Hommikul magasime niikaua, kuni und jätkus, tegime endale vägava hommikusöögi praemunadest, pizzast ja värsketest tomatitest ning asutasime end teele, plaaniga seekord vaadata teisi armsaid lähedalasuvaid Toscana külakesi.
Esimesena saabusime Radda in Chiantisse, mis on turistide hulgas üsna populaarne. Küla asub samuti mäe otsas, nagu enamik teisigi ning koosneb ehk paarikümnest tihedalt kokkupakitud majast, mille vahel kitsukesed tänavad ning rohkelt savipotte lopsakate lilledega. Külastasime ühte enoteca´t, kus sõbralik onu meile lahkesti erinevaid veini proovimiseks valas. Nagu nad sisse kutsudes alati kenasti ütlevad, ei ole keegi kohustatud midagi ostma. Samas tundub ütlemata jäme ja ebaviisakas peale sellist kuninglikku kohtlemist midagi ostmata minema jalutada. Ilmselt sellele ongi nende turundus rajatud. Loomulikult ostsime meiegi pudeli onu isiklikus veinikeldris valminud 2006.a. Chianti Classico Riservat´t (pidi hea aastakäik olema). Raddas tasub tähelepanu pöörata veel 16. sajandi Palazzo de Podesta´le ehk raekojale, mille fassaadi kaunistavad kunagiste aadlike vapid. Kohe raekoja vastas asub väga mõnus sooja ja õdusa atmosfääriga kirik.
Pool tundi autosõitu ja jõudsime Toscana ühe populaarseima pildistamisobjekti ja postkaartide lemmikteema – Monteriggioni juurde. Tegemist on mäe otsas asuva väikese kahe tänavaga külakesega, mis paikneb täielikult keskaegse kindlusemüüri sees. Ega ta Rakvere linnusest palju suurem küll ei ole. Siin toimuvad igal suvel keskaja pidustused, ja juhuslikult ka täna pidid õhtul üritused algama. Kuna aga oli jube palav ja aega peo alguseni veel mitu tundi, ning rahvast tõotas tulla murdu, arvestades parkimiseks korraldatud hiilgasliku põlluga (külast endast vähemalt 2 korda suurem), otsustasime niisama kindlusemüüridel jalutada, muuseumi üle vaadata ja natuke jäätist süüa. Muuseumis oli lastel võimalik proovida selga raudrüüd (jube raske, huvitav, kuidas nad nendega tundide kaupa veel võidelda jaksasid?) ja sõjakinnast ja erinevaid kiivreid. Vehkida tohtis ka mitme mõõga ja kilbiga ja isegi ambu võis katsuda. Nii et Erikule sobis täitsa hästi. Igal pool valmistuti õhtusteks pidustusteks. Ja ühest siinsest käsitööpoest ei suutnud ma küll käsistsi maalitud keraamilist oliiviõli kannu ostmata ära minna.
Tagasiteele Montefiorallesse jäi veel Panzano in Chianti, kus samuti kindlus, kuid tegelikult on see küla kõige enam tuntud kohaliku lihuniku Dario Cecchini pärast, keda peetakse Itaalia kuulsaimaks omal alal. Nimelt pidi ta noa välgutamise kõrvale ostjatele ooperiaariaid ja Dante poeeme esitama. Macelleria´sse sisenedes suruti meile kohe pihku klaas punast veini ja lükati ette vaagnad oliiviõlisse kastetud ja ürtidega maitsetatud searasvaga kaetud pane´ga (leib). Onu ise andis etendust pooliku sea küljest liha lõigates ja oli üsna imposantne kuju tõesti, aga laulu ta sedapuhku ei lasknud.
See-eest saime tõelise elamuse Accademia del Buon Gusto (Hea Maitse Akadeemia)-nimelises enoteca´s. Lahke kokamütsiga Stefano valas muudkui veini ja jutustas. Akadeemias kehtis täielik vabadus ja igaüks pidi saama proovida, mida aga tahta oskas. Lapsed olid paari silmapilguga võlutud viinamarjasiirupi ja shokolaadiküpsistega. Peale ühispilte suure veinipudeli ja metsseatrofeega lahkusime jällegi mõnusa kogemuse ja veinipudeli võrra rikkamana.
Tagasi Grevesse jõudes astusime veel kord siis siinsesse enoteca´sse, aga mitte veini, vaid seekord hoopis valge trühvli (tartufo bianco) pate´ ostmiseks. Valged trühvlid on Toscanas tõeline varandus, mida jahitakse nii, nagu oleks tegu kulla või teemantidega. Hinna poolest ongi, nimelt maksab valge trühvli kilo kohapeal 1000 eurot, Londonis aga juba 4000. Tegemist on siis seenega, mis kasvab kuni 50 cm sügavusel maa sees ja mida otsitakse spetsiaalselt selleks õpetatud koerte abil. Trühvlite lõhn pidi olema jumalik ja toidu juurde ei pandagi teda enamasti rohkem kui 10 grammi (näiteks taldrikutäis pastarooga nimetatud koguse valge trühvliga maksab Londonis umbes 60 naela). Kogused, mis trühvlihooajal leitakse, on üsna väikesed, näiteks San Miniatos asuv Barbialla Nuovo Fattoria kogub oma 500-hektariliselt maa-alalt aastas maksimum 24 kg seda väärtuslikku seent. Muidugi pakutakse trühvliotsimise retke ka turistidele (2 tundi koos natuke valgert trühvlit sisaldava söögiga 1-6 inimesele 200 eurot). Ja ega me mingid miljonärid pole, meie ostetud pate´s on valget trühvlit kõigest 5%...
