1. aprill, Beirut

Ööbisime hotellis Regis mere ääres, s.t. rõdult paistab natuke Vahemerd ka kätte. Põhiline vaade avaneb siiski erinevas lagunemisastmes kõrghoonetele, mida jõudumööda renoveeritakse. Kogu Beiruti kesklinn on täis kontraste -- uhked mosheed, ortodoksi kirikud, kenasti renoveeritud Ottomani-aegsed hooned kõrvuti 2006. aastal kodusõjas akendeta jäänud, kuuliauke täis ja kohati korruse-paari võrra madalamaks jäänud majavaremetega ja muidugi kõikjal toimuv lakkamatu ülesehitustöö. Iseenesest on Beiruti kesklinn küllalt väike ja jalgsi jõuab igale poole, samas muudab orienteerumise keeruliseks fakt, et kaardil ja reaalsuses tänavate nimetused ei kattu, või pole neid majade küljes üldse. Kesklinna jalakäijateala on piiratud teisaldatavate aedadega, kus valvavad automaatidega sõjaväelased. Muidugi lasevad nad kõik lahkesti läbi, aga mõnikord paluvad sul näiteks oma koti sisu ette näidata. Kesklinna sõitvate autode põhjaalused vaadatakse peeglitega põhjalikult üle, et keegi kogemata mõnda pommi kesklinna ei smugeldaks. Kesklinn on Beiruti ilusaim osa, mille tõttu teda kutsutakse ka Lähis-Ida Pariisiks. Väikesed tänavakohvikud, kallid butiigid, kirikud ja mosheed, rohkesti turiste, aga õnneks puudub siit Euroopa suurlinnadele iseloomulik palagan kõikvõimalike tänavamuusikute, kerjuste, võlts-Armanit müüvate mustade ja muude klounidega.
Vaatasime üle kõrvutiasuvad ortodoksse St. George´i katedraali ja Mohammed al-Amini moshee. Viimasesse sisenemiseks antakse naistele pikk must halatt, mis tuleb eest kenasti kurguni kinni nööpida. Kingad tuleb mosheesse sisenedes jalast võtta ja spetsiaalsesse riiulisse paigutada. Kohalikud võtavad isegi sokid ära. Siis kõnnidki ilusa mustrilise vaiba peal nagu kellegi kodus, ega seal ei kõlbakski ju jalanõudega ringi patseerida. Ettenägelikult olin varunud ka rätiku, sest katmata peaga sinna lihtsalt sisse ei lastaks. Moshee oli väga ilus ja uhke, vägevate lüntrite ja mosaiiklagedega. Pühakuid muidugi kusagil kujutatud ei ole, selles mõttes on igasugust atribuutikat suhteliselt vähe. Kohalikele naistele on moshees eraldi sissekäik ja eraldi väike osa, kus palvetada, suures keskelolevas saalis liiguvad ainult mehed ja turistid (ega euroopa naised nende mõistes ikka päris naised vist ei ole).
Vaatasime üle ka rahvusmuuseumi, mille kollektsioon on tegelikult üsna väike ja lihtne, koosnedes erinevatest kujudest, sarkofaagidest, savinõudest, klaasesemetest ja ehetest ja hõlmab Liibanoni ajalugu päris algusest (Liibanoni ja Süüriat peetakse üheks vanimatest tsivilisatsioonidest maailmas, kus inimasustusest on tõendeid alates u. 10000 aasat e. Kr.) kuni mamelukide ajastuni 13.-15. sajandil.
Õhtupoole jalutasime mööda mereäärset promenaadi, mida oli ikka üsna mitu head kilomeetrit. See on suurepärane koht kohaliku elu-olu vaatlemiseks. Õhtupoolikul kogunevad sinna perekonnad, lapsed sõidavad jalgaratastega, noored rulluiskudega või hängivad niisama, tõmbavad vesipiipu. Mõned kutid vaatavad üksisilmi, kuidas valged naised hotelli beachil päikest võtavad. Siin on vähemalt pooled naised on ikka kenasti moslemi kombe kohaselt kaetud, erinevat stiili rätid peas ja pikad püksid või seelikud seljas. See muidugi ei takista neil olemast väga silmatorkavalt meigitud ja geelküüntega. Ega ka mitte vesipiipu tõmbamast. Aga ikkagi on nad oma räti all väga ilusad ja kuidagi eriti väärikad. Osa naisi on aga küll pigem euroopaliku olemise ja käitumisega, mis meie jaoks nii igav ja tavaline. Jäägu ikka pigem oma kultuurile kindlaks, mis siis, et Beirut vägisi euroopalikuks linnaks pürib.

Alumistel piltidel Beiruti kesklinn, Mohammed al-Amini moshee ja St. George´i katedraal sõbralikult kõrvuti, keskmistel vaated rannaäärselt promenaadilt Ras Beiruti linnaosale Corniche´ilt ehk rannapromenaadilt, näha ka osaliselt pommidest tabatud majad. Esimesel pildil Beiruti ainuke looduslik vaatamisväärtus -- the Pigeon Rocks.