Kuna me ei suutnud vaatamata paljudelt inimestelt küsimisele tuvastada, kas kuidagi on võimalik pääseda Aleppost bussiga otsa Baalbekki, siis sõitsime kõigepealt Homsi, mis on niisugune linnake, kus midagi vaadata ei ole, aga kust kõik Süürias ringi kolavad turistid on sunnitud läbi sõitma, sest ta on justkui teede sõlmpunkt Aleppo, Hama, Palmyra, Baalbeki ja Damascuse vahel. Kasutasime selleks üht kahest usaldusväärsest bussikompaniist Süürias – Kadmousi (teine on AL Ahliah, kui kellegi peaks sellist praktilist infot vaja minema). Pilet maksis 135 SP (34 krooni). Sõit kestis 2 tundi. Homsis aga polnudki nii lihtne leida bussi, millega Baalbekki sõita. Vähemalt nii seletasid taksojuhid. Aga pakkusid lahkesti võimalust viia meid 20USD eest piirile (50km), kus Liibanoni poolelt pidi minibussiga edasi saama. Mõeldud-tehtud.
Liibanonis polnud meil seekord vaja rohkem, kui transiitviisat, mis 48 tunniks on tasuta. Maad mööda tulles tuleb pikema viisa eest maksta, aga vot ei mäleta, kui palju. Lennuki pealt tulles seda maksma ei pidanud.
Piiril ootas tõepoolest minibuss, mis täitus inimestega üllatavalt kiiresti, omanik pakkus võõramaalastele ka tassikese teed ja jälle saime seletada, kus see Estonia-nimeline riigike ikka asub ja kas seal on ka ilus. Sõit Baalbekki (70km) läks kahepeale kokku maksma 10 USD.
Baalbekis jäime pidama kolmandasse hotelli, mida vaatasime, hotell Jammali, kus tuba maksis koos hommikusöögiga 50USD. LP-s toodud hotellide hinnad on ikka kõvasti aegunud. Näiteks Villa Palmyra küsis toa eest 84 USD, Jupiter 75USD, jubeda keldrikorruse pugeriku eest 40. Jammalis oli vähemalt sümpaatne omanik ja viisakas tuba.
Varemetes nõustusime kasutama lahke vanahärra giiditeenuseid (20USD), kes Baalbekis elanud 45 aastat, seetõttu saime teada ja näha nii mõndagi, mida LPs kirjas pole. Foiniiklased asustasid siinset piirkonda juba 3. sajandil e. Kr. 1. sajandil AD rajasid nad siia templi, mis oli pühendatud nende jumalale Baalile, mille järgi linn on saanud oma nime. Peale piirkonna vallutamist Aleksander Suure poolt sai linn nimeks Heliopolis ehk Päikeselinn. Roomlaste ajal ehitatigi siinsed võimsad templid, mis on pühendatud Jupiterile, Bacchosele, Mercuriusele ja Veenusele ja mis on suuremad, kui kusagil mujal Rooma aladel ja Heliopolisest sai üks tähtsamaid Rooma impeeriumi religioosseid keskusi. Peale Constantinus Suure saamist Rooma keisriks hakati Baalbeki templeid muidugi ümber ehitama basiilikateks ja näiteks Veenuse templist sai Santa Barbara kirik ja Jupiteri templist Santa Maria kirik. Et paganlikke rituaale takistada, lasti osa templitest isegi lammutada ning väidetavalt on kõige suuremad sambad siit viidud Konstantinoopolisse, kus neid kasutati Haya Sofia ehitusel.
Araablaste tulekul 7. sajandil ehitati templid ümber kindluseks ja taastati linna algne nimi. Peale seda on linna lammutanud mongolid, araablased ise ning vähemalt 4 vägevat maavärinat. Ottomanide ajal Baalbek unustati ja varemed taasavastati kahe inglise arhitekti poolt 1751. aastal. Kuid alles sajand hiljem, 1898. aastal külastas Baalbekki Saksa keiser Wilhelm II, kes palus Türgilt luba alustada siin väljakaevamisi. Sellest ajast on templeid vähehaaval taastatud, ümberkaudseid alasid läbi kaevatud ja suur osa leidudest muidugi ära viidud Türki ja ka euroopasse.
No comments:
Post a Comment