksojuhti, kes oli nõus meid hinnaga 1 zlott/km Riiga toimetama. Kiiresti kotte peale ladudes, et tal poleks võimalust ümber mõelda, ronisime mitmes kihis taksosse, ikkagi 4 inimest tavalise sõiduauto tagaistmel. Kuid selleks kellaajaks olime staadiumis, kus oleksime kojusaamise nimel olnud nõus ka öö otsa pea peal seisma või pakiruumis reisima. Ja nii algaski meie kuulsusrikas kojusõit taksoga Varssavist Riiga, mis kõlab ausalt öeldes nii uskumatuna, et kui keegi oleks seda eelmisel päeval öelnud, oleksime ta kõva häälega välja naernud. Taksojuht oli algselt vist arvanud, et mis see 700km mööda kiirteid siis ära ei ole, aga see tee ju teadupärast pole mingi kiirtee. 70-ne alades kihutades ja lamavatest politseinikest hooga üle sõites, nii et meie pead autolakke mõlke lõid, vajus meie õnnetu taksojuht ikka vähehaaval üha rohkem ja rohkem näost ära. Loodetavasti leidis ta pärast meie juhatuse järgi ikka kodutee uuesti üles.
Riias ootas meie juba meie oma autoke ja peale väikest kehakinnitust McD-s olime laupäeval kella kaheks, ehk 24 tundi peale Prahast teeleasumist juba kodus.
Ja tegelikult läks kõik ju superhästi -- küll veidi planeeritust hiljem, saime ju ikkagi koju, kõik elus ja terved ja värvika kogemuse võrra rikkamad. Pealegi, ilma vulkaanipurkseta Islandil ei oleks me kunagi kohanud neid vahvaid inimesi, olgu nad siinkohal tervitatud!

15. aprill, Baalbek -- Beirut

Baalbekist Beirutisse saamine on tõepoolest imelihtne, kesklinnast väljub minibuss, mis täitub kiiresti ja viib kahe tunniga üle mägede Liibanoni mereäärsesse pealinna, pakkudes hingematvaid vaateid üle Mt. Lebanoni mäeaheliku ja seda ümbritsevate orgude, kus väidetavalt kasvatatakse ühte Liibanoni peamistest ekpordiartiklitest, nimelt hashishit. Üldse ei imesta, köögiviljadest saadav tulu hektari kohta ilmselt sellega ei konkureeri.
Kuna meie ärasõit pidi toimuma järgmise päeva esimestel tundidel, ei olnud meil plaanis hotelli võtta, kuid kotid tuli ometi kuhugi hoiule jätta. Kesklinnale lähim hotell, mida teadsime, oli Pension al-Nazih, kes oli, küll millegipärast mitte eriti heameelega, nõus kasutama võimalust meie kottide hoiu eest 10 USD teenida.
Jalutasime Beiruti kesklinnas, jälgides, milliseid kahjustusi on majadele jätnud 2006. a. pommitamine ja kuidas on püütud neid hooneid uuesti üles ehitada. Väga kaunis on Gemmayzehi linnaosa, kus mitmeid tänavaid värskelt restaureeritud maju, mille alumisi korrusi kaunistasid noorte disainerite ja kunstnike poekesed ja mõned kohvikud. Al-Saifi on ka armas, kuid pigem selline boheemlaslik, tolmune ja korratu, kuid samuti asustatud kunsti- ja antiigipoodide ja väikeste pagariäride, mahlabaaride ja söögikohtadega. Jalutasime ka mere ääres Beiruti sadama juures ja juba reisi algusest tuttavas kesklinnas. Kuna lennuni oli meil aega poole ööni, kasutasime aega ka shoppamiseks, milleks Beirutis on Milaano või Londoniga võrdväärsed kvartalid rohkete butiikidega.
Hoiatus Lonely Planeti kasutajatele: ärge jumalapärast minge sööma seal soovitatud Le Chefi, see toit oli midagi sellist, mille meenutamine siiani söögiisu ära võtab! Ei välimust, ei maitset, mingi jube jahukastmelögaga ülevalatud pasta ja kebbe.

