25. aprill, Machu Picchu

Ärkasime varakult ja võtsime sappa bussijärjekorda, et sõita üles mäkke Machu Picchule. Sinna jalgsi ronimine v6tab oma 1,5-2 tundi, buss s6idab u. 20 minutit mööda kõhedusttekitavat serpantiini (eriti jube, kui teine buss vastu tuleb). Aga üles me saime ja avanes piltidelt ja telekast tuttav vaatepilt... Ehk küll veidi väiksem, kui ma ette olin kujutanud. Kuna me Waynapicchule (see on üks mägi MP-l, mille otsas asub Kuutempel) pileteid ei saanud (sinna lastakse 400 inimest päevas), olime valinud lisaks varemetele veel Montaña Machu Picchu otsa ronimise. Kõigepealt vaatasime üle inkade silla, milleks on püstloodis kõrguva mäe küljel olevale u. 80-100cm laiusele jalgrajale pandud paar peenemat palki (vaata pilti). Väga ohtlik koht tõepoolest, sealt olevat aegade jooksul omajagu turiste alla kukkunud. Meie ei kukkunud ja hakkasime entusiastlikult ronima Montaña Machu Picchule. Ülesanne osutus oodatust kordades raskemaks -- mööda lõputuid treppe aina üles ja üles. Iga käänaku järel lootsime, et lõpp hakkab paistma, aga tegu oli vist võlutrepiga -- nii kui üks trepp lõppes, kasvasid uued 100 astet asemele. Ja nii ronisime lõõtsutades ja higist tilkudes 1,5 tundi. Väheke rõõmu pakkusid ainult koolibrid, kes siin-seal ringi vuristasid (nad on nii paganama kiired, et pildile neid ei saanudki). Lõpuks, kui tipp oli juba käega katsuda, läks trepp nii järsuks (otse kuristikuserval, ehk ühel pool on kalju ja teisel pool... tühjus...), et ostustasime loobuda. Sõime oma Aguas Calientesest kaasa ostetud võileivad ära (tegelikult varemetesse sööki kaasa v6tta ei tohi, aga siis oleks nad riskinud paari turisti näljasurmaga) ja hakkasime alla ronima. Mis võttis samuti üle tunni aja, sest vahepeal oli paks udu, mis üles minnes vaadet varjutas, hajunud ja Hanno kõrgusekartus omandas niisugused mõõtmed, et paljudest kohtadest suutis ta alla tulla ainult praktiliselt tagumiku peal tasapisi allapoole roomates. Aga alla me saime ja tõelise Machu Piccu vaatasime üle ka. Infot MP kohta on netis ja reisiraamatutes piisavalt, ma seda siin kirjeldama ei hakka. Ehk ainult niipalju, et avastati ta alles 1911. aastal ühe ameerika ajaloolase poolt. Õhtul sõitsime rongiga tagasi Cuzcosse. No ma ei tea, mis pagana rong sõidab 110 km 4 tundi?!