Aleppo võistleb Damaskusega maailma vanima pidevalt asustatud linna tiitli pärast. Iidsed tekstid Eufrati jõe äärest räägivad Aleppost kui võimsa riigi keskusest juba 18. sajandil eKr, kuid arvatakse, et ta oli asustatud juba 8000 aastat tagasi. Koos Palmyra ja Damaskusega oli Aleppo üheks olulisematest peatustest Siiditeel Hiina ja Lähis-Ida ning Euroopa vahel.
Vaatasime siis meiegi seda kunagist kaubanduslinna hiilgust tema vanalinna souq'ide labürindis. Sisenedes läbi Bab Antakya ehk Antakya värava, jäävad esmalt teele lihaletid, kus ripuvad loomade lihakehad kõrvuti sisikondade ja munadega, aga mõnes kohas ka äraküpsetatud lambapeade ja sõrgadega. Järgnesid lõputud poekesed, kus kaubeldi riiete, jalanõude, kottide, kangaste ja absoluutselt kõigega, mida üldse inimene osta võiks tahta. Meile pakkus kõige rohkem huvi muidugi see kaubatänav, kus suurtest kangast kottidest võis osta erinevat sorti pähkleid, mandleid, rosinaid, kuivatatud datleid ja aprikoose, teesid ning maitseaineid. Soovi korral võis lasta teha segu erinevatest maitseainetest, mis samas sulle ka pulbriks jahvatati. Lõhn oli väga mõnus turu selles osas. Maiustuste ala oli ka väga armas, Süürias on muide lisaks traditsioonilistele araabia maiustustele (erinevad segud pähklitest, siirupist, martsipanist, halvaast ja kuivatatud puuviljadest) ka väga head šokolaadikommid. Ostsime siis natuke igat sorti pähkleid, mitmeid erilisi õieteesid, mis ei maksa siin peaaegu midagi. Kõige kallim artikkel oli pistaatsiapähklid, mis koorimata kujul maksid 600 SP kilo (150EEKi) ja koorituna 900 SP.
Aleppo üheks iseloomulikumaks müügiartikliks on kohalik käsitööna valmiv seep, mida lõhnastatakse oliiviõlide, roosiõlide, lavendli ja paljude muude essentsidega. Kõige kvaliteetsemaks peetakse 8 aastat vana seepi, kvaliteedilt järgmised on 3 aastat vanad. Võtsin ühes seebipoes enda arust kena karbi kätte ja müüja hoiatas kohe, et „aga see on täitsa uus seep ju!" ja vaatas mind nagu täitsa rumalat, kui ma küsisin, kas vana seep on siis millegipoolest parem. Uut ja vana seepi saab eristada selle järgi, et pooleks lõigates on muidu pruuni värvi seebi keskosa roheline ja mida vanem on seep, seda vähem seda rohelist ala on; uued seebid on poolekslõigatuna üleni rohelised. Kui uue seebiga kõlbab ainult käsi pesta, siis vanemad sobivad kogu kehale ja ka juuste pesemiseks.
Muidugi on turul kerge petta saada, seepärast valisime oma müüjaid väga hoolikalt ja ostsime neilt, kes usaldusväärsemad tundusid või kust ka kohalikud parasjagu midagi ostsid. Nii tekkis mõnus vestlus teiste ostjatega, kes siis teesid või maiustusi soovitasid ja vahendasid hinnanumbreid müüjatelt, kes mitte alati inglise keelt ei osanud. Nagu igal pool ja iga päev mitmeid kordi, tuli ka siin peaaegu igas poekeses välja otsida raamat maailmakaardiga ja seletada, kus see Eesti siis ikka asub, kui paljus seal elanikke on ja mis keelt seal räägitakse.
Ka kangad ja erineva siidisisaldusega sallid on siin väga ilusad ja tegelikult odavad ka. Muidugi on raske poest välja pääseda, sest isegi, kui oled midagi juba ostnud, üritatakse sulle ikka uusi asju pakkuda, sest emale ja õele pole sa ju veel midagi ostnud ja need sallid sobiks neile imehästi!
Šoppamisele vahelduseks külastasime Aleppo tsitadelli, mis seisab linna kohal kõrguva mäe otsas ja on ümbritsetud laia vallikraaviga (vett seal küll enam ei olnud).
Lõunat sõime ilusas kristliku kvartali (Al Jdeida) restoranis Am Ril, kus proovisime veel mõningaid Aleppo köögi hõrgutisi, näiteks soujok – lameda araabia leiva sisse keeratud maitsetatud liha, mis on seibideks lõigatud ja õlis küpsetatud; tochka – armeenia köögist pärinev liha- ja juustutäidisega soe leib, ja muidugi kebabit tomatikastmes. Magustoiduks enam ruumi ei jätkunud, aga nagu siin mitmel pool kombeks, tuuakse lõpetuseks lauda magusroog maja poolt. Siin oli selleks juustutäidisega kook (maitses nagu kohupiimakook) koos mingite magusate pähkleid sisaldavate rullikestega. Kogu kõhutäis kahele maksis koos tipiga 250 krooni.
No comments:
Post a Comment