Hommikul kl. 8 ootas meid takso, et sõita Wadi Rumi (30JD). Takso sellepärast, et ainuke buss Petrast Wadi Rumi väljub hommikul kl. 6, kui väljub. Sest siin ei või neid busse iial teada.
Wadi Rumis ootas meid Mehedi, kellega olime juba mitu kuud tagasi meilivahetust pidanud. Kõigepealt jõime tema emaga nende telgis beduiinide kombekohaselt paar tassikest teed.
Wadi Rum on Jordaania must see nr. 1. See on 720 km2-l laiuv rohkete, kuni 800 m kõrguste liivakivikaljudega kõrb, mis on aastatuhandeid olnud koduks mitmetele beduiinihõimudele. Rahvuspark loodi siia 2001. aastal ja sellest ajast teenib enamik siinseid beduiine oma leiva kitse- ja kaamelikasvatuse asemel hoopis turistidele kõrbe tutvustades. Kõrbes on võimalik liikuda kaamelitega, hobustega (neid on küll ainult üksikuid), dzhiipidega ja muidugi jalgsi. Pakutakse ka mägironimise võimalust, milleks siinsed kohati püstloodis kulgevad liivakivised mäed hästi sobivad. Autod on siin väga kihvtid, enamasti 20-30 aastat vanad (uuemate automaatika ei kannata liiva) Landcruiserid ja Landroverid, mille kasti inimeste jaoks istmed ehitatud. Nagu ütles meie giid Mohammad, on jaapanlased head autod välja mõelnud („Japanese are smart, small eyes, big brain!"). Mohammad oli meievanune äraütlemata väärikas ja rahuliku olemisega beduiin, kes oli ka tõesti telgis sündinud ja kelle isa siiani kõrbes kitsi ja kaameleid karjatas. Naisi oli tal ainult üks (Jordaanias võib olla kuni 4 naist, kui jõuad neid pluss lapsi üleval pidada), aga ta ei välistanud, et võtab kunagi mõne juurde. Meie muidugi kahtlesime nende naiste omavahelises läbisaamises kõvasti, aga Mohammad seletas, et vahel elavad naised küll eraldi majades, aga vahel ka koos ja probleeme pole, sest „you know women, they have small brain!" Tema isal oli 3 naist ja temal 17 õde-venda.
Mohammad sõitis meiega mööda kõrbe terve päeva, peatudes kõrbe peamistes huvipunktides. Nii nägime Lawrence'i allikat, mis tuli välja kõrgelt mäe seest; Lawrence'i maja, kus ta 1917. aastal elas (kes on Lawrence, sellest kirjutan pärastpoole); Khazali kanjoni ilusate mustsete kaljujoonistega, mid läbisõitvad nabatealaste karavanid üksteisele sõnumitena jätsid; liivadüünid, mille tuul oli kaljude ette kuhjanud ja mis olid nii kuumad, et seal paljajalu käia ei kannatanud; kaks kivikaart, mis sildadena mägesid ühendasid; veel mitmeid kanjoneid ja kaljujooniseid, mis kujutasid peamiselt inimesi ja kaameleid, aga millegipärast ka jalataldu. Kõrb on fantastiline, võimas looduspilt, kus avanevad vaated võtavad ikka vägisi ahhetama.
Lõuna paiku, kõige kuumemal ajal, tegime väikese pikniku mäekülje varjus ja jõime teed, mida Mohammad kõrbest korjatud taimedest väikese nõgise kannuga lõkke kohal valmistas.
Päikeseloojanguks, mis värvib liiva ja kaljud leegitsevalt punakaks, saabusime oma laagripaika, milleks oli paar suurt kitsevillast vaipadest beduiinitelki. Ei puudunud ka WC ja dush sooja veega (vett soojendas muidugi päike plekist tünnis). Laagrisse oli kogunenud üsna rahvusvaheline seltskond – siin oli belglasi, ingalsi, sakslasi ja prantslasi, kokku oma 30 inimest. Beduiinide laulu ja pillimängu saatel sõime vägeva õhtusöögi, mis koosnes salatitest, erinevatest juurviljatotitudest, riisist, araabia leivast ja maa sees küpsetatud võrratult maitsevast ja lõhnavast kanalihast. Meeleolu oli mõnus ja nii jutustasime telgis veel mitu tundi ühe kena sakslastest paariga ja ühega giididest, kes vaatamata oma vähesele kooliharidusele rääkis päris head inglise keelt ja omas suurepäraseid teadmisi turismist, turundusest, inimese psühholoogiast ja muidugi Wadi Rumi kõrbest. Peab ju hea psühholoog olema, kui kõik inimesed sinu juurest õnnelikena lahkuvad. „Every person has a key, you only need to find it. Then it's easy. My goal is to make people happy, so they go and tell the others to come to me. That is the best pulbicity." Elementaarne.
