Laste tungival nõudmisel oli tänaseks välja kuulutatud ujumispäev. Looduslike veekogudega on siin kehvasti, lähim järv jääb oma 2-tunnise autosõidu kaugusele ja igal endast lugupidaval majaomanikul on tagaõues isiklik bassein. Aga see-eest on Greves olemas ujula koos välibasseiniga. Sinna siis ennast kaheks tunniks unustasimegi. Itaalia päike on paraku salakaval ja paar tundi hiljem oli tulitavate reite järgi täpselt tunda, et vähemalt viimane tund oli liiast olnud. Lastel seda muret polnud, kuna suurema osa ajast olid nad kaelani vees.
Järgmiseks oli plaan sõita Montalcinosse – linna, kuhu tullakse eelkõige punase Brunello veini ja uhke keskaegse kindluse pärast. Kuna aga tee viis jällegi läbi meile juba tuttava Castellina in Chianti (see oli siis see tunneli moodi tänavaga küla), ja kuna kõhud olid ujumisega tühjaks läinud, pöörasime sinna sisse ja sõime nelja peale kaks hiiglasuurt pizzat. Viies sööja oli täpselt puudu, aga seda mõistis ka laudade vahel luusiv ja igaühele käppa pakkuv iiri setter, kes oma kurbade Nipi-silmade eest sai ka oma jao kätte.
Kõhud täis, jätkasime sõitu Montalcino suunas. Kuigi sõita oli u. 80 km, kulus selleks oma 1 tund 35 minutit. Kaugused on siin väga petvad, aega peab ikka kõvasti rohkem varuma, kui Eestis sama maa sõitmiseks kuluks.
Nüüd olime juba nii targad, et jätsime auto kohe esimesse vabasse parklasse maha ja kõndisime jalgsi üles mäkke. Montalcino on nimelt järjekordne mäe otsa ehitatud linn, kus tänavad mõnusalt püstloodis üles ja alla kulgevad. Ronisime üles kindluse juurde ja lunastasime piletid lossimüürilt linna kaemiseks. Siin võetakse kopsakas summa lihtsalt vaate eest, kuna peale müüri peal kõndimise kindluses midagi polnudki. Võiks ju näiteks muuseum olla. Samas on ühes tornis end sisse seadnud enoteca ehk veinipood, kus väidetavalt linna parim veinide ja toiduainete valik. Loomulikult pakuti siin eri aastakäikude Brunellosid, mis on Toscana kõige jõulisem punane vein. Pole mõtet tulla Montalcinosse ja jätta Brunello maitsmata! Meie proovisime 2004. aastakäiku, makstes klaasipõhja niisutamise eest 2x8 eurot. Aga juba näiteks 1997. aastakäigu pudel maksis 100 eurot. Minu arust täitsa tavaline hapu punane vein, aga ju ta siis oma hinda väärt oli. Igatahes serveeritakse väga peenelt, klaasi jala külge kinnitatakse veinikeldri logoga papist rõngas, kuhu veini nimi ja aastaarv peale kirjutatakse.
Tegime tiiru linnas, piiludes sisse rohketesse veinipoodidesse, kus tohutu valik veine, enamasti muidugi eri aastate Brunellod ilusates karpides ja kastides. Veine pakutakse ka uudistajatele degusteerimiseks.
Need imelised Toscana mägilinnad pakuvad juba lihtsalt niisama jalutamisel nii palju põnevat oma erilise atmosfääri, päikeses kuldsete seintega lilledesse uppuvate kivimajadega, veinide, üle tänavate hõljuva pizza- ja basiilikulõhna ja rahulike, mitte kusagile kiirustavate inimestega.
Järgmiseks oli plaan sõita Montalcinosse – linna, kuhu tullakse eelkõige punase Brunello veini ja uhke keskaegse kindluse pärast. Kuna aga tee viis jällegi läbi meile juba tuttava Castellina in Chianti (see oli siis see tunneli moodi tänavaga küla), ja kuna kõhud olid ujumisega tühjaks läinud, pöörasime sinna sisse ja sõime nelja peale kaks hiiglasuurt pizzat. Viies sööja oli täpselt puudu, aga seda mõistis ka laudade vahel luusiv ja igaühele käppa pakkuv iiri setter, kes oma kurbade Nipi-silmade eest sai ka oma jao kätte.
Kõhud täis, jätkasime sõitu Montalcino suunas. Kuigi sõita oli u. 80 km, kulus selleks oma 1 tund 35 minutit. Kaugused on siin väga petvad, aega peab ikka kõvasti rohkem varuma, kui Eestis sama maa sõitmiseks kuluks.
Nüüd olime juba nii targad, et jätsime auto kohe esimesse vabasse parklasse maha ja kõndisime jalgsi üles mäkke. Montalcino on nimelt järjekordne mäe otsa ehitatud linn, kus tänavad mõnusalt püstloodis üles ja alla kulgevad. Ronisime üles kindluse juurde ja lunastasime piletid lossimüürilt linna kaemiseks. Siin võetakse kopsakas summa lihtsalt vaate eest, kuna peale müüri peal kõndimise kindluses midagi polnudki. Võiks ju näiteks muuseum olla. Samas on ühes tornis end sisse seadnud enoteca ehk veinipood, kus väidetavalt linna parim veinide ja toiduainete valik. Loomulikult pakuti siin eri aastakäikude Brunellosid, mis on Toscana kõige jõulisem punane vein. Pole mõtet tulla Montalcinosse ja jätta Brunello maitsmata! Meie proovisime 2004. aastakäiku, makstes klaasipõhja niisutamise eest 2x8 eurot. Aga juba näiteks 1997. aastakäigu pudel maksis 100 eurot. Minu arust täitsa tavaline hapu punane vein, aga ju ta siis oma hinda väärt oli. Igatahes serveeritakse väga peenelt, klaasi jala külge kinnitatakse veinikeldri logoga papist rõngas, kuhu veini nimi ja aastaarv peale kirjutatakse.
Tegime tiiru linnas, piiludes sisse rohketesse veinipoodidesse, kus tohutu valik veine, enamasti muidugi eri aastate Brunellod ilusates karpides ja kastides. Veine pakutakse ka uudistajatele degusteerimiseks.
Need imelised Toscana mägilinnad pakuvad juba lihtsalt niisama jalutamisel nii palju põnevat oma erilise atmosfääri, päikeses kuldsete seintega lilledesse uppuvate kivimajadega, veinide, üle tänavate hõljuva pizza- ja basiilikulõhna ja rahulike, mitte kusagile kiirustavate inimestega.
Piltidel Montalcino.
No comments:
Post a Comment