14. aprill, Aleppo--Baalbek

Kuna me ei suutnud vaatamata paljudelt inimestelt küsimisele tuvastada, kas kuidagi on võimalik pääseda Aleppost bussiga otsa Baalbekki, siis sõitsime kõigepealt Homsi, mis on niisugune linnake, kus midagi vaadata ei ole, aga kust kõik Süürias ringi kolavad turistid on sunnitud läbi sõitma, sest ta on justkui teede sõlmpunkt Aleppo, Hama, Palmyra, Baalbeki ja Damascuse vahel. Kasutasime selleks üht kahest usaldusväärsest bussikompaniist Süürias – Kadmousi (teine on AL Ahliah, kui kellegi peaks sellist praktilist infot vaja minema). Pilet maksis 135 SP (34 krooni). Sõit kestis 2 tundi. Homsis aga polnudki nii lihtne leida bussi, millega Baalbekki sõita. Vähemalt nii seletasid taksojuhid. Aga pakkusid lahkesti võimalust viia meid 20USD eest piirile (50km), kus Liibanoni poolelt pidi minibussiga edasi saama. Mõeldud-tehtud.
Liibanonis polnud meil seekord vaja rohkem, kui transiitviisat, mis 48 tunniks on tasuta. Maad mööda tulles tuleb pikema viisa eest maksta, aga vot ei mäleta, kui palju. Lennuki pealt tulles seda maksma ei pidanud.
Piiril ootas tõepoolest minibuss, mis täitus inimestega üllatavalt kiiresti, omanik pakkus võõramaalastele ka tassikese teed ja jälle saime seletada, kus see Estonia-nimeline riigike ikka asub ja kas seal on ka ilus. Sõit Baalbekki (70km) läks kahepeale kokku maksma 10 USD.
Baalbekis jäime pidama kolmandasse hotelli, mida vaatasime, hotell Jammali, kus tuba maksis koos hommikusöögiga 50USD. LP-s toodud hotellide hinnad on ikka kõvasti aegunud. Näiteks Villa Palmyra küsis toa eest 84 USD, Jupiter 75USD, jubeda keldrikorruse pugeriku eest 40. Jammalis oli vähemalt sümpaatne omanik ja viisakas tuba.
Varemetes nõustusime kasutama lahke vanahärra giiditeenuseid (20USD), kes Baalbekis elanud 45 aastat, seetõttu saime teada ja näha nii mõndagi, mida LPs kirjas pole. Foiniiklased asustasid siinset piirkonda juba 3. sajandil e. Kr. 1. sajandil AD rajasid nad siia templi, mis oli pühendatud nende jumalale Baalile, mille järgi linn on saanud oma nime. Peale piirkonna vallutamist Aleksander Suure poolt sai linn nimeks Heliopolis ehk Päikeselinn. Roomlaste ajal ehitatigi siinsed võimsad templid, mis on pühendatud Jupiterile, Bacchosele, Mercuriusele ja Veenusele ja mis on suuremad, kui kusagil mujal Rooma aladel ja Heliopolisest sai üks tähtsamaid Rooma impeeriumi religioosseid keskusi. Peale Constantinus Suure saamist Rooma keisriks hakati Baalbeki templeid muidugi ümber ehitama basiilikateks ja näiteks Veenuse templist sai Santa Barbara kirik ja Jupiteri templist Santa Maria kirik. Et paganlikke rituaale takistada, lasti osa templitest isegi lammutada ning väidetavalt on kõige suuremad sambad siit viidud Konstantinoopolisse, kus neid kasutati Haya Sofia ehitusel.
Araablaste tulekul 7. sajandil ehitati templid ümber kindluseks ja taastati linna algne nimi. Peale seda on linna lammutanud mongolid, araablased ise ning vähemalt 4 vägevat maavärinat. Ottomanide ajal Baalbek unustati ja varemed taasavastati kahe inglise arhitekti poolt 1751. aastal. Kuid alles sajand hiljem, 1898. aastal külastas Baalbekki Saksa keiser Wilhelm II, kes palus Türgilt luba alustada siin väljakaevamisi. Sellest ajast on templeid vähehaaval taastatud, ümberkaudseid alasid läbi kaevatud ja suur osa leidudest muidugi ära viidud Türki ja ka euroopasse.

13. aprill, Aleppo

Tänase päeva võib vabalt kalendrist maha tõmmata, kuna vaatamata sellele, et me eile tänavatoitu ei söönud vaid hoopis peenes restoranis einestasime, niitis meid täna mingi kohutav kõhutõbi. Aga ega siin hügieenist küll midagi ei teata, sellepärast võib arvata, et ka peenema söögikoha köök ei vastaks meie tervisekaitse nõuetele. Ja näiteks toiduainete turg näeb välja nii jube, et kaob igasugune söögiisu. Jumal tänatud, vähemalt polnud me tänaseks planeerinud kuhugi sõita.
See-eest pakkus nimetatud olukord meile meeldiva võimaluse tutvuda meeldiva süüria vanahärrast apteekriga, kes kohalikule tõvele ka kohalikku rohtu teadis anda. Mis tõepoolest meid järgmiseks päevaks jalule pani.
Pildid on Aleppo souq´ilt.

12. aprill, Aleppo

Aleppo võistleb Damaskusega maailma vanima pidevalt asustatud linna tiitli pärast. Iidsed tekstid Eufrati jõe äärest räägivad Aleppost kui võimsa riigi keskusest juba 18. sajandil eKr, kuid arvatakse, et ta oli asustatud juba 8000 aastat tagasi. Koos Palmyra ja Damaskusega oli Aleppo üheks olulisematest peatustest Siiditeel Hiina ja Lähis-Ida ning Euroopa vahel.

Vaatasime siis meiegi seda kunagist kaubanduslinna hiilgust tema vanalinna souq'ide labürindis. Sisenedes läbi Bab Antakya ehk Antakya värava, jäävad esmalt teele lihaletid, kus ripuvad loomade lihakehad kõrvuti sisikondade ja munadega, aga mõnes kohas ka äraküpsetatud lambapeade ja sõrgadega. Järgnesid lõputud poekesed, kus kaubeldi riiete, jalanõude, kottide, kangaste ja absoluutselt kõigega, mida üldse inimene osta võiks tahta. Meile pakkus kõige rohkem huvi muidugi see kaubatänav, kus suurtest kangast kottidest võis osta erinevat sorti pähkleid, mandleid, rosinaid, kuivatatud datleid ja aprikoose, teesid ning maitseaineid. Soovi korral võis lasta teha segu erinevatest maitseainetest, mis samas sulle ka pulbriks jahvatati. Lõhn oli väga mõnus turu selles osas. Maiustuste ala oli ka väga armas, Süürias on muide lisaks traditsioonilistele araabia maiustustele (erinevad segud pähklitest, siirupist, martsipanist, halvaast ja kuivatatud puuviljadest) ka väga head šokolaadikommid. Ostsime siis natuke igat sorti pähkleid, mitmeid erilisi õieteesid, mis ei maksa siin peaaegu midagi. Kõige kallim artikkel oli pistaatsiapähklid, mis koorimata kujul maksid 600 SP kilo (150EEKi) ja koorituna 900 SP.