Esimesena saabusime Radda in Chiantisse, mis on turistide hulgas üsna populaarne. Küla asub samuti mäe otsas, nagu enamik teisigi ning koosneb ehk paarikümnest tihedalt kokkupakitud majast, mille vahel kitsukesed tänavad ning rohkelt savipotte lopsakate lilledega. Külastasime ühte enoteca´t, kus sõbralik onu meile lahkesti erinevaid veini proovimiseks valas. Nagu nad sisse kutsudes alati kenasti ütlevad, ei ole keegi kohustatud midagi ostma. Samas tundub ütlemata jäme ja ebaviisakas peale sellist kuninglikku kohtlemist midagi ostmata minema jalutada. Ilmselt sellele ongi nende turundus rajatud. Loomulikult ostsime meiegi pudeli onu isiklikus veinikeldris valminud 2006.a. Chianti Classico Riservat´t (pidi hea aastakäik olema). Raddas tasub tähelepanu pöörata veel 16. sajandi Palazzo de Podesta´le ehk raekojale, mille fassaadi kaunistavad kunagiste aadlike vapid. Kohe raekoja vastas asub väga mõnus sooja ja õdusa atmosfääriga kirik.
Pool tundi autosõitu ja jõudsime Toscana ühe populaarseima pildistamisobjekti ja postkaartide lemmikteema – Monteriggioni juurde. Tegemist on mäe otsas asuva väikese kahe tänavaga külakesega, mis paikneb täielikult keskaegse kindlusemüüri sees. Ega ta Rakvere linnusest palju suurem küll ei ole. Siin toimuvad igal suvel keskaja pidustused, ja juhuslikult ka täna pidid õhtul üritused algama. Kuna aga oli jube palav ja aega peo alguseni veel mitu tundi, ning rahvast tõotas tulla murdu, arvestades parkimiseks korraldatud hiilgasliku põlluga (külast endast vähemalt 2 korda suurem), otsustasime niisama kindlusemüüridel jalutada, muuseumi üle vaadata ja natuke jäätist süüa. Muuseumis oli lastel võimalik proovida selga raudrüüd (jube raske, huvitav, kuidas nad nendega tundide kaupa veel võidelda jaksasid?) ja sõjakinnast ja erinevaid kiivreid. Vehkida tohtis ka mitme mõõga ja kilbiga ja isegi ambu võis katsuda. Nii et Erikule sobis täitsa hästi. Igal pool valmistuti õhtusteks pidustusteks. Ja ühest siinsest käsitööpoest ei suutnud ma küll käsistsi maalitud keraamilist oliiviõli kannu ostmata ära minna.
Tagasiteele Montefiorallesse jäi veel Panzano in Chianti, kus samuti kindlus, kuid tegelikult on see küla kõige enam tuntud kohaliku lihuniku Dario Cecchini pärast, keda peetakse Itaalia kuulsaimaks omal alal. Nimelt pidi ta noa välgutamise kõrvale ostjatele ooperiaariaid ja Dante poeeme esitama. Macelleria´sse sisenedes suruti meile kohe pihku klaas punast veini ja lükati ette vaagnad oliiviõlisse kastetud ja ürtidega maitsetatud searasvaga kaetud pane´ga (leib). Onu ise andis etendust pooliku sea küljest liha lõigates ja oli üsna imposantne kuju tõesti, aga laulu ta sedapuhku ei lasknud.
See-eest saime tõelise elamuse Accademia del Buon Gusto (Hea Maitse Akadeemia)-nimelises enoteca´s. Lahke kokamütsiga Stefano valas muudkui veini ja jutustas. Akadeemias kehtis täielik vabadus ja igaüks pidi saama proovida, mida aga tahta oskas. Lapsed olid paari silmapilguga võlutud viinamarjasiirupi ja shokolaadiküpsistega. Peale ühispilte suure veinipudeli ja metsseatrofeega lahkusime jällegi mõnusa kogemuse ja veinipudeli võrra rikkamana.
Tagasi Grevesse jõudes astusime veel kord siis siinsesse enoteca´sse, aga mitte veini, vaid seekord hoopis valge trühvli (tartufo bianco) pate´ ostmiseks. Valged trühvlid on Toscanas tõeline varandus, mida jahitakse nii, nagu oleks tegu kulla või teemantidega. Hinna poolest ongi, nimelt maksab valge trühvli kilo kohapeal 1000 eurot, Londonis aga juba 4000. Tegemist on siis seenega, mis kasvab kuni 50 cm sügavusel maa sees ja mida otsitakse spetsiaalselt selleks õpetatud koerte abil. Trühvlite lõhn pidi olema jumalik ja toidu juurde ei pandagi teda enamasti rohkem kui 10 grammi (näiteks taldrikutäis pastarooga nimetatud koguse valge trühvliga maksab Londonis umbes 60 naela). Kogused, mis trühvlihooajal leitakse, on üsna väikesed, näiteks San Miniatos asuv Barbialla Nuovo Fattoria kogub oma 500-hektariliselt maa-alalt aastas maksimum 24 kg seda väärtuslikku seent. Muidugi pakutakse trühvliotsimise retke ka turistidele (2 tundi koos natuke valgert trühvlit sisaldava söögiga 1-6 inimesele 200 eurot). Ja ega me mingid miljonärid pole, meie ostetud pate´s on valget trühvlit kõigest 5%...
Esimesel pildil Radda in Chianti tänav, teisel vaade veiniteelt, siis 2 pilti Monteriggionist ja viimane Panzano kiriku trepilt.
No comments:
Post a Comment