Tänase päeva peamine sündmus oli bagisõit ja sandboarding Huacachinat ümbritsevates düünides. Siin seisab neid ilmselt neid iseehitatud bagisid igal nurgal, sisse mahub 9-10 inimest, kes korralikult turvavöödega kinnitatakse. Ja siis läks lahti tõeline ralli ameerika mägedel -- suure hooga üles ja alla mööda liivamägesid, vahel diagonaalis mööda düüne rammides, mis kohati pani meid paaniliselt karjuma, kartes, et sõiduriist keeratakse kummuli. Kõrgemate düünide otsas peeti kinni ja sandboarding võis alata. Nagu te ilmselt ära arvasite, on tegemist lumelaua analoogiga, millega siin lihtsalt mööda liivamägesid alla sõidetakse. Esimesed sõidud tegime igaks juhuks kõhuli, aga varsti oli adrenaliin juba nii laes, et läksime päris julgeks ja sõitsime (peaaegu) püsti ka! Viimased mäed olid jube kõrged, nii 200-300m ja nii järsud, et ülevalt laskujat vaadates kadus ta vahepeal nõlva taha 2ra (see tähendab olid sellised hüpekate moodi kohad). Seal võtsime ikka tükk aega hoogu, aga lõpuks saime sealtki alla kihutatud tuul kõrvus undamas ja liiv tuiskamas. Ja ei mingeid elementaarseidki turvanõudeid (kiiver on nõrkadele, eksole)! Eks muidugi igaüks vastutab enda eest ise ja paraku peab Hanno nüüd edaspidi vaatamata murtud roidele oma seljakoti tassimisega hakkama saama... Elamus oli päris meeldejääv igal juhul. Üleni liivastena sukeldusime tagasi külla jõudes laguuni, mille vesi on muide täiesti roheline. Madusid ega krokodille ei kohanud.
Sõime lõunat Desert Nights-is, tegime niisama aega parajaks ja otsustasime, et külastame enne Nazcasse sõitmist ka mõnda bodega-t (veinikeldrit), kus kuulsat kohalikku piscot villitakse. Palusime hotelli peremeest otsida meile üks taksojuht, kes oleks nõus meiega sinna sõitma, ootama meid ära ja pärast edasi bussijaama viima. Ja muide -- kogu selle palve suutsin esitada niisuguses hispaania keeles, et peremees sai minust täiesti õieti aru! Tänud ja kummardused Damasole, kes on minu hispaania keele õpetaja Tartus! Üleyldse püüame igal võimalusel hispaania keeles rääkida, kuigi sageli lähevad peruulased inglise keelele üle, kui näevad, et nemad oskavad seda paremini, kui meie hispaania keelt. Õnneks aga ei räägi inglise keelt mitte sugugi kõik kohalikud, kellega kokku puutume. Ja kui me püüdlikult espanoli pursime, on kohalikud kohe väga õnnelikud ja sulavad nagu vaha päikse käes.
Bodega oli tore, eriti maitsmise osa :). Kinkisime ekskursiooni teinud kutile ühe väikese Vana Tallinna, mille olime kodust kaasa ostnud.
Õhtul sÕitsime bussiga Nazcasse, 2,5 tundi.
No comments:
Post a Comment