Aleppo üheks iseloomulikumaks müügiartikliks on kohalik käsitööna valmiv seep, mida lõhnastatakse oliiviõlide, roosiõlide, lavendli ja paljude muude essentsidega. Kõige kvaliteetsemaks peetakse 8 aastat vana seepi, kvaliteedilt järgmised on 3 aastat vanad. Võtsin ühes seebipoes enda arust kena karbi kätte ja müüja hoiatas kohe, et „aga see on täitsa uus seep ju!" ja vaatas mind nagu täitsa rumalat, kui ma küsisin, kas vana seep on siis millegipoolest parem. Uut ja vana seepi saab eristada selle järgi, et pooleks lõigates on muidu pruuni värvi seebi keskosa roheline ja mida vanem on seep, seda vähem seda rohelist ala on; uued seebid on poolekslõigatuna üleni rohelised. Kui uue seebiga kõlbab ainult käsi pesta, siis vanemad sobivad kogu kehale ja ka juuste pesemiseks.

Muidugi on turul kerge petta saada, seepärast valisime oma müüjaid väga hoolikalt ja ostsime neilt, kes usaldusväärsemad tundusid või kust ka kohalikud parasjagu midagi ostsid. Nii tekkis mõnus vestlus teiste ostjatega, kes siis teesid või maiustusi soovitasid ja vahendasid hinnanumbreid müüjatelt, kes mitte alati inglise keelt ei osanud. Nagu igal pool ja iga päev mitmeid kordi, tuli ka siin peaaegu igas poekeses välja otsida raamat maailmakaardiga ja seletada, kus see Eesti siis ikka asub, kui paljus seal elanikke on ja mis keelt seal räägitakse.

Ka kangad ja erineva siidisisaldusega sallid on siin väga ilusad ja tegelikult odavad ka. Muidugi on raske poest välja pääseda, sest isegi, kui oled midagi juba ostnud, üritatakse sulle ikka uusi asju pakkuda, sest emale ja õele pole sa ju veel midagi ostnud ja need sallid sobiks neile imehästi!

Šoppamisele vahelduseks külastasime Aleppo tsitadelli, mis seisab linna kohal kõrguva mäe otsas ja on ümbritsetud laia vallikraaviga (vett seal küll enam ei olnud).

Lõunat sõime ilusas kristliku kvartali (Al Jdeida) restoranis Am Ril, kus proovisime veel mõningaid Aleppo köögi hõrgutisi, näiteks soujok – lameda araabia leiva sisse keeratud maitsetatud liha, mis on seibideks lõigatud ja õlis küpsetatud; tochka – armeenia köögist pärinev liha- ja juustutäidisega soe leib, ja muidugi kebabit tomatikastmes. Magustoiduks enam ruumi ei jätkunud, aga nagu siin mitmel pool kombeks, tuuakse lõpetuseks lauda magusroog maja poolt. Siin oli selleks juustutäidisega kook (maitses nagu kohupiimakook) koos mingite magusate pähkleid sisaldavate rullikestega. Kogu kõhutäis kahele maksis koos tipiga 250 krooni.

11. aprill, Krak de Chevaliers – Aleppo

Hommikukohvi jõime juba tuttavas pancake house'is ning lootsime vastavalt LP juhistele samal tänavalt ka Homsi suunduva minibussi peale saada. Aga nii pancake house'i ettekandja kui möödasõitev taksojuht väitsid, et siit enam ühtegi bussi ei välju (siin ei tea kunagi, kas räägitakse tõtt ja hoolitsetakse välismaalase eest või sulle valetatakse omakasu eesmärgil) ja nii sõitsime taksoga (50SP) bussijaama. 100 SP eest saime kumbki piletid Homsi väljuvale bussile. Sõit kestis 2 tundi ja viis läbi kõrbe, kus peamisteks asustatud punktideks näisid olevat mitmed sõjaväelised objektid.

Homsis bussist väljudes sattusime taksojuhtide piiramisrõngasse, aga seekord ühendasime jõud sama bussiga tulnud prantsuse paariga ning ühe kohaliku inglise keelt rääkiva onkliga ja nii õnnestus 75SP eest saada u. 10 km kaugusel asuvasse teise bussijaama, kust väljusid enamik suuri busse ja minibusse nii Krak de Chevaliersi kui ka Süüria suurematesse linnadesse. Leidsime kohe ka minibussi, kes meid 150 SP eest (50 SP nägu ja 50 kottide eest, kuna need võtsid ära ühe inimese koha) 45 minutit hiljem Krak de Chevaliersi ehk kohalikele Qalaat al Hosni juures maha pani.

Sõime lossi juures restoranis komplektlõuna (700SP, 7 eelroa ja 2 kanaprae eest) ja taustaks jälgisime Iraani turismigrupi lõunatamist ja palvetamist. Pärast tuli üks Iraani naine, võttis mul käest kinni ja muudkui seletas midagi silmade särades, hoolimata põrmugi sellest, et ma sõnagi aru ei saanud.

