Hommikul asutasime end teele Siena suunas. Ja kuigi sinna oli vaid 37 km, kestab sõit vähemalt tund. Aga see-eest on iga kilomeeter tõeline vaatamisväärsus. Mitte asjata ei kutsuta seda teed (S222 Firenzest Castellinasse) Chianti veiniteeks. Tee lookleb ohtrate kurvidega üles- ja allamäge, taustaks otsekui renessansimaalilt võetud muinasjutuline maastik -- viinamarja- ja oliiviistandustega kaetud voogavad mäed, vahelduseks küpressisalud ja kaugustes paistvad veinimõisad ning vägevad kindlused. Tee on jube kitsas, kus vastassuunas tulijad vaevu teiseteisest peegleid kokku tõmmates mööda mahuvad. Kurvides on peeglid, et üldse vastutulijat näha. Päris keeruline, nagu Ameerika mäed.
Paarikümne kilomeetri järel saabusime väiksesse Castellina il Chianti linnakesse ega suutnud vastu panna kiusatusele sinna sisse astuda. Ja õigesti tegime -- tegemist oli vahva keskaegse kindlusega, mille peamiseks vaatamisväärsuseks oli via del Volte -- tunneli moodi tänav, mille aknataolistest avaustest saab läbi müüri ümbritsevat maastikku kaeda. Linnas oli ka ohtralt veinipoode, mis on pigem nagu väikesed muuseumid, kus konkreetse veinitootja ajalugu on aastate kaupa pudelite näol välja pandud. Nii mõnigi pudel pärines näiteks aastatest 1940-1950 ja hind oli mõistagi kogu seda ajaluugu väärt.
Meie nautisime parimat gelato´t (jäätis -- esimene itaalikeelne sõna, mille lapsed kohe selgeks said) ja võrratut cappuccino´t linna hommikusel, turistidest veel puutumata peatänaval.
Edasi sõitsime Siena suunas, otsustavalt vahele jättes kõik imearmsad külakesed, mis ometigi meelitasid oma veinipoodide ja macelleria´tega (lihunikuäri), mis oma kaupa maitsta pakkusid.
Siena on valdavalt gooti stiilis ehitatud mägilinn, kus elanikke 50 000 ringis. 1348. aastal hävitas katk peaaegu kogu elanikkonna. Pärast seda jäi Siena Firenze valitsemise alla, mistõttu Sienal endal polnud enam rahalisi võimalusi, et oma keskaegset välimust muuta (õnneks!).
Kuigi tegu pole ju suurlinnaga, oli kesklinnas parkimiskoha leidmine tõsine katsumus. Ja kuna meie GPS läks kohati vastuollu uuendustega linna liikluses, üritades suunata meid telliskivimärkide alt ühesuunalistele tänavatele, sattusime koguni KAHEL korral sisse sõitma autodele keelatud alale kesklinnas. Trahvid pidavat olema metsikud ja kuna sissesõiduteel olev kaamera meie auto numbri ilusti üles pildistas, jääme ootama kahekordset vägevat trahvikviitungit, mis meie reisi eelarve eeldatavasti kahekordistavad... Lõpuks liedime parkimiskoha oma 3-4 km kesklinnast eemal, kust siis kondiauruga linna vantsisime.
Esmalt vaatasime üle Piazza del Campo -- oma kaldega keskaegset kraanikaussi meenutava punastest tellistest keskväljaku, mis turismiinfo andmetel kuulub Toscana 10 parema vaatamisväärsuse hulka. Seda ääristavad rohked vabaõhukohvikud ja pizzeriad ning siin peetakse linna kuulsaimat sündmust -- il Palio´t -- hobuste võiduajamist, kus linnaosade jõuvahekorrad paika pannakse. Sienas on nimelt 17 contrada´t ehk linnaosa, mis omavahel rivaalitsevad. Sienalased on eelkõige oma linnaosa elanikud ning alles seejärel sienalased ja itaallased. See torkab silma ka tänavatel kõndides, sest linnaosade lipud kaunistavad maju ja nende värvides suveniire müüakse igas putkas.
Torre del Mangias (üks kõrgemaid keskaegseid torne Itaalias oma 102 meetri ja 503 trepiastmega) jäi seekord käimata, kuna järjekord sinna ulatus paarikümne meetrini ja üles lasti korraga vaid 30 inimest. Kõndisime hoopis toomkiriku juurde, mis oma peenelt viimistletud fassaadiga on ka sisse piilumata (jube järjekord!) elamus omaette.
Kuna teele jäi Museo della Tortura, mõtlesime ka sinna sisse piiluda. Pilet täiskasvanule maksis 8 eurot, lastele alates 7. eluaastast ja tudengitele 6 eurot. Piletimüüja keeldus uskumast, et ma olen nende kahe pubeka ema ja müüs mulle kangekaelselt üliõpilase pileti, kuigi ma üritasin järjekindlalt vastupidist väita. Eriku kohta ütles, et see laps üle 6 ei ole ja piletit pole vaja! Lõpuks küsis, et kui vana te, madam, siis olete. Vastuse peale jäi tädi ikka päris pika näoga vaatama, ja arvas, et see on unbelievable. Tore, komplimente teevad siin ka naised naistele. Muuseum ise oli midagi nii jubedat, et vähemalt minul läks joonelt süda pahaks ja õhtul oli raskusi magamajäämisega. Küll ikka mõtlesid need keskaegsed perverdid rõvedusi välja.
