Tänaseks olime plaaninud külastada üht Itaalia tuntuimat ikooni ja kitshipudinate top ühte – Pisa torni ja teisi imesid Pisa Piazza dei Miracoli´l ehk Imede Väljakul. Sinna oli pisut üle 110 km maad, aga õnneks suurem osa teest kulges kiirteel, seetõttu kulus sinna sõiduks umbes poolteist tundi ja 6,4 eurot.
Pisas parkisime auto esimesele ettejuhtuvale vabale kohale (oleme juba õppinud, et auto tuleb maha jätta esimesel võimalusel) ning õnneks ei olnud sealt kesklinna palju maad, GPS näitas 1,7 km. Kõndisime selle arvukate hollandi, jaapani, soome, saksa jm. turistide sabas maha, endal polnud vaja kaarti vaadatagi.
Ja seal ta siis oligi -- Imede väljak, mida peetakse üheks hiilgavaimaks väljakuks Itaalias. Roheline muru ümbritsemas Pisa romaani arhitektuuri pärle – toomikirikut, baptisteeriumi, Camposanto´t (kalmistut ümbritsev ristikäik) ja kellatorni, mida tuntakse paremini viltuse torni nime all. Torn on 55 meetrit kõrge ja tipust alumise osa suhtes 4,5 meetri võrra kaldu. Seda hakati ehitama 1173. aastal, kuid 1275. aastal avastati, et torn vajub, ning painutati teda natukene üle kesktelje tagasi. 1990.a. suleti torn külastajatele, kuna kalle oli muutunud juba niivõrd ohtlikuks, et kardeti selle kokkuvarisemist. Siis valati talle uus betoonümbris, juhiti ära vesi ja kinnitati tema ümber rihmad, milleotsa riputati raskused, et kallet vähendada. Praegu pääseb üles ainult 40 inimest korraga koos giidiga, mistõttu järjekord torni ulatub vähemalt õhtusse, kui mitte järgmisesse päeva. Meil oligi tegelikult plaanis torni vaadata väljastpoolt, küll aga ostsime pileid toomikirku ja baptisteeriumi külastamiseks (3 piletit 18 euri). Toomkiriku fassaad on võimas vaatepilt, asjata ei peeta teda Pisa romaani stiili ülimaks saavutuseks. Sisenesime läbi kõrgete, rohkete kaunistustega pronksist San Ranieri uste ning imetlesime katedraali kõrgeid kuldseid lagesid, Kristust kujutavat mosaiiki altari kohal, vitraazhaknaid, ja piiblistseene seintel. Seejärel heitsime pilgu ümarasse kuplikujulisee baptisteeriumi, kus suurt midagi peale keset ruumi paikneva Ristija Johannese kuju ja Niccolo Pisano religioosseid stseene kujutava kantsli ei olegi. Küll on seal aga võimas akustika, mis laseb kajal kesta õige mitu pikka sekundit.
Peale vaimutoitu nõudis patune kere oma ja seega pidasime, nagu ka paljud teised, kaasavõetud võileibadega vägeva „eine murul“ otse baptisteeriumi kõrval.
Järgmiseks peatuseks sai Lucca linn, mis asub Pisast 25 minuti autosõidu kaugusel. Lucca kesklinn paikneb iidse kindluse 12-meetri kõrguste müüride vahel, millesse on pikitud 11 bastioni. Kindlusemüür on kokku 4 km pikk ja sinna peale on rajatud jalakäijate- ja jalgrattatee. Müürist täieliku mõnu tundmiseks rentisime jalgarattad ja tegime kindlusele tiiru peale. Olime küll algul natuke mures Eriku pärast, kes oma seitsmele eluaastale vaatamata ei ole veel eriti osav 2-rattalise rattaga sõitmiseks (ettevaatus teeb mehel au!). Kuna tema aga avaldas enesekindlat optimismi nimetatud küsimuses, otsustasime siiski proovida. Ja tundub, et vana kindluse müür on harjutamiseks kõige sobivam paik, sest sõidu lõppedes oli ta ratta seljas juba nagu vana kala ise.
Käisime ka mitmes Lucca kirikus. Toomikirik oli ilus, muidugi mitte nii suur, nagu Pisa oma, aga see-eest asus siin Volto Santo ehk elusuuruses ristilöödud Kristuse kuju, mille väidetavalt on nikerdanud mees nimega Nicodemus, kes olevat ise ristilöömise tunnistajaks olnud. Kuju on palverändajate sihiks siin ja igal aastal 13. septembril kantakse seda pidulikult mööda linna, tähistades päeva, mil see ime läbi linna saabus (legendi järgi tuli kuju mööda jõge inimtühja paadiga). Toomikirikus asub ka Tintoretto variant Pühast Õhtusöömaajast ja Ilaria sarkofaag (viimase vaatamise eest võetakse raha, muidu võib kirikus niisama ringi jalutada). Jäätisest pole vist mõtet enam kirjutada, see on siin lihtsalt jube hea ja käib endastmõistetavalt iga päeva juurde. Et liiga palju ei saaks ja muud ka söödaks, oleme päevase koguse piiranud kolme ühikuga per nase.