Krak de Chevaliers kujutab endast ühte võimsaimat ja tänapäevani paremini säilinud ristirüütlite losse siinkandis, ehitatud on ta algselt 1031. aastal Homsi emiiri poolt, kuid 1098. aastal vallutati kindlus ristirüütlite poolt ja siis sai ta ka oma praeguse näo. Mõistes lossi asukoha sõjalist tähtsust ranniku ja Orontese oru vahelise tee ääres, ehitasid ristisõdijad vana kindluse kohale kahekordse müüriga väga läbimõeldud infrastruktuuridega kindluse. Lossis oli oma veski, leivaküpsetamise töökoda, oliivipress, akveduktid vee juhtimiseks, rohkelt laoruume, mis sisaldasid viie aasta varusid. Kindluse garnison oli mõeldud 2000 sõdurile. Kindlust on korduvalt üritatud vallutada, kuid sellest ei saanud jagu isegi Salah-ad-Din 1188. a., kes ometi oli enamiku ristirüütlite kindlusi lõuna pool selleks ajaks juba enda kätte võitnud. Kindlus anti ära alles siis, kui ristirüütlid olid kõikjalt Pühalt Maalt tagasi löödud ning Krak de Chevaliersi oli kaitsma jäänud vaid 200 meest, kes vaba läbipääsu eest Tripolini lõpuks kindlusest loobusid.
Araablased ehitasid kindlust veidi oma käe järgi ümber, lisades näiteks saunad ja kabelist sai mõistagi mošee.

Kindlus on tohutult võimas ja muljetavaldav, paksude müüride ja võlvitud ruumidega, kust ei puudu ka kivisse nikerdatud ornamendid uste-akende ümber. Kes lapsepõlves rüütlite ja printsesside lugusid lugenud, nende ettekujutusele rüütlilossist vastab see kindlus üsna täpselt.

Krakist sõitsime tagasi Homsi, kust kohe suundusime edasi Alepposse. Algselt olime plaaninud vaadata ka noriaid ehk vesirattaid Hamas ja teha tuuri läbi Surnud Linnade, aga reisist juba üsna väsinutena ja enda arvates vanu kive juba piisavalt näinutena, otsustasime pigem veeta rahulikult 2 päeva hoopis elavamas Aleppos, mis on Süüria suuruselt teine linn ja mida tuntakse eelkõige Unesco maailmapärandisse kuuluva vanalinna tõttu.

Bussis tutvusime ühe Aleppos elava noormeega, kes õppis ülikoolis inglise keelt ja tahtis hirmsasti praktiseerida. Aleppos võttis ta enda kohuseks meid bussijaamast kesklinna juhatada ja meile sobiv hotell leida. Nii pääsesime seekord taksojuhtide piiramisrõngast ja kasutasime kesklinna sõitmiseks hoopis liinibussi. Süüria külalislahkuse elava näitena maksis ta meie bussipiletite eest, viipas tänaval autod seisma, et me üle pääseks, näitas meile kätte bussijaama, kust me hiljem peame sõitma tagasi Liibanoni ja juhatas kätte tänavad, kus asub igal sammul hotelle.

LPst leidsime väikese hotelli nimega Somar, kus öö kaheses toas maksis 50 USD, peale väikest allahindlust 31 USD ja otsustasime sellega leppida. Kindlasti leiab ka veel soodsamat. Hotellid selle raha eest on muidugi väikesed ja askeetlikud, enamasti ilma hommikusöögita, aga tuba on puhas, soe vesi olemas ja mida sa ühelt magamiskohalt siis ikka tahad.

Jalutasime õhtuses vanalinnas, mis on tõesti väga armas, kitsaste tänavate labürint valgustatuna vanamoeliste laternatega, väikesed kirikud, poekesed. Sõime õhtusöögi Beit Wakilis, mis on üks linna parimaid restorane ja hotelle. Euroopas oleme harjunud, et minnes valgete linadega peende restorani peab rahakott puuga seljas olema, seetõttu tegi üle ukse piilumine esialgu natuke ärevaks. Kuid siin on söök tõesti väga odav, seetõttu võib minna 5-tärnihotelli restorani ja tunda end kuningana, sest kolmekäigulist lõunat 4–5 eelroaga 200 krooni eest inimese kohta ei saa Euroopas küll mitte kusagil. Ja lähis-ida köök viib lihtsalt keele alla. Proovisime ära ka Aleppo tuntud kirsikastmega kebabi, mis oli tõesti äärmiselt maitsev. Ja jäätis on siin väga hea, peaaegu nagu Itaalia gelato.

10. aprill, Palmyra

Tüdinutena siinsete taksojuhtide pealetükkivusest ja hindade korrutamisest turistikoefitsiendiga otsustasime sel hommikul proovida minibussi teenuseid. Teadsime, et buss Palmyrasse väljub Harasta terminalist ja seda siis küsisimegi igalt peatuvalt minibussi juhilt. Paar minutit ja paar bussi hiljem ronisimegi oma kodinatega minibussi peale ja mõne aja pärast anti meile märku, et nüüd ongi bussijaam siinsamas. Varsti aga selgus, et oleme siiski mingis teises bussijaamas, kust suuri busse Palmyra poole ei lähegi. Veidi ringi ekselnutena ja püüdes tulutult möödujatelt Harasta terminali kohta pärida (Süürias ei oska iga tänaval vastutulev inimene inglise keelt, millega Jordaanias juba harjunud olime), võtsime lõpuks ikkagi takso, kes meid õigesse kohta sõidutas. Bussijaamas ründasid meid kohe erinevate bussifirmade shaakalid, kes igaüks püüdis meid oma firma office'i poole sikutada. Olles ometigi LP poolt hoiatatud, jäime ühte onu siiski uskuma, et Kadmousi bussi ei välju enne 3 tundi (ilmselt sellepärast, et ta ainsana kogu kambast rääkis inglise keelt ja kogu tegevus toimus pika meelega põhjamaalaste jaoks liiga kiiresti, et seda analüüsida) ja mõni minut hiljem oli meile müüdud 200 SP eest per nase pilet Palmyrasse ehk Tadmori, nagu seda linna tunnevad kohalikud. Sõidu algu oli küll kurjakuulutav, peatuti juba linnas mitmeid kordi, küll korjati peale papisid rohkete kodinatega, küll oli bussijuhil vaja kuskilt kohvi osta ja kellegagi juttu puhuda. Lõpuks saime siiski liikuma ja kõigi meie kahtluste kiuste ei kestnud sõit tõesti palju üle 3 tunni (220km). Paraku peatus meie buss Palmyrast oma 7 km kauguselja jällegi olime sunnitud kauplema karja taksojuhtidega, suutes hinna siiski 150-lt SP-lt 100-le vedada, tegelik hind ilmselt üle 50 ei ole. Aga ega see 25 krooni meid maha ka ei löönud, lihtsalt ajab vihale, kui keegi tahab sul koguaeg nahka üle kõrvade tõmmata.

