Sunday, July 12, 2009

Pühapäev, 12. juuli 2009, Firenze











Täna oli meie viimane päev armsas Montefioralle külakeses. Korjasime kl 9 paiku oma kodinad kokku, maksime pererahvale lahke võõrustamise eest, põsemusid Itaalia moodi, ja alustasimegi sõitu Firenzesse, kuna meil olid ette tellitud piletid Uffizi galeriisse. Pool tundi hiljem olimegi Firenzes, kus linna sisenedes jälgisime suure hirmuga liiklusmärke, et mitte kogemata jälle autodele keelatud aladele sattuda. Märkidest segadusse sattudes pidasime auto ühel vaiksemal tänaval kinni ja palusime esimeselt ettejuhtuvalt onult soovitusi, kuhu parkida. Onu arvas, et Piazzale Michelangelo oleks selleks sobiv koht küll. Ja tõepoolest, hommikul piisavalt vara saabudes leiab seal tõesti parkimiskoha (hiljem küll vaevalt). Kesklinn paistab sealt ülevalt mäe otsast ilusti kätte. Jalutasemegi linna ja olime täpselt õigel ajal Uffizi galerii juures. Piletid tasub kohe kindlasti ette broneerida, sest vastasel juhul tuleb arvestada paaritunnise elava järjekorraga. Ette broneerimiseks kasutasime meie telefoni, mis tõstis piletite hinda nelja peale kokku 16 euro võrra. Online broneerides tulnuks maksta lisaks koguni 46 eurot!!! Pilet ise maksis tegelikult täiskasvanule 10 eurot ja Euroopa Liidu lastele on galerii külastamine üldse tasuta.

Veetsime Uffizi galeriis kuulsate Itaalia kunstnike tööde seltsis oma 2 tundi, mis läks tegelikult nagu lennates. Isegi Erik ei jõudnud veel virisema hakata. Muude shedöövrite hulgas sai oma silmaga üle kaedud niisugused meistriteosed, nagu Botticelli "Veenuse sünd" ja "Kevad", Leonardo da Vinci "Maarja kuulutus" ja "Püha perekond", Tiziani "Urbino Veenus" ja "Flora", aga ka näiteks Raffaeli ja Tintoretto teoseid. Lisaks saalide viisi meile vähem tuntud Itaalia maalikunstnike töid.

Kunstist küllastunult liikusime kesklinna poole. Esmalt vaatasime üle Piazza della Signoria, mida Silmaringi Reisijuht nimetav Firenze avalikuks elutoaks ja skulptuuride vabaõhugaleriiks. Meie kasutasime piazzat hoopis söögitoana, võttes väikese eine Palazzo Vecchio (Arnolfo di Cambio võimas raekoda) külje all. Palazzo Vecchio ees seisavad Donatello "Marzocco" (Firenze lõvitaoline sümbol) ja "Juuditi" ning Michelangelo "Taaveti" koopiad. Keset väljakut on hiiglaslik purskkaev, mis kujutab Neptunit.
Edasi jalutasime Toomikiriku juurde. Närvi ajab, et kõik Euroopa suurlinnades on kesklinna tänavad okupeeritud kõiksugu fake-DG-d, -Armanti ja -Rolexeid müüvate mustade ja poolmustade poolt (mitte, et ma rassist oleksin, aga seda rämpsu võiks nad mujal müüa). Toomikirik on võimas ehitis, Itaalia renessansiaja arhitektuuri ja inseneriteaduse ime.
Toomikiriku uksest lookles saba välja, ümber nurga, ja otsaga kiriku tagumise osani välja. Sest sisse lasti korraga vast sadakond inimest, ja siis mõne 5-10 minuti pärast järgmine seltskond. Uksel kontrolliti, kas naisterahvastel on reied ja õlad ikka kenasti kaetud. Ilm oli täna väga kuum, üle 30 kraadi kindlasti, ja loomulikult polnud me eriti paksult riidesse pannud. Mina olin küll kleidiga, aga õlad paljad, Emil see-eest lühikesed püksid. mis tähendas, et tegelikult toetas politsei rohkete tõmmude idamaist päritolu naisterahvaste rätiäri kiriku ümbruses. Olime meiegi sunnitud kaks tükki ostma, nõutud 10 euro asemel ei olnud me küll nõus maksma rohkem kui 6. Õnneks toomkirikusse pääsemise eest raha ei võetud (maksma peab, kui tahad torni minna), aga tegelikult oli ta võrreldes paljude Toscana väikelinnade kirikutega interjööri poolest minu meelest palju vaesem ja kõledam.
Jalutasime veel veidi mööda tänavaid, sõime ära paar jäätist ja ületasime Ponte Vecchio silla. See on omapärane sild, sest kahel pool silda ületavat teed paiknevad tihedalt üksteise kõrvale lükitud kullassepaärid, millel pealegi üsna mitu korrust. sild on kulla- ja hõbedaseppadele peavarju andnud juba 16. sajandist, enne seda asusid seal lihunikuärid, kelle Fernando I sealt lihahaisu pärast välja tõstis (tema erakäik Uffizist Pitti paleesse läks läks sealt mööda). Isegi II Maailmasõja ajal jätsid sakslased silla õhku laskmata, kuna leidsid, et see on siiski liiga ilus.
Viskasime pilgu peale ka Pitti paleele ja ronisime pärastlõunases troopikakuumuses mäest üles tagasi Piazzale Michelangelole.
Järgnes pikk ja igav sõit (2,5 tundi) mööda kiirteed Parma lähistele Sala Baganzasse. Mitte et siin midagi erilist vaadata oleks, aga siit on võrdselt 100km ringis maad nii Cinque Terre´sse, Gardalandi kui Milano lennujaama, kuhu kõigisse meil järgnevatel päevadel asja on. Hotell on igavalt tavaline, aga vähemalt on siin olemas wifi, nii et saab eelmiste päevade lood ka teile lugemiseks üles panna!

No comments:

Post a Comment