Ööbisime oma telgiosas (suur telk on vaipadega mitmeks toaks jaotatud), aga paljud magasid ka väljas liivaluidetel, lõunamaa tähise taeva all (vägev romantika!).
Wadi Rumi tuuri ostes peab muidugi olema väga ettevaatlik ja pakkuja tausta uurima, sest seoses turisminduse arenguga on neid tuure hakanud pakkuma ka mitmed isehakanud giidid, näiteks lähematest linnadest, kellel kõrbest endal aimugi pole. Seepärast tuleks eelistada neid, kes ise siitsamast külast või kõrbest endast pärit on. Kohalikud kannavad mõistagi oma rahvuslikke riideid, nagu mehed igal pool kogu Jordaanias ehk pikka kleiditaolist rüüd ja punaseruudulist pearätti, mida hoiab peas kahekorra keeratud must nöör. Kui nad lakkamatult ei suitsetaks ja mobiiltelefonidega ei räägiks, võiks neid ajatu kõrbe taustal koos kaamelitega pildi järgi paigutada nii eelmisesse kui üle-eelmisesse aastatuhandesse. Olgu siinkohal toodud meie korraldaja Mehedi kontakt: www.wadirumjeepandsleep.com, tema poolt pakutava kohta leiab erinevates reisifoorumitest ainult kiitvaid sõnu ja meie ühineme kahel käel. Wadu Rum'i retk on kahtlemata väga võimas elamus ja üks meie reisi highlighte. Hindadest ka: džiibituur (5–6 tundi) 40JD inimese kohta ja söögid+ööbimine 25JD (jordaania dinaar on ainult pisut kallim kui euro – 16,5, seepärast arvestasime tavaliselt nagu euro kurssi). Soovitan soojalt.
Ahjaa, enne oli juttu ka Lawrence'i allikast. Lawrence of Arabia on araablaste poolt palavalt armastatud kangelane, kes juhtis 1917.-1918. aastatel araablaste ülestõusu ottomanide ja prantslaste vastu. Temast on kirjutatud mitmeid raamatuid, tema ise on kirjutanud oma elust raamatu ja 1962. a. on vändatud eepiline film „Lawrence of Arabia". Hiljem tuli paraku välja, et tegu oli hoopis briti salaluure agendiga, kes ei seisnud sugugi mitte araablaste, vaid ikka oma riigi huvide eest.
Wadi Rumis ootas meid Mehedi, kellega olime juba mitu kuud tagasi meilivahetust pidanud. Kõigepealt jõime tema emaga nende telgis beduiinide kombekohaselt paar tassikest teed.
Wadi Rum on Jordaania must see nr. 1. See on 720 km2-l laiuv rohkete, kuni 800 m kõrguste liivakivikaljudega kõrb, mis on aastatuhandeid olnud koduks mitmetele beduiinihõimudele. Rahvuspark loodi siia 2001. aastal ja sellest ajast teenib enamik siinseid beduiine oma leiva kitse- ja kaamelikasvatuse asemel hoopis turistidele kõrbe tutvustades. Kõrbes on võimalik liikuda kaamelitega, hobustega (neid on küll ainult üksikuid), dzhiipidega ja muidugi jalgsi. Pakutakse ka mägironimise võimalust, milleks siinsed kohati püstloodis kulgevad liivakivised mäed hästi sobivad. Autod on siin väga kihvtid, enamasti 20-30 aastat vanad (uuemate automaatika ei kannata liiva) Landcruiserid ja Landroverid, mille kasti inimeste jaoks istmed ehitatud. Nagu ütles meie giid Mohammad, on jaapanlased head autod välja mõelnud („Japanese are smart, small eyes, big brain!"). Mohammad oli meievanune äraütlemata väärikas ja rahuliku olemisega beduiin, kes oli ka tõesti telgis sündinud ja kelle isa siiani kõrbes kitsi ja kaameleid karjatas. Naisi oli tal ainult üks (Jordaanias võib olla kuni 4 naist, kui jõuad neid pluss lapsi üleval pidada), aga ta ei välistanud, et võtab kunagi mõne juurde. Meie muidugi kahtlesime nende naiste omavahelises läbisaamises kõvasti, aga Mohammad seletas, et vahel elavad naised küll eraldi majades, aga vahel ka koos ja probleeme pole, sest „you know women, they have small brain!" Tema isal oli 3 naist ja temal 17 õde-venda.