Lasime end kesklinna sõidutada, tegemata välja taksojuhi soovitustest hotelli osas (LP hoiatab, et nad veavad turiste kindlasse hotelli, mis neile selle eest väikese kompensatsiooni maksab, sinu kulul muidugi). Esimeses hotellis, mida omanik hindas 5 tärni vääriliseks (2-3 oleks ehk õigem), küsiti toa eest 2600 kohalikku (850 krooni). Leidsime, et 5 tärni on meie jaoks ehk liiga palju ja suundusime järgmisse, kus küsiti 1500. 1000-ga olime nõus jääma ja nii jäigi.

Jalutasime veidi linnas (40 000 elanikku), sõime kõrvalasuvas pancake house'is (ülejäänudon enamasti väikesed räpased urkad, ühel lambaliha-“restoranil“ näiteks olid reklaamiks akna peal lambarümbad rippumas, väga isuäratav, eksole), mis tundub olevat siin kõige normaalsem söögikoht ja suundusimegi kuulsatesse Palmyra varemetesse. Raha küsitakse siin ainult Beli templi ja amfiteatri ning mõningate hauakambrite külastamise eest, kõike muud võid uudistada tasuta, niipalju ja sellisel kellaajal, nagu soovid.

Palmyra on suuremalt jaolt ehitatud 2. sajandil AD ja varemed katavad rohkem kui 50 hektarit, millest osa on kenasti välja kaevatud ja taastatud, aga kust pidevalt leitakse uusi põnevaid objekte. Tema varased valitsejad olid assüürlased ja pärslased, kuid sattus 3. sajandi alguses Rooma riigi võimu alla. Oma strateegilise asukoha tõttu oli ristusid Palmyras vahemeremaadest, Mesopotaamiast ja araabiast tulevad kaubateed ning ta oli ka oluliseks punktiks Siiditeel. See tegi Palmyra ja selle kodanikud jõukaks ja rooma ajal ehitati siia juurde mitmeid templeid ning sammastega palistatud tänav.

Jalutasime varemetes mitu tundi, sest vaadata on siin tõesti palju. Et saada Palmyrast täit elamust, soovitatakse teda külastada lisaks päevasele ajale ka päikeseloojangu ja -tõusu ajal. Meie käisime teist korda hoopis õhtupimeduses, kui kompleksi peamine osa seisab altpoolt valgustatuna tõeliselt majesteetlikuna kogu oma hiilguses.

9. aprill, Damaskus

Tänane päev oli täielikult pühendatud Damaskusele. Vanalinn on fantastiline, kitsad tänavad vanade majadega, värvilisest klaasist aknad, nikerdustega uksed, peened metallpitsist rõdud jne. piiratuna sajanditetaguse müüriga. Keset vanalinna asub tsitadell, kuhu praegu kahjuks renoveerimistööde tõttu sisse ei saa, ning Umayyadide mošee, millest oli juba eespool juttu. Ja muidugi lõputult souq'e ehk turgusid, mis tänase reedese päeva tõttu küll kahjuks täisvõimsusel ei kihanud. Ükski pilt ei suuda edasi anda Damascuse vanalinna melu, sest lisaks pildi 2D-le peaks lisama veel kõikjal hõljuva vürtside ning magusate küpsetiste lõhna, mošeede palvehüüud ja inimeste enda sigina-sagina.

Jalutasime mööda tänavaid ja põikasime aeg-ajalt sisse antiigipoodidesse, mida kesklinnas on igal sammul. See on uskumatu, milliseid esemeid seal näha võib ja eriti uskumatu on see, et nad niisugused asjad turistidele maha müüvad ja riigist välja lasevad viia. Ju neil on seda kraami siis nii palju.

Lõunat sõime uhkes restoranis nimega al-Kawalha, mis tundus esialgu nii peen, et hirmuga kõigepealt menüüst hindu vaatasime. Söök aga on Süürias odav, nii saime kahepeale 1400 SP-ga (u. 350 krooni) sellise vägeva lõuna 3 eelroa ja kahe põhiroaga, millest meie võim paraku üle ei käinud ja kuigi toit oli erakordselt maitsev, tuli ebaviisakalt kööki tagasi saata oma kolmandik kogu toidust. Seal oli toorest lambalihast kibbeh, oliivide-tomatite-paprikaga salat, mingi ülimaitsev salatilaadne toit, mille peamiseks komponendiks oli baklažaan, viinamarjalehtedesse keeratud maitsestatud riis lambalihaga ning loomaliharullid kastmes basmati riisiga ja värske sidruni-mündi mahl. Kui arve küsisime, toodi lauda veel taldrikutäis kooke ja puuviljavaagen, lihtsalt maja poolt.

