Lõuna paiku sõitsime paadiga tagasi Punosse ja sõime lõunat sadama lähedal restoranis. Restoranideks on neid paari päevavarju ja plasttoolide ja -laudadega nurgakesi küll palju nimetatud. Samas -- söök oli jällegi imehea, eriti lihatoidud.
Otsustasime, et ei jää Punosse kauemaks, kuna siin tõepoolest pole rohkem midagi teha. Sõitsime taksoga bussijaama ja olime rõõmsad, kui saime peaaegu kohe, kl. 17, väljuvale bussile piletid. Sõit Cuzcosse peaks LP andmetel kestma 6 tundi (389km). Meie rõõm oli paraku ennatlik. Buss täitus kiiresti üle mõistuse arvu kotte ja kaste kandvate ketshua naistega, mõnel veel imik selja peal kotis rippumas. Neid pakke oli tõesti meeletu hulk ja millegipärast ei pandud neid mitte bussi alla pakiruumi, vaid topiti kõikvõimalikesse kohtadesse bussis sees. Paari tunni pärast buss peatus ja sisenes oma 7-8 politseinikku, kes asusid bussi läbi otsima ja naiste karjumise saatel konfiskeeriti neilt suurel hulgal istmete alla ja mujale peidetud kotte ja kaste. Algul mõtlesime, et bussi röövitakse, aga meid ega meie asju ei puutunud keegi. Paari tunni möödudes puistas bussi veel teinegi politseipatrull, kes leidis erinevatest peidikutest veel suure hulga kraami, mis kõik naiste meeleheitliku kisa saatel bussist maha tõsteti ("Todo nos ha quitado!!! Kõik võetakse meilt ära!!! Meie töötame, teenime, lastele on süüa vaja!!!"). Kogu selle tsirkusega kestis bussisõit loodetud 6 tunni asemel kokku 9 tundi, nii et Cuzcosse j6udsime sügavas ööpimeduses, kl. 2. Mõistagi polnud meil hotelli broneeritud ja nii sattusime bussist väljudes tosina retsivälimusega taksojuhi haardesse. Valisime neist k6ige noorema ja ohutumana tunduva välja ja peale vähest kauplemist sõitsime Casa del Inka hosteli juurde, mida Pepe Nazcast oli meile soovitanud ja mis asub üsna Plaza de Armase lähedal. Trepil istus erinevas joobeastmes kohalikke lõnguseid ja mõte, et peame neist kitsal pimedal tänaval mööduma tekitas judinaid. Palusime siis taksojuhil ennast hostelini saata ja hingasime kergendatult, kui uksekella peale tuli avama hosteli peremees ja uks meie järel turvaliselt sulgus. Magamiskohti oli küll vaid dormis, aga leppisime sellega, sest uuesti tänavale poleks enam mingil tingimusel sattuda tahtnud. Sättisime end kiiresti magama toatäie nohisevate jaapanlaste seltsis. Hommik olgu õhtust targem!
PS. Järgmisel päeval kuulsime hosteli peremehe Yuri käest, miks bussis niisugused sündmused toimusid. Nimelt veavad mutid maksuvaba kaupa Boliiviast (kuhu Punost pääseb paaritunnise paadisõiduga) ja müüvad seda siis Peruus edasi. Imelik oli ainult see, et kotid võeti ära sisuliselt neisse sisse vaatamata ja ühtegi protokolli selle kohta ei tehtud, dokumente naiste käest ei küsitud.
No comments:
Post a Comment