Mohammad sõitis meiega mööda kõrbe terve päeva, peatudes kõrbe peamistes huvipunktides. Nii nägime Lawrence'i allikat, mis tuli välja kõrgelt mäe seest; Lawrence'i maja, kus ta 1917. aastal elas (kes on Lawrence, sellest kirjutan pärastpoole); Khazali kanjoni ilusate mustsete kaljujoonistega, mid läbisõitvad nabatealaste karavanid üksteisele sõnumitena jätsid; liivadüünid, mille tuul oli kaljude ette kuhjanud ja mis olid nii kuumad, et seal paljajalu käia ei kannatanud; kaks kivikaart, mis sildadena mägesid ühendasid; veel mitmeid kanjoneid ja kaljujooniseid, mis kujutasid peamiselt inimesi ja kaameleid, aga millegipärast ka jalataldu. Kõrb on fantastiline, võimas looduspilt, kus avanevad vaated võtavad ikka vägisi ahhetama.
Lõuna paiku, kõige kuumemal ajal, tegime väikese pikniku mäekülje varjus ja jõime teed, mida Mohammad kõrbest korjatud taimedest väikese nõgise kannuga lõkke kohal valmistas.
Päikeseloojanguks, mis värvib liiva ja kaljud leegitsevalt punakaks, saabusime oma laagripaika, milleks oli paar suurt kitsevillast vaipadest beduiinitelki. Ei puudunud ka WC ja dush sooja veega (vett soojendas muidugi päike plekist tünnis). Laagrisse oli kogunenud üsna rahvusvaheline seltskond – siin oli belglasi, ingalsi, sakslasi ja prantslasi, kokku oma 30 inimest. Beduiinide laulu ja pillimängu saatel sõime vägeva õhtusöögi, mis koosnes salatitest, erinevatest juurviljatotitudest, riisist, araabia leivast ja maa sees küpsetatud võrratult maitsevast ja lõhnavast kanalihast. Meeleolu oli mõnus ja nii jutustasime telgis veel mitu tundi ühe kena sakslastest paariga ja ühega giididest, kes vaatamata oma vähesele kooliharidusele rääkis päris head inglise keelt ja omas suurepäraseid teadmisi turismist, turundusest, inimese psühholoogiast ja muidugi Wadi Rumi kõrbest. Peab ju hea psühholoog olema, kui kõik inimesed sinu juurest õnnelikena lahkuvad. „Every person has a key, you only need to find it. Then it's easy. My goal is to make people happy, so they go and tell the others to come to me. That is the best pulbicity." Elementaarne.
Ööbisime oma telgiosas (suur telk on vaipadega mitmeks toaks jaotatud), aga paljud magasid ka väljas liivaluidetel, lõunamaa tähise taeva all (vägev romantika!).
Wadi Rumi tuuri ostes peab muidugi olema väga ettevaatlik ja pakkuja tausta uurima, sest seoses turisminduse arenguga on neid tuure hakanud pakkuma ka mitmed isehakanud giidid, näiteks lähematest linnadest, kellel kõrbest endal aimugi pole. Seepärast tuleks eelistada neid, kes ise siitsamast külast või kõrbest endast pärit on. Kohalikud kannavad mõistagi oma rahvuslikke riideid, nagu mehed igal pool kogu Jordaanias ehk pikka kleiditaolist rüüd ja punaseruudulist pearätti, mida hoiab peas kahekorra keeratud must nöör. Kui nad lakkamatult ei suitsetaks ja mobiiltelefonidega ei räägiks, võiks neid ajatu kõrbe taustal koos kaamelitega pildi järgi paigutada nii eelmisesse kui üle-eelmisesse aastatuhandesse. Olgu siinkohal toodud meie korraldaja Mehedi kontakt: www.wadirumjeepandsleep.com, tema poolt pakutava kohta leiab erinevates reisifoorumitest ainult kiitvaid sõnu ja meie ühineme kahel käel. Wadu Rum'i retk on kahtlemata väga võimas elamus ja üks meie reisi highlighte. Hindadest ka: džiibituur (5–6 tundi) 40JD inimese kohta ja söögid+ööbimine 25JD (jordaania dinaar on ainult pisut kallim kui euro – 16,5, seepärast arvestasime tavaliselt nagu euro kurssi). Soovitan soojalt.
Ahjaa, enne oli juttu ka Lawrence'i allikast. Lawrence of Arabia on araablaste poolt palavalt armastatud kangelane, kes juhtis 1917.-1918. aastatel araablaste ülestõusu ottomanide ja prantslaste vastu. Temast on kirjutatud mitmeid raamatuid, tema ise on kirjutanud oma elust raamatu ja 1962. a. on vändatud eepiline film „Lawrence of Arabia". Hiljem tuli paraku välja, et tegu oli hoopis briti salaluure agendiga, kes ei seisnud sugugi mitte araablaste, vaid ikka oma riigi huvide eest.
No comments:
Post a Comment