Villefranche sur Mer on Éze ja St. Paul de Vence´i kõrval kolmas niisugune linnake, mida siinkandis tingimata nägema peaks. Asudes vaid paar kilomeetrit Nizzast Monaco poole, asendub suurlinna sigin-sagin siin mõnusa väikelinna atmosfääriga, kaotamata samas midagi oma vahemerehõngust. Siinses sadamas peatuvad peamiselt väikesed purjekad, aga ka suured kruiisilaevad, mille jaoks Nizza sadam pole piisavalt sügav, ning millelt reisijad siis väiksemate laevadega kaldale toimetatakse. Vilefranche 14. sajandist pärinev vanalinn oma kitsukeste trepptänavatega on kindlasti äraeksimist väärt. Siin asub ka 16. sajandil Savoy hertsogi poolt rajatud kindlus Fort St-Elme, kus asub peale linnavalitsuse hoonete ka näiteks Villefranchest pärit skulptori Antoniucci Volti muuseum. Ümber kindluse kulgeb väike rannaäärne jalutustee, millelt avanevad maalilised vaated Cap Ferrat´le ja Villefranche lahele, kus muide 19. sajandil Vene-Türgi sõdade ajal hoidsid venelased aeg-ajalt oma sõjalaevastikku.
Rand on siin erinevalt Nizzast mitte kivine, vaid liivarand (mööndustega küll, kui selliseid paarimillimeetriseid kive liivaks nimetada, pigem siis peenike kruus ;). Ja laine on vägev, vähemalt täna küll, nii et ujuda väga hästi ei saa, küll aga lainele kõhuli visata ja lasta sel end kaldale kanda.
Piduliku õhtusöögi tegime ka, vaagnatäis friteeritud mereande ja muidugi juba lemmikuks saanud sinikarbid valge veini kastmes, koos Provence rosé -- Perle de Roselin´iga.
No comments:
Post a Comment