Täna öösel oli magamisega tõsiseid raskusi, sest kuna meie toa kõrval asus ühiskasutatav WC ja terve hostel oli täis õrna seedimisega europiide, võis terve öö kuulda, kuidas vaesekeste seedetrakt püüdis paaniliselt mõlema otsa kaudu väljutada kõiki neid Damaskuse hõrgutisi, mida nad olid endale sisse ajanud.
Ärkasime pool 7 ja võtsime peatänavalt takso, et sõita bussijaama. Taksojuht leidis meile ka kohe teise taksojuhi, kes pidi meid viima Ammanisse Jordaanias. Peale pisukest ootamist ja väikest kanget kohvi bussijaamas oli taksosse ka kolmas reisija leitud ja sõit võis alata. Külla ainult 157 km, aga kuna tuli ületada ka Süüria-Jordaania piir, siis võttis kogu sõit lõpuks aega 4 tundi. Piiril oli korduvaid auto ja kottide kontrollimisi, meie kottidesse vaadati küll ainult ühel korral ja sedagi rohkem moepärast. Süüria poolelt ostis taksojuht kaasa mitu plokki sigarette, millest osa nobedasti oma sokisäärtesse peitis (üle 2 ploki ei tohtinud üle viia). Piiridel probleeme ei tekkinud, Süüriast lahkumisel tuleb maksta 500 süüria naela, mis on umbes 125 krooni. Jordaania viisa maksis 10 USD ja ametnik küsis vaid väga sõbralikult, kui kauaks jääme ja kustkaudu lahkuda kavatseme. Viimases piiripostis kutsusid meie passid esile rõõmsat elevust ja puhast uudishimu ("Espanja?"), mispeale pidime maailmakaardi välja otsima ja seletama, kust me siis ikka õieti tuleme. "Welcome to Jordan!"
Ammanisse jõudsime umbes tunni pärast ja palusime end kohaliku bussijaama lähedal maha lasta, kus nagu tellituna tuli meile oma abi pakkuma kohalik inglise keele õpetaja (naisterahvas!), kes juhatas meid õige bussi peale Madabasse.
Madabasse on Ammanist vaid 35 km, seega olime varsti kohal ja bussist maha astudes ümbritsesid meid sõbralikud jordaanlased, kes pakkusid meile taksot, tuba ja mida iganes abi me oleks soovinud. Mõned tervitasid niisama möödaminnes ja soovisid head olemist Jordaanias. Nad lihtsalt ongi nii kohutavalt sõbralikud ja ei üritagi sulle selle käigus midagi müüa. Lähis-Ida riigid on ka ühed turvalisemad maailmas, siin puudub tänavakuritegevus täiesti. Elie ütles küll, et see on nii sellepärast, et nende kultuur on selline, aga võib kahtlustada, et oma osa mängivad siin ka karistused niisuguse tegevuse eest. Näiteks Süürias lüüakse vargal käsi otsast ja seda mitte kuskil haiglas, vaid keset linnaväljakut kõigi inimeste ees. Nagu keskajal.
Jordaania on oluliselt rikkam riik kui Süüria või ka Liibanon, kirjaoskajad on peaaegu kogu elanikkond ja ülikooliharidusega inimeste protsenti võib võrrelda näiteks Inglismaaga. Rahvas on väga noor, 37% inimestest on alla 14-aastased. Riiki juhib kuningas Abdullah, keda siin väga armastatakse ja austatakse. Nagu ka tema naist, kuninganna Rania't, kes on saanud Guinessi rekordite raamatusse maailma noorima kuningannana, aga kellel on muidugi palju muid olulisi teeneid ja kohustusi peale selle fakti. Näiteks võitleb ta naiste õiguste eest. Kuningapaaril on neli üsna väikest last ja kogu perekonna fotosid võib siin-seal plakatite peal näha.
Jordaaniast 85% on kõrb, haritav maa paikneb peamiselt Jordani jõe läheduses. Loodusväärtusi on siin palju: Surnumeri, mis on maakera madalaim punkt, lõunaosas Punane Meri, kus leidub mitmeid maailma ilusamate hulka arvatud korallriffe, punane Wadi Rumi kõrb. Siin on tohutult varemeid ja arhitektuurimälestisi, sest seoses Jordaania asendiga Euroopa, Aasia ja Aafrika vahel on siin sõdimas käinud kreeklased, roomlased, moslemid, ristisõdijad, mongolid ja kes kõik veel, ning igaüks on ehitanud oma kindlusi. Jordaania on rikas ka oma piibliga seotud ajaloo poolest, näiteks on siin Jordani jõe ääres ristitud Jeesus; Mooses, Aaron ja Ristija Johannes surid siin ja isegi prohvet Muhamed on läbi astunud.
