Hommikukohvi jõime juba tuttavas pancake house'is ning lootsime vastavalt LP juhistele samal tänavalt ka Homsi suunduva minibussi peale saada. Aga nii pancake house'i ettekandja kui möödasõitev taksojuht väitsid, et siit enam ühtegi bussi ei välju (siin ei tea kunagi, kas räägitakse tõtt ja hoolitsetakse välismaalase eest või sulle valetatakse omakasu eesmärgil) ja nii sõitsime taksoga (50SP) bussijaama. 100 SP eest saime kumbki piletid Homsi väljuvale bussile. Sõit kestis 2 tundi ja viis läbi kõrbe, kus peamisteks asustatud punktideks näisid olevat mitmed sõjaväelised objektid.
Homsis bussist väljudes sattusime taksojuhtide piiramisrõngasse, aga seekord ühendasime jõud sama bussiga tulnud prantsuse paariga ning ühe kohaliku inglise keelt rääkiva onkliga ja nii õnnestus 75SP eest saada u. 10 km kaugusel asuvasse teise bussijaama, kust väljusid enamik suuri busse ja minibusse nii Krak de Chevaliersi kui ka Süüria suurematesse linnadesse. Leidsime kohe ka minibussi, kes meid 150 SP eest (50 SP nägu ja 50 kottide eest, kuna need võtsid ära ühe inimese koha) 45 minutit hiljem Krak de Chevaliersi ehk kohalikele Qalaat al Hosni juures maha pani.
Sõime lossi juures restoranis komplektlõuna (700SP, 7 eelroa ja 2 kanaprae eest) ja taustaks jälgisime Iraani turismigrupi lõunatamist ja palvetamist. Pärast tuli üks Iraani naine, võttis mul käest kinni ja muudkui seletas midagi silmade särades, hoolimata põrmugi sellest, et ma sõnagi aru ei saanud.
Krak de Chevaliers kujutab endast ühte võimsaimat ja tänapäevani paremini säilinud ristirüütlite losse siinkandis, ehitatud on ta algselt 1031. aastal Homsi emiiri poolt, kuid 1098. aastal vallutati kindlus ristirüütlite poolt ja siis sai ta ka oma praeguse näo. Mõistes lossi asukoha sõjalist tähtsust ranniku ja Orontese oru vahelise tee ääres, ehitasid ristisõdijad vana kindluse kohale kahekordse müüriga väga läbimõeldud infrastruktuuridega kindluse. Lossis oli oma veski, leivaküpsetamise töökoda, oliivipress, akveduktid vee juhtimiseks, rohkelt laoruume, mis sisaldasid viie aasta varusid. Kindluse garnison oli mõeldud 2000 sõdurile. Kindlust on korduvalt üritatud vallutada, kuid sellest ei saanud jagu isegi Salah-ad-Din 1188. a., kes ometi oli enamiku ristirüütlite kindlusi lõuna pool selleks ajaks juba enda kätte võitnud. Kindlus anti ära alles siis, kui ristirüütlid olid kõikjalt Pühalt Maalt tagasi löödud ning Krak de Chevaliersi oli kaitsma jäänud vaid 200 meest, kes vaba läbipääsu eest Tripolini lõpuks kindlusest loobusid.
Araablased ehitasid kindlust veidi oma käe järgi ümber, lisades näiteks saunad ja kabelist sai mõistagi mošee.
Kindlus on tohutult võimas ja muljetavaldav, paksude müüride ja võlvitud ruumidega, kust ei puudu ka kivisse nikerdatud ornamendid uste-akende ümber. Kes lapsepõlves rüütlite ja printsesside lugusid lugenud, nende ettekujutusele rüütlilossist vastab see kindlus üsna täpselt.
Krakist sõitsime tagasi Homsi, kust kohe suundusime edasi Alepposse. Algselt olime plaaninud vaadata ka noriaid ehk vesirattaid Hamas ja teha tuuri läbi Surnud Linnade, aga reisist juba üsna väsinutena ja enda arvates vanu kive juba piisavalt näinutena, otsustasime pigem veeta rahulikult 2 päeva hoopis elavamas Aleppos, mis on Süüria suuruselt teine linn ja mida tuntakse eelkõige Unesco maailmapärandisse kuuluva vanalinna tõttu.
Bussis tutvusime ühe Aleppos elava noormeega, kes õppis ülikoolis inglise keelt ja tahtis hirmsasti praktiseerida. Aleppos võttis ta enda kohuseks meid bussijaamast kesklinna juhatada ja meile sobiv hotell leida. Nii pääsesime seekord taksojuhtide piiramisrõngast ja kasutasime kesklinna sõitmiseks hoopis liinibussi. Süüria külalislahkuse elava näitena maksis ta meie bussipiletite eest, viipas tänaval autod seisma, et me üle pääseks, näitas meile kätte bussijaama, kust me hiljem peame sõitma tagasi Liibanoni ja juhatas kätte tänavad, kus asub igal sammul hotelle.
LPst leidsime väikese hotelli nimega Somar, kus öö kaheses toas maksis 50 USD, peale väikest allahindlust 31 USD ja otsustasime sellega leppida. Kindlasti leiab ka veel soodsamat. Hotellid selle raha eest on muidugi väikesed ja askeetlikud, enamasti ilma hommikusöögita, aga tuba on puhas, soe vesi olemas ja mida sa ühelt magamiskohalt siis ikka tahad.
Jalutasime õhtuses vanalinnas, mis on tõesti väga armas, kitsaste tänavate labürint valgustatuna vanamoeliste laternatega, väikesed kirikud, poekesed. Sõime õhtusöögi Beit Wakilis, mis on üks linna parimaid restorane ja hotelle. Euroopas oleme harjunud, et minnes valgete linadega peende restorani peab rahakott puuga seljas olema, seetõttu tegi üle ukse piilumine esialgu natuke ärevaks. Kuid siin on söök tõesti väga odav, seetõttu võib minna 5-tärnihotelli restorani ja tunda end kuningana, sest kolmekäigulist lõunat 4–5 eelroaga 200 krooni eest inimese kohta ei saa Euroopas küll mitte kusagil. Ja lähis-ida köök viib lihtsalt keele alla. Proovisime ära ka Aleppo tuntud kirsikastmega kebabi, mis oli tõesti äärmiselt maitsev. Ja jäätis on siin väga hea, peaaegu nagu Itaalia gelato.
No comments:
Post a Comment