19. aprill, Urose saared, Taquile

Puno on üks mõttetu linnake, aga tullakse siia ju hoopiski Titicaca järve ja tema muinasjutuliste saarte pärast. Titicaca järv on maailma kõrgeimal asuv laevatatav järv, asudes 3800m k6rgusel. Seda tunnetab muide päris hästi, sest pilved asuvad siin nii madalal, et peaaegu puudutavad vett. Legendi järgi sündis siin esimene inka -- Manco Capac, päikesejumala Inti poeg.
Otsustasime külastada Urose ujuvaid saari ning ööbida Isla Taquile-l. Otsustasime minna omal käel ja mitte vötta trippi arvukatest turismibürookestest, kelle esindajad Punos igale turistide viivitamatult ligi astuvad oma teenuseid pakkuma. Saareelanikele otse öömaja eest makstes jõuab kindlasti rohkem tulu nendeni, kui läbi turismibüroode.
Titicaca peamiseks atraktsiooniks on Urose ujuvad saared. Saared ei ole mitte looduslikud, vaid inimtehtud, nimelt koosnevad nad pilliroost, mis altpoolt vaikselt mädaneb ja mida peale järjest uusi kihte pannakse. Ka majad on ehitatud pilliroomattidest. Elab siin paarsada Urose hõimu moodustavat inimest, kes on niipalju segunenud Aymara hõimuga, et tänapäeval räägitakse siin Aymara keelt. Paraku on turism siin nende traditsioonilise eluviisi koledal kombel kommertsialiseerinud, nii et vahepeal tekib küsimus, kas nad mitte ei tööta siin turistidele shõud tehes ja õhtul koju linna magama ei lähe. Aga ehk siiski mitte. Kui kedagi pildistada tahta, tuleb enne luba küsida ja maksta vähemalt 1 sol.
Edasi viis sõit Punost 35 km kaugusel asuvale Taquile saarele.
Saare suurus on 7 km2 ja siin elab 2000 inimest. Taquile on väga isoleeritud, nende ühiskonnas on tugev yhtekuuluvustunne ja harva abiellub m6ni saareelanik kellegagi väljastpoolt (huvitav, millised geneetilised haigused siin esinevad?). Saareelanikud räägivad ketshua keelt ja on väga tuntud oma käsitöötraditsioonide pärast. Nimelt kohtab siin igal sammul kuduvaid mehi, kusjuures nad teevad seda käigupealt, ise samal ajal kiirel sammul näiteks kodust poodi astudes. Nad koovad peamiselt traditsioonilisi mütse, mida enamus mehi ka kannab; kindaid ja barette ning salle koovad ka, aga suuremaid asju, nagu nt. kampsuneid ei näinud küll kusagil. Abielus mehed kannavad punasekirjusid mütse, vallalised punase-valgekirjusid. Naised koovad kangast, näiteks koob naine abielludes mehele traditsioonilise laia vöö, mida kõik abielumehed ka kannavad. Lisaks kannavad mehed ja ka poisid musti pükse, valget särki ja must-valget vesti. Meestel on vööl kangastelgedel kootud kotike kokalehtede kaasaskandmiseks. Naised siin ei kanna kübarat, nagu on kombeks mujal Peruus, vaid musta värviliste servade ja tuttidega rätti ning mitmekihilisi erksavärvilisi seelikuid. Elu on väga primitiivne, igaüks harib oma põllulappi, küntakse puust adraga; mehed käivad kalal ja koovad. Naised sünnitavad kodus ja inimesed pidid olema nii terved, et arsti vajatakse üliharva. Arvuteid saarel ei ole ja mõnes kodus leiduvat telekat saab vaadata ainult generaatori abiga (kuigi elekter on saarel osaliselt olemas, aga pinge vist pole piisav). Kuritegevus puudub saarel täielikult ja politseid ei vajata.
Sõime väikeses kohalikus restoranis lõunat -- juurviljasuppi ning forelli ja kokateed. Tegime saarele peaaegu ringi peale, ronides mööda kividest laotud jalgteid üles-all (saare kõrgus on 200m), mis siin ligi 4000m kõrgusel oli paras pingutus. Saarel paiknevad põllud terrassidena vaheldumisi lammastele ja vähemal määral lehmadele mõeldud karjamaadega. Majad on tegelikult üsna kenad, ehitatud saviplokkidest ning kaetud plekkkatustega. Siin on olemas ka kool ja väike kirik.
Meie majaperemeheks on Mario, kelle leidsime saarele tulles. Maja on külm, üldse on saarel külm -- keskmine aastane temperatuur ei ületa sellisel kõrgusel 15 kraadi.