Beiruti lennujaamas tehti meile hilisööl kiiresti check-in kuni Riiani, lend väljus kl.3.10 ja Prahas olime kl. 6. Teades, et Põhja-Euroopas on enamik lennujaamu suletud, olime siiski lootusrikkad, et vaevalt see tuhapilv nüüd Praha ja Riiani ulatub. Kuid mida enamate lendude järele ilmus tabloole märkus cancelled, seda enam hakkas meie optimism lahtuma ja pisukene rahutus hinge pugema. Meie lend pidi minema 11.40. ja kella 11-ks oli ka meie lennu järele seesama kurjakuulutav sõna ilmunud. Kiire otsing netis näitas, et Ecolines selle nädala viimane buss Riiga oli 2 tundi tagasi väljunud ja uut pole oodata enne esmaspäeva. Czech airlines leti juures tutvusime saatusekaaslase Bertiga, kellega erinevate kojupääsemisvõimaluste arutamine andis parimad võimalused rongiliiklusele. Meiega ühinesid veel Berti 2 lätlasest kolleegi ja Iisraelist tulnud tallinlanna Svetlana. Õhkkond lennujaamas oli lootusetu, mingit infot peale selle, et lennujaam suletakse, ei antud ja inimesed hakkasid spontaanselt oma lennufirmade lettide taha mitmesajameetrisi järjekordi moodustama. Stjuuardesside küsitlemisel saadud info, et force majeure´i ettekäändel lende ega hotelle ei kompenseerita ja võimalik,et ilmaolud ei parane veel päevi, sundis lõplikult otsustama, et koju tuleb jõuda omade jõududega. Võtsime igaks juhuks kindlustuse jaoks paberi, et lend tühistati ja suundusime liinibussiga rongijaama.
Rongijaamas ei olnud olukord põrmugi parem. Muidugi ei oldud rongijaamas selliste masside vastuvõtmiseks kuidagi valmistutud, töötati igapäevasel võimsusel ja nii looklesid kassade ees järjekorrad mitmesajapealiste lohedena, inimesed istusid oma kohvrite otsas ja ründasid ametnikke, püüdes saada infot võimalike rongide kohta erinevatesse Euroopa linnadesse. Kuna meid oli palju, seisime korraga mitmesse järjekorda ja olimegi kuskil tunni aja pärast kassa juures väljas. Selgus, et poole tunni pärast oli väljumas rong Ostravasse, kus ümberistumides oleksime õhtuks Varssavis. Kahjuks olid saada vaid esimese klassi piletid, kuid piletimüüja lubas, et kui meid on 10 inimest, saab ta teha meile oluliselt soodsama grupipileti. Meid oli küll sel hetkel ainult 6, kuid nähes meie jõudmist kassa ette, hõikusid kaugemalt veel 6 kaasmaalast, et võtku me neile ka pilet ära. Pilet, muide, maksis 50 eurot. Kujutage nüüd Eestis ette olukorda, et te jõuate kassa ette ja paar inimest saba lõpus karjuvad, et kuule, ole täitsa, võta mulle ka pilet ära ja maksa 750 krooni ära, küll ma hiljem tagasi maksan! Ilmselt tavaolukorras reageeritaks umbes nii, et "kuule mine sa ka õige p....", kuid kodust eemal tärkab miskisugune vennaarm ja tõepoolest, maksin kaardiga 12 kaasmaalase piletid ja püüdsime selle karjaga siis rahvasummas õiget platvormi leida. Selleks tuleb muidugi kõigepealt leida inglise keelt mõistev kohalik, kes tahab sama rongi peale minna, nii lihtne see ongi.
Esimesel klassil polnud viga, võileiba ja jooke pakuti, istmed olid mugavad, peatusi vähe, ainult internetti polnud ;).
Piiriäärses Ostravas hilines meie jätkurong oma tund aega ja mõned saatusekaaslased, näiteks paar põhjanaabrit, jõudsid selle aja sees valele rongile istuda. Lõpuks rong siiski saabus, kuid kuna nüüd tuli reisida teises klassis, ei olnud istekohtade leidmine enam niisama lihtne. See-eest oli meie seltskond väga ülemeelikus meeleolus, osalt kindlasti kõrvalasuva restoranvaguni korduva külastamise tõttu ja nalja-naeruga möödus see 5 tundi kiirelt. 2 noormeest olid nagu meiegi, saabunud Süüriast ja Liibanonist, Tallinna kooliõpetajal Marekil ja tema kolmel gümnasistist õpilasel nii hästi polnud läinud, kuna nende reis Brüsselisse oligi kohe Prahas pooleli jäänud. Kõik olid siiski optimistlikud ja nägime olukorras pigem omapärast, leidlikku lahendust vajavat väljakutset, sest katki polnudki ju tegelikult midagi.
Varssavis meeleolud natuke muutusid, sest selgus, et ainus buss baltikumi suunas ehk Vilniusesse oli kohe-kohe väljumas ja loomulikult täis ning enne järgmist hommikut polnud loota mitte ühtegi ühistranspordiviisi edasipääsemiseks. Berti ja tema lätlastest kollege pidi päästma tulema firma buss Leedust, kuid sinna poleks ülejäänud seltskond mahtunud. Õpetaja Maarekile ja tema õpilastele oli organiseeritud hotell Varssavis ja bussipiletid koju järgmise päeva õhtuks. Ülejäänud 5 reisiselli, meie Raineriga, Svetlana ja Tanel ning Mart, aga otsustasime, maksku mis maksab, kuidagi siiski kodule lähemale pääseda. Proovisime kohalikust Avise esindusest Riiani autot rentida, kuid selle hinna eest, mida sealt küsiti (2500-5000 zlotti ehk 4x rohkem eesti kroone), oleks ilmselt auto ka osta saanud. Mis olekski ilmselt järgmise variandina kõne alla tulnud, kui me poleks leidnud taksojuhti, kes oli nõus meid hinnaga 1 zlott/km Riiga toimetama. Kiiresti kotte peale ladudes, et tal poleks võimalust ümber mõelda, ronisime mitmes kihis taksosse, ikkagi 4 inimest tavalise sõiduauto tagaistmel. Kuid selleks kellaajaks olime staadiumis, kus oleksime kojusaamise nimel olnud nõus ka öö otsa pea peal seisma või pakiruumis reisima. Ja nii algaski meie kuulsusrikas kojusõit taksoga Varssavist Riiga, mis kõlab ausalt öeldes nii uskumatuna, et kui keegi oleks seda eelmisel päeval öelnud, oleksime ta kõva häälega välja naernud. Taksojuht oli algselt vist arvanud, et mis see 700km mööda kiirteid siis ära ei ole, aga see tee ju teadupärast pole mingi kiirtee. 70-ne alades kihutades ja lamavatest politseinikest hooga üle sõites, nii et meie pead autolakke mõlke lõid, vajus meie õnnetu taksojuht ikka vähehaaval üha rohkem ja rohkem näost ära. Loodetavasti leidis ta pärast meie juhatuse järgi ikka kodutee uuesti üles.
Riias ootas meie juba meie oma autoke ja peale väikest kehakinnitust McD-s olime laupäeval kella kaheks, ehk 24 tundi peale Prahast teeleasumist juba kodus.
Ja tegelikult läks kõik ju superhästi -- küll veidi planeeritust hiljem, saime ju ikkagi koju, kõik elus ja terved ja värvika kogemuse võrra rikkamad. Pealegi, ilma vulkaanipurkseta Islandil ei oleks me kunagi kohanud neid vahvaid inimesi, olgu nad siinkohal tervitatud!
No comments:
Post a Comment