Wednesday, March 9, 2011

9. märts 2011, Varanasi






Tervitused taas pühast linnast, kõige pühama jõe, Ema Gangese äärest. Jõgi, muide, voolab välja Shiva jalgadest ja hoolimata sellest, et selle liiter sisaldab WHO poolt lubatud 500 kolibakteri asemel 1,5 miljonit kolibakterit, ei jää tema imettegeva jõu tõttu haigeks mitte keegi, kes siin ujub, ennast ja oma riideid peseb või ka seda natukene joob. Kui ta seda kõike muidugi usub ka.
Öösel oli teist meie hulgast tabanud korralik kõhutobi, mistõttu päeva esimese poole liikusime kolmekesi. Vaevalt nina jõe aarde pistnud, saabus meid abistama kohalik, hambad beetlipähklite närimisest punased, kes tahtis meid lihtsalt natukene juhatada selle eest jumalapärast mingit tasu tahtmata. Juhatas meid Manikarnika ghatile, mis on Gangese ääres peamine põletuskoht. Lakkamatu joana saabuvad laibad, kenasti kulda ja karda pakituna bambusest raamidel palvete ja laulude saatel jõe aarde, kus nad eriliste kaalude abil täpselt välja kaalutud koguse puudega (350kg laiba kohta!) põlema pannakse. Rikkamad saavad sandlipuu, käige vaesemad peavad leppima teiste laipade põletamisest üle jäänud söestunud tukkidega, mitmed vahepealsed puuliigid siis kõigi ülejäänute jaoks. Laipu põleb korraga nii 5 kuni 7 tükki. Eelneb lühike tseremoonia, mida peab läbi viima surnu vanim poeg, kellel samas eelnevalt juuksed ja habe ara pügatakse. Naisi matusele ei lasta, sest need kippuvat oma surnud abikaasale järele hüppama ja pealegi nutvat liiga palju. Üks surnu põleb keskmiselt 3 tundi ja mis on omapärane, kõrbeva liha haisu pole üldse tunda (selleks ongi valitud spetsiaalsed puuliigid). Lapsi ja pühamehi, muide, ei põletata, sest nende hinged on niigi puhtad, ega vaja tules puhastumist; nemad seotakse kivi külge ja lastakse jõe keskel paadist lihtsalt veepõhja (huvitav, kui palju jõepõhi aastate jooksul kerkinud on?).
Atmosfäär on ylimalt müstiline ja pilti teha pole lubatud (ühe pildi kaugelt zoomides ikka tegin, see, kus natuke suitsu näha on). Küll aga on see suurepärane koht inimeste emotsioone ära kasutades neilt raha välja petta. Nii tõi meie sõber meid ühe teise tüübi juurde, kes tõesti väga ilusasti oma pool tundi meile toimuvat selgitas. Muidugi selgus siis, et samas asub hospiits, kuhu tulevad surema need, kellel omakseid ei ole ja nende matmiseks on ometi ka vaja raha koguda. 1 kg puid pidi maksma 150 ruupiat. Veeti meid isegi nn. hospiitsi, näidati ühte minu arvates veel küll üsna tervise juures olevat vanameest ja paluti siis annetada, no ikka vahemalt 5kg puude jagu igaüks. Kogu tegevus käis niimoodi emotsioonidel mängides ja niisuguse temopoga, et enne kui aru saime, olime ise vabatahtlikult kolme peale ara andnud 1300 ruupiat (u. 325 krooni). Ok, eksursioon maksis ka ikka midagi, aga nagu hiljem tänaval ühe kohalikuga juttu ajades selgus, asub õige hospiits oma kilomeeter ülesvoolu ja on ülalpeetav rahvusvahelise organisatsiooni poolt, meie "giid" pidi hoopis oma narkodooside kättesaamiseks sellist viisi kasutama. Kusjuures, pärast asja analüüsides ei saa ise ka aru, kuidas sa nii loll võisid olla, aga kohapeal teevad nad osavate psühholoogidena sulle lihtsalt 1:0. Ega keegi meid ju ei röövinud, ise andsime ja lollidelt tulebki raha ära võtta. Kuidas see nende enda karmale mõjub, on mõistatus. Siin linnas saab raha eest üpris hõlpsasti endale hea karma osta, tuleb ainult raha anda kõigile kobrataltsutajatele, küünalde ja lillede müüjatele ja nendele, kes puuris linnukesi müüvad, et sa saaksid neid siis vabaks lasta.
Meie ennast sellest morjendada ei lasknud, varasematele kogemustele tuginedes tuleb tõdeda, et väike kooliraha tuleb iga reisi eelarvesse sisse planeerida. Selle eest suutsime ühest siidipoest, kuhu üks jarjekordne "sober" meid vedas ja hoolitama tuhande ja ühe öö muinasjutule, mis lõppematute siidkangaste abil meile ette manati, midagi ostmata sirge seljaga välja kõndida.
Paadisõit Gangesel on ka selline elamus, mida lihtsalt peab kogema.

No comments:

Post a Comment