Kurguni täis, jalutasime veel mõnda aega linnatänavatel, põigates sisse Azemi paleesse (18. sajandi Damaskuse valitseja residents), ühte Damaskuse stiilis intarsiatöökojakesse, kus 3 papit meile lahkesti oma tööd tutvustasid (selles tehnikas laudu ja muud mööblit, male- ja backgammonilaudu, kellasid, erineva kuju ja suurusega karbikesi müüakse siin iga nurga peal; muidugi ei saa sellisest töökojast väljuda sealt midagi ostmata, sellega peab arvestama juba sisenedes) ning Umayyadi mošeesse, kus me päevavalges veel käinud ei olnud.

8. aprill, Wadi Rum-Aqaba-Damaskus

Tänane päev kulus paraku peamiselt sõidule, esiteks Wadi Rumist Punase Mere äärsesse Aqabasse (taksoga, 20JD), sealt bussiga Ammanisse ja teise bussiga Damaskusesse. Meie taksojuhiks oli Ahmad, kes terve sõidu aja rääkis meile Jordaania kommetest, eriti neist, mis puudutavad abiellumist ja kõike sellega seonduvat. Enne abielu siin noortel meestel ja naistel omavahel suhelda pole praktiliselt võimalik. Ahmad oli 28-aastane ja veel vallaline. Kunagi olevat tal olnud n.-ö. tüdruksõber, kellega ainus kontakt oli telefonis jutuajamine, aga tüdruku isa oli selle varsti ära keelanud. Kui mees on piisavalt jõukaks saanud, s.t tal peab olema juba oma maja või korter koos kogu sisustusega, piisavalt raha pruudi kingituste ja pruudiluna ning pulmapeo jaoks, mis peetakse kogu suguseltsile mõistagi, siis võib ta paluda oma emal ja õdedel otsida tema jaoks nende arvates sobiv naine. Edasi tulevad mitmesugused kosimise rituaalid pruudi isa juures. Ja siis järgneb võimas pulmapidu, milleks kulub tuhandeid kuni kümneid tuhandeid dinaare. Ja peale seda ongi sul meeldiv võimalus oma abikaasaga tuttavaks saada. Õnneks olevat meestel siin õigus oma naisest lahutada, kui selgub, et ikka kohe üldse ei sobi. Siis saab naine kopsaka kompensatsiooni (see lepitakse kokku juba abielludes), aga paraku pole tal siis enam mingit lootust uuesti abielluda ja ta peab vanemate juurde tagasi kolima. Meie omalt poolt tundsime Ahmedile kaasa ja soovitasime talle, et tulgu Eestisse, siin on see asi palju lihtsam.

Aqabast Ammanisse (u. 350km) sõitsime VIP-bussiga, mis oli küll kallis (15JD), aga ajaliselt sobivaim. Nagu VIPidele kohane, pakuti sõidu ajal kohvi või teed ja võileibu, igaühel oli oma ekraan, kust sai erinevaid kohalikke telekanaleid vaadata.

Ammanis kinnitasime keha bussijaama läheduses leitud pagariäris, kus soojad pirukad otse ahjust lauale tuuakse. Seejärel istusime bussi, et asuda teele Damascuse poole. Bussipilet maksis 7,5JD, kuid tegelikult oleks jagatud taksoga kindlasti mõistlikum olnud minna (8JD nägu). Aga innukas Ahmad oli meile Aqabas tellinud piletid kuni Damascuseni. Taksoga kulunuks sõiduks koos piiriületusega 4 tundi, bussiga võttis ainuüksi piirini, mis oli vaid 60km kaugusel, aega 2 tundi. Järgnes piiriületus, mil buss pidi ootama, kuni kõik vajalikud templid passi saavad. Korra tuli tagasi sõita, kuna ühele Süüria prouale oli tempel unustatud löömata. Oma 20 minutit uli oodata kohalike pubekate järele, kes oli piiripunktis kuhugi tax-free kauplustesse uitama läinud. Kogu sõit kestis kokku kuskil 6 tundi ja Damaskusesse jõudes oli juba päris pime. Bussijaamas ründasid meid taksojuhid, kes muidugi küsisid müstilisi summasid (selle raha eest oleks saanud uuesti Ammanisse ja tagasi sõita). Pakkusime siis kesklinna sõiduks 150SP (veidi alla 40 krooni) ja leidsime varsti ka taksojuhi, kes sellise summaga nõus oli. LP andmetel on taksohind kesklinna tegelikult kuskil 50SP, aga taksomeetrit nad enamasti tööle ei pane ja 100-150SP-ga ongi üsna hästi saadud. Takso tõi meid juba tuttavasse hostelisse Damascuse kesklinnas.

Käisime lähedalasuvas väikeses söögikohas kuumi täidetud kartuleid söömas ja lastega skype'is lobisemas. Blogspot'i ega facebook'i Süüria diktatuur kahjuks ligipääsu ei võimalda, Postimeest sai aga lugeda küll.

Tänase päeva suurimaks elamuseks oli kohalike flamencokitarristide improviseeritud kontsert kahel kitarril + palmas toidu ja tee kõrvale, s.t nad ei olnud mitte esinejad, vaid lihtsalt kohvikukülastajad nagu meiegi. Aga mängisid tõesti väga-väga hästi, ma tean, millest ma räägin ;).
Piltidel üks väike intarsiatöökoda, saiamüüja tänaval ja kahe tüüpilise Damaskuse maja sisehoovid, millest ühes on antiigipood ja teises väga mõnus restoran.

