Praktiliselt terve tänane päev kulus reisimisele. Hommikul lendasime Jaipurist Mumbaisse, kus istusime ümber Kochi lennule, mis on Kerala osariigi pealinn. Kl. 17 maandusimegi Kochis. Ja oh imet -- taas ka meie seljakotid (iga kord mõtleme, et tõenäosus, et kotid on meiega ühe lennu peal, on 50% -- nad kas on või ei ole:)). Kochi tervitas meid raske troopilise õhu, 35-kraadise kuuma ja palmidega. Ega meil päris kindlat plaani järgmisteks päevadeks siin Keralas polnudki. Otsustasime, et püüame õhtuks jõuda Allepeysse, mis on mõnus rannikuäärne linnake, kust kõige parem pääs Kerala kuulsatele tagavetele. Lennujaamast Allepeysse bussi ei läinud, kuid Fort Kochisse mineva bussi juht kutsus meid enda bussi peale, õeldes, et Vyttilas (wtf?) saab istuda ümber Allepey bussile. Sõitsime siis tunnikese, kuni tuligi Vyttila peatus. Läksime maha, aga selgus, et ega see ei ole ka veel päris see koht, kust Allepeysse eriti sageli busse läheks. Kena india naisterahvas, kellelt abi palusime, juhatas meid järgmise bussi peale, millega saime sõita peatuseni nimega Aroor (nemad hääldasid seda umbes nagu Aduu). Eriti lahe on sõita mitme bussiga, ise täpselt teadmata, kus sa yldse asud. Teisest küljest, nagu klassikudki ütlevad -- kui sa ei tea, kuhu sa minna tahad, siis sa ei saa ju ära eksida! (Pealegi võimaldas teema kogu sõiduaja lõbusaid meenutusi kreisiraadiost -- no kus me siis nüüd oleme?!! Mere ääres!!! Oleme ikka sõbrad edasi...) Igal juhul, ca 3 tundi hiljem olimegi Allepeys.
Vahepeal oli pimedaks läinud, aga Allepeys paistis elu veel täiesti käivat, erinevalt teistest linnadest, kus seni olnud olime. Enamasti sureb linn peale päikeseloojangut täiesti välja, see-eest hommikul algavad palvused ja kisa juba kl 5-6 paiku.
Lasime end rikshajuhil sõidutada ennast LP-st leitud kohta nimega Malayalam. See oli vahva koht küll -- otse tagavete ääres, osaliselt isegi selle kohal (rõdu siis), väga kuninglik tuba baldahhiinvoodiga 2000 Rs eest. Paraku neil kahte vaba tuba ei olnud ning üürisime siis lähedalasuvast Palmy Lake Resortist 2 bangalot. Meie küsimuse peale, kas soe vesi ka ikka on, ajas perenaine silmad suureks, et kust külmast kohast teie küll tulete, et sooja vett vaja on. Siis saime ise ka aru, et selles palavuses on külm dush ainuke viis natuke jahutust saada.
Kuna olime nälga suremas, lasime rikshajuhil viia ennast uuesti linna, kohta nimega Kream Korner, kus esimest korda reisi jooksul õnnestus saada täiesti söödavat india toitu. Taldrikud olid ka suhteliselt puhtad, muidu oleme söögiriistu siin sageli cutaseptiga desinfitseerima pidanud. Puhtad laualinad jäävad siiski kättesaamatuks unistuseks.
India on muideks ainus riik maailmas, kus demokraatlikud valimised on võitnud kommunistlik partei. Keralas näeb punalippe küll igal sammul, tundub, et kommunism on end siin õigustanud. Ühel pildil mingi meile tundmatu puu küljes kasvav vili, mida tarvitatakse toiduks.
No comments:
Post a Comment