Sunday, April 4, 2010

4. aprill, Madaba--Mt. Nebo--Surnumeri
















Hommikusöök hotellis oli segu kohalikust köögist ja continental breakfast'ist, aga kõhud saime igatahes täis. Peale söömist ootas meid tellitud takso, mis pidi meid täna sõidutama Mount Nebole ja Surnumere äärde. Ise ringi liikumine on Jordaanias suhteliselt keeruline, sest vaatamata suurepärastele turismimagnetitele (Petra, Wadi Rumi kõrb, Surnumeri, rohkelt piibliga seotud paiku), ei ole nad suutnud korraldada adekvaatset ühistranspordivõrku. Näiteks Petrasse väljub Ammanist vaid paar bussi päevas ja needki hommikul kl. 6 paiku. Rendiautoga liiklemine on ka päris keeruline, sest märgid ja sildid on valdavalt araabia keeles. Sestap sõitsimegi taksoga, mille 3 tundi koos viimisega Mt. Nebole ja Surnumere äärde ning tagasi läks meile maksma 30JD ehk ca 500 krooni (hind oli 28JD, aga 10% tippi on siin oodatud).

Mt. Nebo on Madaba lähedal asuv mägi, mille otsast Jumal näitas Moosesele tema tõotatud maad ja kus Mooses ka suri. Mäe otsast avaneb tõesti võimas vaade mägisele kõrbele, Surnumerele, Jordani jõele ja Iisraelile (vt. esimene pilt). Kui tolmu õhus vähem, pidi paistma ka Jeruusalemma Õlimägi. Mägi on väga püha paik siinsetele kristlastele, aga siia tehakse palverännakuid ka kaugemalt. Esimene pühakoda ehitati siia 4. sajandil Moosese mälestuseks. Praegu on selle oma hoole alla võtnud Frantsiskaani ordu, kes üritab üles ehitada mäe tipus asuvat St. George'i kirikut. Kiriku põrandaid katvad mosaiigid on juba iseenesest vaatamist väärt. Praegu küll kirikusse restaureerimistööde tõttu ei pääse, aga mosaiigid on vaatamiseks välja toodud.

Edasi viis sõit Surnumere äärde. Tee viis mööda kõrbe mägede vahel keerutades, mäenõlvadel karjatasid beduiinid kitsi ja lambaid, isegi kaameleid. Nende telgid polnud küll eriti ilusad, pigem sellised kiledest ja plekist, aga ühel oli isegi satelliiditaldrik olemas.

Surnumere ääres suunati meid sujuvalt tasulisse randa, mis maksab 15 JD nägu (u. 250 krooni). Saab käia muidugi ka tasuta rannas, aga seal mõistagi puuduvad dušid ja selle kleepuva soolakihiga seljas pärast ikka kuhugi ei lähe. Pealegi on seal veel mitmeid mageda veega basseine, kus sulistada. Rannas on muidugi põhiliselt turistid, üksikuid kohalikke oli ka, aga ujumas käisid neist ainult mehed. Naised istusid oma mustade ürpide all, varbad vees.
Seda vist teavad kõik, et Surnumeri on maailma madalaim punkt, asudes 400 m allpool merepinda. Oma nime on ta saanud sellest, et olles jube soolane, puudub seal igasugune merefauna. Kui tavalise mere soolasus on 3-4%, siis Surnumerel 30%. See annab talle omaduse, et vee peal püsimiseks pole vaja teha ühtegi liigutust, sa lihtsalt hõljud vee peal nagu kork. Vabalt võiks ajalehte lugeda. Soolasuse tõttu aga hakkavad kõik kriimustada saanud kohad nahal hullusti kipitama.

Tagasi Madabasse tulles käisime söömas, Rainer tellis lambalihast kebabi ja mina eelroad: kibbeh'i (lihapiruka moodi asjad) ja fattoush'i (väga maitsev värske salat), mille peale kelner küsis, et kas ma süüa ei tahagi ("Don't you want food?"). Tegelikult saab siin eelroogadest juba kõhu nii täis, et ma ei kujuta üldse ette, kuhu see pearoog siis veel pannakse.

Hiljem tegime väikese jalutuskäigu, vaadates üle Madaba muusemi ja selle osa arheoloogilisest pargist, mis meil eile vaatamata jäi. Põhiliselt on seal väljas Madabast leitud mosaiigid. Algul paistavad nad sellised algelised ja tuhmid, sest nad on tehtud kohalikest kivimitest ega ole läikima aetud. Aga mida rohkem neid näed, seda ilusamad nad tegelikult tunduvad ning tänapäevased ei erine aastasadade vanustest mitte millegi poolest.

No comments:

Post a Comment