Peale pikka ja väsitavat lennureisi ajamasinaga ehk siis 8 tundi ajas tagasi, leidsime end hommikul kl. 5.30 unisest Limast. Sooja oli juba siis 26 kraadi ja tõusev päike tõotas sellele lisa. Mäletades esimesi elamusi Mehhiko ja India lennujaamades, olime valmis tõrjuma kõikvõimalikke taksojuhte ja hotellipakkujaid, kuid imede ime, mitte keegi ei tulnudki tülitama. Vastupidi, inimesed pakuvad lahkesti oma abi, ei püüagi sul kohe nahka üle kõrvade tõmmata ja ei ootagi abi eest mingit tasu. Võtsime lennujaamast ettemakstava takso (Green Taxi) ja lasime end viia Perubusi jaama Av. Mexicol. Seal saime ilusasti hakkama bussipiletite ostmisega ja 40min. hiljem läkski lahti sõit Pisco poole. Buss oli väga mugav, alguses küll kartsime, et mõni nendest kana-bussidest, mis Lima tänavatel vastu tulid. Sõit kestis ca 3 tundi ja viis mööda Vaikse ookeani rannikut lõuna poole. Teisel pool teed laius peamiselt kõrb, mis Limast kaugemale jõudes vahetus pikkade maisi- ja viinamarjaväljade vastu. Piscosse jõudes sõitsime taksoga oma hosteli, San Isidro juurde. Pisco on üks iseenesest mõttetu väike linnake, koledate betoonist majade ja tolmuste tänavatega, kuid siia tullakse peamiselt Ballestase saarte ehk "vaese mehe Galapagose saarte" pärast. Nii meiegi. Hostel osutus väga mõnusaks kohaks, siin on isegi bassein. Leppisime kokku ka homse tuuri saartele ja Paracase rahvusparki. Söömas käisime kohas nimega La Catedral linnakese keskväljakul. Peruu rannikuäärsed alad on tuntud oma mereandide pärast, nii proovisime meiegi kuulsat kohalikku
ceviche'i, mis kujutab endast laimi-sibula-paprika-tshilli kastmes marineeritud kalmaare, krevette jm. mereande. See oli iseeneset väga hea maitsega, aga nii jubedalt vürtsine, et Hannol nägu punetas ja higi voolas, nagu oleks sauna sattunud.
Jalutasime natuke keskväljaku ümbruses ringi, kaugemale ei julgenud minna, kuna nii LP kui hosteli peremees hoiatas, et
safe area lõpeb paari kvartali kaugusel Plaza de Armas'est. Vaatasime ka kohalikku surnuaeda, kus osa surnuid maetakse nii nagu mõnel pool mujalgi seina sisse. Siia pidi olema maetud ka üks inglannast vampiir, kes olla lubanud, et t6useb 100 aastat peale surma üles, mis oleks siis pidanud juhtuma 1993. aastal, aga ei ole siin hiljem enam vampiirijuhtumitest midagi kuulda olnud.
Reisiväsimus on päris suur, katsume homseks ekskursiooniks välja puhata. Tsau!
No comments:
Post a Comment