7. aprill, Wadi Rum

Hommikul kl. 8 ootas meid takso, et sõita Wadi Rumi (30JD). Takso sellepärast, et ainuke buss Petrast Wadi Rumi väljub hommikul kl. 6, kui väljub. Sest siin ei või neid busse iial teada.
Wadi Rumis ootas meid Mehedi, kellega olime juba mitu kuud tagasi meilivahetust pidanud. Kõigepealt jõime tema emaga nende telgis beduiinide kombekohaselt paar tassikest teed.

Wadi Rum on Jordaania must see nr. 1. See on 720 km2-l laiuv rohkete, kuni 800 m kõrguste liivakivikaljudega kõrb, mis on aastatuhandeid olnud koduks mitmetele beduiinihõimudele. Rahvuspark loodi siia 2001. aastal ja sellest ajast teenib enamik siinseid beduiine oma leiva kitse- ja kaamelikasvatuse asemel hoopis turistidele kõrbe tutvustades. Kõrbes on võimalik liikuda kaamelitega, hobustega (neid on küll ainult üksikuid), dzhiipidega ja muidugi jalgsi. Pakutakse ka mägironimise võimalust, milleks siinsed kohati püstloodis kulgevad liivakivised mäed hästi sobivad. Autod on siin väga kihvtid, enamasti 20-30 aastat vanad (uuemate automaatika ei kannata liiva) Landcruiserid ja Landroverid, mille kasti inimeste jaoks istmed ehitatud. Nagu ütles meie giid Mohammad, on jaapanlased head autod välja mõelnud („Japanese are smart, small eyes, big brain!"). Mohammad oli meievanune äraütlemata väärikas ja rahuliku olemisega beduiin, kes oli ka tõesti telgis sündinud ja kelle isa siiani kõrbes kitsi ja kaameleid karjatas. Naisi oli tal ainult üks (Jordaanias võib olla kuni 4 naist, kui jõuad neid pluss lapsi üleval pidada), aga ta ei välistanud, et võtab kunagi mõne juurde. Meie muidugi kahtlesime nende naiste omavahelises läbisaamises kõvasti, aga Mohammad seletas, et vahel elavad naised küll eraldi majades, aga vahel ka koos ja probleeme pole, sest „you know women, they have small brain!" Tema isal oli 3 naist ja temal 17 õde-venda.

Mohammad sõitis meiega mööda kõrbe terve päeva, peatudes kõrbe peamistes huvipunktides. Nii nägime Lawrence'i allikat, mis tuli välja kõrgelt mäe seest; Lawrence'i maja, kus ta 1917. aastal elas (kes on Lawrence, sellest kirjutan pärastpoole); Khazali kanjoni ilusate mustsete kaljujoonistega, mid läbisõitvad nabatealaste karavanid üksteisele sõnumitena jätsid; liivadüünid, mille tuul oli kaljude ette kuhjanud ja mis olid nii kuumad, et seal paljajalu käia ei kannatanud; kaks kivikaart, mis sildadena mägesid ühendasid; veel mitmeid kanjoneid ja kaljujooniseid, mis kujutasid peamiselt inimesi ja kaameleid, aga millegipärast ka jalataldu. Kõrb on fantastiline, võimas looduspilt, kus avanevad vaated võtavad ikka vägisi ahhetama.


Lõuna paiku, kõige kuumemal ajal, tegime väikese pikniku mäekülje varjus ja jõime teed, mida Mohammad kõrbest korjatud taimedest väikese nõgise kannuga lõkke kohal valmistas.
Päikeseloojanguks, mis värvib liiva ja kaljud leegitsevalt punakaks, saabusime oma laagripaika, milleks oli paar suurt kitsevillast vaipadest beduiinitelki. Ei puudunud ka WC ja dush sooja veega (vett soojendas muidugi päike plekist tünnis). Laagrisse oli kogunenud üsna rahvusvaheline seltskond – siin oli belglasi, ingalsi, sakslasi ja prantslasi, kokku oma 30 inimest. Beduiinide laulu ja pillimängu saatel sõime vägeva õhtusöögi, mis koosnes salatitest, erinevatest juurviljatotitudest, riisist, araabia leivast ja maa sees küpsetatud võrratult maitsevast ja lõhnavast kanalihast. Meeleolu oli mõnus ja nii jutustasime telgis veel mitu tundi ühe kena sakslastest paariga ja ühega giididest, kes vaatamata oma vähesele kooliharidusele rääkis päris head inglise keelt ja omas suurepäraseid teadmisi turismist, turundusest, inimese psühholoogiast ja muidugi Wadi Rumi kõrbest. Peab ju hea psühholoog olema, kui kõik inimesed sinu juurest õnnelikena lahkuvad. „Every person has a key, you only need to find it. Then it's easy. My goal is to make people happy, so they go and tell the others to come to me. That is the best pulbicity." Elementaarne.

Ööbisime oma telgiosas (suur telk on vaipadega mitmeks toaks jaotatud), aga paljud magasid ka väljas liivaluidetel, lõunamaa tähise taeva all (vägev romantika!).