Pisas parkisime auto esimesele ettejuhtuvale vabale kohale (oleme juba õppinud, et auto tuleb maha jätta esimesel võimalusel) ning õnneks ei olnud sealt kesklinna palju maad, GPS näitas 1,7 km. Kõndisime selle arvukate hollandi, jaapani, soome, saksa jm. turistide sabas maha, endal polnud vaja kaarti vaadatagi.
Ja seal ta siis oligi -- Imede väljak, mida peetakse üheks hiilgavaimaks väljakuks Itaalias. Roheline muru ümbritsemas Pisa romaani arhitektuuri pärle – toomikirikut, baptisteeriumi, Camposanto´t (kalmistut ümbritsev ristikäik) ja kellatorni, mida tuntakse paremini viltuse torni nime all. Torn on 55 meetrit kõrge ja tipust alumise osa suhtes 4,5 meetri võrra kaldu. Seda hakati ehitama 1173. aastal, kuid 1275. aastal avastati, et torn vajub, ning painutati teda natukene üle kesktelje tagasi. 1990.a. suleti torn külastajatele, kuna kalle oli muutunud juba niivõrd ohtlikuks, et kardeti selle kokkuvarisemist. Siis valati talle uus betoonümbris, juhiti ära vesi ja kinnitati tema ümber rihmad, milleotsa riputati raskused, et kallet vähendada. Praegu pääseb üles ainult 40 inimest korraga koos giidiga, mistõttu järjekord torni ulatub vähemalt õhtusse, kui mitte järgmisesse päeva. Meil oligi tegelikult plaanis torni vaadata väljastpoolt, küll aga ostsime pileid toomikirku ja baptisteeriumi külastamiseks (3 piletit 18 euri). Toomkiriku fassaad on võimas vaatepilt, asjata ei peeta teda Pisa romaani stiili ülimaks saavutuseks. Sisenesime läbi kõrgete, rohkete kaunistustega pronksist San Ranieri uste ning imetlesime katedraali kõrgeid kuldseid lagesid, Kristust kujutavat mosaiiki altari kohal, vitraazhaknaid, ja piiblistseene seintel. Seejärel heitsime pilgu ümarasse kuplikujulisee baptisteeriumi, kus suurt midagi peale keset ruumi paikneva Ristija Johannese kuju ja Niccolo Pisano religioosseid stseene kujutava kantsli ei olegi. Küll on seal aga võimas akustika, mis laseb kajal kesta õige mitu pikka sekundit.
Peale vaimutoitu nõudis patune kere oma ja seega pidasime, nagu ka paljud teised, kaasavõetud võileibadega vägeva „eine murul“ otse baptisteeriumi kõrval.
Järgmiseks peatuseks sai Lucca linn, mis asub Pisast 25 minuti autosõidu kaugusel. Lucca kesklinn paikneb iidse kindluse 12-meetri kõrguste müüride vahel, millesse on pikitud 11 bastioni. Kindlusemüür on kokku 4 km pikk ja sinna peale on rajatud jalakäijate- ja jalgrattatee. Müürist täieliku mõnu tundmiseks rentisime jalgarattad ja tegime kindlusele tiiru peale. Olime küll algul natuke mures Eriku pärast, kes oma seitsmele eluaastale vaatamata ei ole veel eriti osav 2-rattalise rattaga sõitmiseks (ettevaatus teeb mehel au!). Kuna tema aga avaldas enesekindlat optimismi nimetatud küsimuses, otsustasime siiski proovida. Ja tundub, et vana kindluse müür on harjutamiseks kõige sobivam paik, sest sõidu lõppedes oli ta ratta seljas juba nagu vana kala ise.
Käisime ka mitmes Lucca kirikus. Toomikirik oli ilus, muidugi mitte nii suur, nagu Pisa oma, aga see-eest asus siin Volto Santo ehk elusuuruses ristilöödud Kristuse kuju, mille väidetavalt on nikerdanud mees nimega Nicodemus, kes olevat ise ristilöömise tunnistajaks olnud. Kuju on palverändajate sihiks siin ja igal aastal 13. septembril kantakse seda pidulikult mööda linna, tähistades päeva, mil see ime läbi linna saabus (legendi järgi tuli kuju mööda jõge inimtühja paadiga). Toomikirikus asub ka Tintoretto variant Pühast Õhtusöömaajast ja Ilaria sarkofaag (viimase vaatamise eest võetakse raha, muidu võib kirikus niisama ringi jalutada). Jäätisest pole vist mõtet enam kirjutada, see on siin lihtsalt jube hea ja käib endastmõistetavalt iga päeva juurde. Et liiga palju ei saaks ja muud ka söödaks, oleme päevase koguse piiranud kolme ühikuga per nase.
Piltidest viimasel Puccini väljak Luccas, esimestel muidugi Pisa.
No comments:
Post a Comment