Tagasiteel jalutasime väikeses Greve in Chianti linnakeses ja käisime kohalikus supermercados, kus valik meie omadega võrreldees ikka väga kesine. Ilmselt soetavad nemad oma toidukaubad macelleriatest (lihapoed), pagariäridest ja igatsorti delikatessipoodidest, kus pakutakse just kohaliku kitse piimast valmistatud juustu ning Toscana päikese soojuses valminud tomateid ja oliive...
Paarikümne kilomeetri järel saabusime väiksesse Castellina il Chianti linnakesse ega suutnud vastu panna kiusatusele sinna sisse astuda. Ja õigesti tegime -- tegemist oli vahva keskaegse kindlusega, mille peamiseks vaatamisväärsuseks oli via del Volte -- tunneli moodi tänav, mille aknataolistest avaustest saab läbi müüri ümbritsevat maastikku kaeda. Linnas oli ka ohtralt veinipoode, mis on pigem nagu väikesed muuseumid, kus konkreetse veinitootja ajalugu on aastate kaupa pudelite näol välja pandud. Nii mõnigi pudel pärines näiteks aastatest 1940-1950 ja hind oli mõistagi kogu seda ajaluugu väärt.
Meie nautisime parimat gelato´t (jäätis -- esimene itaalikeelne sõna, mille lapsed kohe selgeks said) ja võrratut cappuccino´t linna hommikusel, turistidest veel puutumata peatänaval.
Edasi sõitsime Siena suunas, otsustavalt vahele jättes kõik imearmsad külakesed, mis ometigi meelitasid oma veinipoodide ja macelleria´tega (lihunikuäri), mis oma kaupa maitsta pakkusid.
Siena on valdavalt gooti stiilis ehitatud mägilinn, kus elanikke 50 000 ringis. 1348. aastal hävitas katk peaaegu kogu elanikkonna. Pärast seda jäi Siena Firenze valitsemise alla, mistõttu Sienal endal polnud enam rahalisi võimalusi, et oma keskaegset välimust muuta (õnneks!).
Kuigi tegu pole ju suurlinnaga, oli kesklinnas parkimiskoha leidmine tõsine katsumus. Ja kuna meie GPS läks kohati vastuollu uuendustega linna liikluses, üritades suunata meid telliskivimärkide alt ühesuunalistele tänavatele, sattusime koguni KAHEL korral sisse sõitma autodele keelatud alale kesklinnas. Trahvid pidavat olema metsikud ja kuna sissesõiduteel olev kaamera meie auto numbri ilusti üles pildistas, jääme ootama kahekordset vägevat trahvikviitungit, mis meie reisi eelarve eeldatavasti kahekordistavad... Lõpuks liedime parkimiskoha oma 3-4 km kesklinnast eemal, kust siis kondiauruga linna vantsisime.
Esmalt vaatasime üle Piazza del Campo -- oma kaldega keskaegset kraanikaussi meenutava punastest tellistest keskväljaku, mis turismiinfo andmetel kuulub Toscana 10 parema vaatamisväärsuse hulka. Seda ääristavad rohked vabaõhukohvikud ja pizzeriad ning siin peetakse linna kuulsaimat sündmust -- il Palio´t -- hobuste võiduajamist, kus linnaosade jõuvahekorrad paika pannakse. Sienas on nimelt 17 contrada´t ehk linnaosa, mis omavahel rivaalitsevad. Sienalased on eelkõige oma linnaosa elanikud ning alles seejärel sienalased ja itaallased. See torkab silma ka tänavatel kõndides, sest linnaosade lipud kaunistavad maju ja nende värvides suveniire müüakse igas putkas.
Torre del Mangias (üks kõrgemaid keskaegseid torne Itaalias oma 102 meetri ja 503 trepiastmega) jäi seekord käimata, kuna järjekord sinna ulatus paarikümne meetrini ja üles lasti korraga vaid 30 inimest. Kõndisime hoopis toomkiriku juurde, mis oma peenelt viimistletud fassaadiga on ka sisse piilumata (jube järjekord!) elamus omaette.
Kuna teele jäi Museo della Tortura, mõtlesime ka sinna sisse piiluda. Pilet täiskasvanule maksis 8 eurot, lastele alates 7. eluaastast ja tudengitele 6 eurot. Piletimüüja keeldus uskumast, et ma olen nende kahe pubeka ema ja müüs mulle kangekaelselt üliõpilase pileti, kuigi ma üritasin järjekindlalt vastupidist väita. Eriku kohta ütles, et see laps üle 6 ei ole ja piletit pole vaja! Lõpuks küsis, et kui vana te, madam, siis olete. Vastuse peale jäi tädi ikka päris pika näoga vaatama, ja arvas, et see on unbelievable. Tore, komplimente teevad siin ka naised naistele. Muuseum ise oli midagi nii jubedat, et vähemalt minul läks joonelt süda pahaks ja õhtul oli raskusi magamajäämisega. Küll ikka mõtlesid need keskaegsed perverdid rõvedusi välja.
Tagasiteel jalutasime väikeses Greve in Chianti linnakeses ja käisime kohalikus supermercados, kus valik meie omadega võrreldees ikka väga kesine. Ilmselt soetavad nemad oma toidukaubad macelleriatest (lihapoed), pagariäridest ja igatsorti delikatessipoodidest, kus pakutakse just kohaliku kitse piimast valmistatud juustu ning Toscana päikese soojuses valminud tomateid ja oliive...
Piltidel veinipood Castellina in Chiantis, vaade veiniteelt, Siena toomkirik, Siena keskväljak ja Greve in Chianti keskväljaku ääres asuvad poekesed.
No comments:
Post a Comment