Wadi Rumi tuuri ostes peab muidugi olema väga ettevaatlik ja pakkuja tausta uurima, sest seoses turisminduse arenguga on neid tuure hakanud pakkuma ka mitmed isehakanud giidid, näiteks lähematest linnadest, kellel kõrbest endal aimugi pole. Seepärast tuleks eelistada neid, kes ise siitsamast külast või kõrbest endast pärit on. Kohalikud kannavad mõistagi oma rahvuslikke riideid, nagu mehed igal pool kogu Jordaanias ehk pikka kleiditaolist rüüd ja punaseruudulist pearätti, mida hoiab peas kahekorra keeratud must nöör. Kui nad lakkamatult ei suitsetaks ja mobiiltelefonidega ei räägiks, võiks neid ajatu kõrbe taustal koos kaamelitega pildi järgi paigutada nii eelmisesse kui üle-eelmisesse aastatuhandesse. Olgu siinkohal toodud meie korraldaja Mehedi kontakt: www.wadirumjeepandsleep.com, tema poolt pakutava kohta leiab erinevates reisifoorumitest ainult kiitvaid sõnu ja meie ühineme kahel käel. Wadu Rum'i retk on kahtlemata väga võimas elamus ja üks meie reisi highlighte. Hindadest ka: džiibituur (5–6 tundi) 40JD inimese kohta ja söögid+ööbimine 25JD (jordaania dinaar on ainult pisut kallim kui euro – 16,5, seepärast arvestasime tavaliselt nagu euro kurssi). Soovitan soojalt.

Ahjaa, enne oli juttu ka Lawrence'i allikast. Lawrence of Arabia on araablaste poolt palavalt armastatud kangelane, kes juhtis 1917.-1918. aastatel araablaste ülestõusu ottomanide ja prantslaste vastu. Temast on kirjutatud mitmeid raamatuid, tema ise on kirjutanud oma elust raamatu ja 1962. a. on vändatud eepiline film „Lawrence of Arabia". Hiljem tuli paraku välja, et tegu oli hoopis briti salaluure agendiga, kes ei seisnud sugugi mitte araablaste, vaid ikka oma riigi huvide eest.

6. aprill, Petra

Ärkasime hommikul kl. 6, sest esimene auto hotellist pidi Petrasse minema kl. 7. Tegelikult olime ilmselt esimesed ärkajad, sest alla jõudes polnud söögisaalis veel kedagi ja hommikusöögist polnud haisugi. Varsti siiski tuli üks unine onu, kes hakkas meile mune keetma. Hommikusöök oli ausalt öeldes väga närune 3JD eest. Veel 3JD eest pakiti kummalegi kaasa lunchbox, mis sisaldas kaht võileiba, muna, tomatit, kurki ja väikest vett.

Petra pileti hind on müstiline ja tõuseb iga aastaga. Praegu on ühe päeva pilet täiskasvanule 33 JD (550 krooni), kahe päeva oma 38JD. Kui tulla Jordaaniasse ainult day-tripina Iisraelist, maksab päevapilet 60JD (930 krooni)! Jordaania kodanik saab Petrasse 10JD eest ja ainult kuningas Abdullah saab päris tasuta.


Muidugi, Petra on seda igatahes väärt. Tegemist on rohkem kui 2000 aastat vana nabatealaste poolt liivakivikaljudesse raiutud linnaga. Nabatealaste riik õitses siin arvatavalt 1. sajandist e. Kr., asudes olulisel kaubateel Damaskuse ja Meka vahel. Hiljem sattus ta Rooma riigi koosseisu ning osa ehitisi ongi siin ehitatud roomlaste ajal. 363. aastal hävis suur osa linnast maavärina tõttu ning järk-järgult jäeti linn maha. 7. sajandi keskpaigaks elas siin vaid kohalik väga vaene Bduli beduiinihõim, kes telkide asemel kasutas elupaigana Petra koopaid ja hauakambreid.


1968. aastal rajati ameeriklaste eestvõttel Petra Rahvuspark. Bduli beduiine üritati järgneva 20 aasta jooksul mujale asustada. Selleks ehitati neile täiesti uus küla ja lubati töötada rahvuspargis turiste hobuste ja kaamelitega sõidutades ning suveniire müües. Bduli hõim on endiselt väga vaene, linnas võib näha nende väikesi lapsi postkaarte müümas. tegelikku kasu turismi arengust lõikab hoopis teine, rohkem haritud Liyanthneh' hõim Wadi Musa linnast.


Petrat kirjeldatakse kui roosat linna ja isegi kui roosipunast linna, tingituna liivakivikaljude punakast toonist. Hoonete fassaadid ongi kaljudest välja raiutud, linnas on palju nabatealaste hauakambreid, mitmed templid, amfiteater ning Rooma ajal ehitatud kirikud ja sammastega tänav. Linna sisenetakse läbi 1 km pikkuse loodusliku kaljulõhe, mille mõlemal seinal kulgevad veekanalid, mida mööda kunagi vesi linna voolas.


Lõhe lõpus avaneb vaade Petra kõige võimsamale fassaadile, mida kujutavad ka enamik Petrat tutvustavad suveniirid – Al Khazna'le ehk aardekambrile. Järgnevad Fassaadide tänav ehk rida nabatealaste hauakambreid, mille vastas asub Rooma teater. Veidi enne teatrit vasakule pöörates viivad trepid mäe otsa, kus asub muistne ohverdamisaltar, kust avaneb muljetvaldav vaade linnale ja ümbritsevatele mägedele. Üles ronimine võtab tubli pool tundi, aga üles minekuks võib kopsaka summa eest võtta ka eesli, kes hämmastava kergusega treppe mööda kulgeb. Kõige tõsisem ettevõtmine on aga ronimine kloostri (the Monastery) juurde, milleni jõudmiseks tuleb kuuma keskpäevapäikese käes ülesmäge vantsida oma 2–2,5 tundi, kuid pingutus saab tasutud, kui mäekülje tagant ilmub nähtavale sinna raiutud hästi säilinud fassaad, mis on nii suur, et tundub optilise illusioonina.


Meil kulus Petra peamiste vaatamisväärsuste nägemiseks 6 tundi ja selle ajaga kõndisime hinnanguliselt 11–12 km. Kuid Petras võiks vabalt veeta ka mitu päeva.