Peale 10-tunnist bussisõitu jõudsime hommikul kl. 8 Arequipasse. Bussi kohta niipalju, et valisime nii pikaks sõiduks parima bussifirma võimalikest, Cruz del Suri, mille istmed on tõesti pikaks sõiduks maksimaalselt kohandatud (käivad peaaegu voodiks ja väiksem inimene saab seal päris edukalt kerra tõmmata). Piletid olime kodus netist ära ostnud (40 USD). Arequipa on 1 miljoni elanikuga Peruu suuruselt teine linn ning asetseb ta 2300m kõrgusel, mis teeb ta heaks kohaks aklimatiseerumiseks enne kõrgemal asuvaid Punot ja Cuzcot. Öömajaks valisime taksojuhi ja LP soovitusel hosteli nimega Home Sweet Home, kus 75 soli eest saime kolmese (vannitoaga) toa koos hommikusöögiga.
Arequipat kutsutakse ka Valgeks Linnaks valge vulkaanilise kivi sillar-i järgi, millest siin väga paljud majad on ehitatud. Linn on kannatanud vulkaanipursete ja maavärinate tõttu peaaegu igal sajandil. Linnaserval kõrguvad lumiste tipuudega vulkaanid El Misti (5822m) ja Chanchan (6075m) ning Pichu Pichu (5571m). Kesklinn on kaunis koloniaalehitiste kooslus -- katedraal ja teised kirikud, kloostrid ja uhked majad. Külastasime Monasterio de Santa Catalinat, mis hõlmab terve kvartali kesklinnas ja mida peetakse üheks kõige imetlusväärsematest religioossetest koloniaalehitistest Peruus. Klooster on rajatud 1580-ndatel ühe rikka lese poolt. Traditsiooniliselt anti kõrgema klassi hispaania perekondades teine tütar kloostrisse. Siinne klooster oli suhteliselt privilegeeritud, igal nunnal oli 1-4 teenrit või orja, enamasti mustad ja nunnad pidasid pidusid ja jätkasid üldse sama hedonistlikku elustiili, millega olid kodus harjunud. 1871. a. saabus paavst Pius IX poolt saadetuna siia õde Josefa Cadena, kes oli karm ja printsipiaalne dominikaani nunn ning lõi kloostris korra majja. Kõige enam on siin elanud korraga 450 nunna. 1970. a. avati klooster avalikkusele, kuid paarkymmend nunna vanuses 18-90 elavad siiani kloostri varjatud osas.
Järgmiseks vaatasime üle Arequipa turu, mis on sama ropp ja ebasanitaarne nagu igal pool mujal väljaspool Euroopat -- loomade siseorganid vaheldumisi puuviljalettide ja mereandidega ja muidugi sadade kartulisortidega, mille kodumaana Peruud tuntakse. Eraldi sektsioon oli elusloomade ja -lindude jaoks, teiste hulgas väikesed armsad merisead, mida siin ei kasvatata sugugi mitte lemmikloomadena, vaid millest tehakse kohalikku rahvusrooga cuy-d ehk röstitud merisiga. Sellega minu päev ka l6ppes, kuna palavik ja kõhutõbi murdsid mind voodisse. Kati ja Hanno käisid veel linnas sedasama peent rooga söömas.
No comments:
Post a Comment