Ärkasime pool 7 ja võtsime peatänavalt takso, et sõita bussijaama. Taksojuht leidis meile ka kohe teise taksojuhi, kes pidi meid viima Ammanisse Jordaanias. Peale pisukest ootamist ja väikest kanget kohvi bussijaamas oli taksosse ka kolmas reisija leitud ja sõit võis alata. Külla ainult 157 km, aga kuna tuli ületada ka Süüria-Jordaania piir, siis võttis kogu sõit lõpuks aega 4 tundi. Piiril oli korduvaid auto ja kottide kontrollimisi, meie kottidesse vaadati küll ainult ühel korral ja sedagi rohkem moepärast. Süüria poolelt ostis taksojuht kaasa mitu plokki sigarette, millest osa nobedasti oma sokisäärtesse peitis (üle 2 ploki ei tohtinud üle viia). Piiridel probleeme ei tekkinud, Süüriast lahkumisel tuleb maksta 500 süüria naela, mis on umbes 125 krooni. Jordaania viisa maksis 10 USD ja ametnik küsis vaid väga sõbralikult, kui kauaks jääme ja kustkaudu lahkuda kavatseme. Viimases piiripostis kutsusid meie passid esile rõõmsat elevust ja puhast uudishimu ("Espanja?"), mispeale pidime maailmakaardi välja otsima ja seletama, kust me siis ikka õieti tuleme. "Welcome to Jordan!"
Ammanisse jõudsime umbes tunni pärast ja palusime end kohaliku bussijaama lähedal maha lasta, kus nagu tellituna tuli meile oma abi pakkuma kohalik inglise keele õpetaja (naisterahvas!), kes juhatas meid õige bussi peale Madabasse.
Madabasse on Ammanist vaid 35 km, seega olime varsti kohal ja bussist maha astudes ümbritsesid meid sõbralikud jordaanlased, kes pakkusid meile taksot, tuba ja mida iganes abi me oleks soovinud. Mõned tervitasid niisama möödaminnes ja soovisid head olemist Jordaanias. Nad lihtsalt ongi nii kohutavalt sõbralikud ja ei üritagi sulle selle käigus midagi müüa. Lähis-Ida riigid on ka ühed turvalisemad maailmas, siin puudub tänavakuritegevus täiesti. Elie ütles küll, et see on nii sellepärast, et nende kultuur on selline, aga võib kahtlustada, et oma osa mängivad siin ka karistused niisuguse tegevuse eest. Näiteks Süürias lüüakse vargal käsi otsast ja seda mitte kuskil haiglas, vaid keset linnaväljakut kõigi inimeste ees. Nagu keskajal.
Jordaania on oluliselt rikkam riik kui Süüria või ka Liibanon, kirjaoskajad on peaaegu kogu elanikkond ja ülikooliharidusega inimeste protsenti võib võrrelda näiteks Inglismaaga. Rahvas on väga noor, 37% inimestest on alla 14-aastased. Riiki juhib kuningas Abdullah, keda siin väga armastatakse ja austatakse. Nagu ka tema naist, kuninganna Rania't, kes on saanud Guinessi rekordite raamatusse maailma noorima kuningannana, aga kellel on muidugi palju muid olulisi teeneid ja kohustusi peale selle fakti. Näiteks võitleb ta naiste õiguste eest. Kuningapaaril on neli üsna väikest last ja kogu perekonna fotosid võib siin-seal plakatite peal näha.
Jordaaniast 85% on kõrb, haritav maa paikneb peamiselt Jordani jõe läheduses. Loodusväärtusi on siin palju: Surnumeri, mis on maakera madalaim punkt, lõunaosas Punane Meri, kus leidub mitmeid maailma ilusamate hulka arvatud korallriffe, punane Wadi Rumi kõrb. Siin on tohutult varemeid ja arhitektuurimälestisi, sest seoses Jordaania asendiga Euroopa, Aasia ja Aafrika vahel on siin sõdimas käinud kreeklased, roomlased, moslemid, ristisõdijad, mongolid ja kes kõik veel, ning igaüks on ehitanud oma kindlusi. Jordaania on rikas ka oma piibliga seotud ajaloo poolest, näiteks on siin Jordani jõe ääres ristitud Jeesus; Mooses, Aaron ja Ristija Johannes surid siin ja isegi prohvet Muhamed on läbi astunud.
Madabat nimetatakse siin mosaiigilinnaks, sest teda tuntakse eelkõige bütsantsiajast säilinud tosina mosaiigi pärast. Siin asub Püha Jüri katedraal, mida nimetatakse ka Kaardi Kirikuks, sest selle põrandale on laotud osaliselt hävinud Püha Maad kujutav mosaiik. Ülaloleval pildil on see osa, mis kujutab Jeruusalemma. Kirikus asub veel üks ikoon, millele 1976. a. jumalateenistuse käigus oli ilmunud sinine käsi, mis seal siiani püsib ja mis väljendab Püha Neitsi antud abikätt Madaba linnale. Ja see sündmus kuulutati imeks. Valdavalt on mosaiigid muidugi kirikute põrandatel, aga kesklinnas asub niisugune archeological site, mida eriti restaureeritud ei ole ja osa mosaiike on alles liiva all, kus neid sulle näitamiseks välja kraabitakse ja pärast jälle ära peidetakse:
No comments:
Post a Comment