13. aprill Pisco--Paracas

Üritasime õhtul magamaminekut edasi lükata, et siinse aja rütmi saada, aga väsimus nõudis oma ja õhtul kl. 9 (kodus siis juba hommikul kl. 5) kustusime ikka täitsa ära. Hommik viis meid koos seltskonna Pisco hostelitest kokku korjatud gringodega Ballestase saartele. See oli tore paadiretk otse keset loomaaeda -- kaljused saared, mida katavad tihedalt kõikvõimalikud merelinnud ja nende guaano, mis muide on varasematel aegadel olnud Peruu oluline ekspordiartikkel (väetis!). Nägime kormorane, pelikane, igasugu kajakasarnaseid linde ja nunnusid Humboldti pingviine. Siin-seal laiutasid laisad merilõvid. Teel saartele möödusime el Candelabra-st, see on 50x150m alal Nazca jooniste sarnane geoglüüf, mis meenutab, nagu nimigi ütleb, kolmeharulist küünlajalga. Nagu ka Nazca jooniste kohta, ei teata ka el Candelabra-st, kes ja miks on ta siia liivakivisse uuristanud. Arheoloogid on arvamusel, et see peaks kujutama hoopis kaktust, mida varasemad kultuurid on religioossetel eesmärkidel hallutsinogeenina kasutanud. Pärineb ta aastast 600 p. Kr. ja põhjuseks, miks tuul ja vesi pole teda sajandite jooksul ära erodeerinud, on see, et siinkandis on Atacama k6rbe järel kohe teine Lõuna-Ameerika kõige kuivem piirkond -- nimelt pidi siin sademeid olema aastas kokku vaid 2 mm.
Edasi viis sõit meid Paracase rahvusparki. Paracas on poolsaar, mida katab valdavalt kõrb. Siit pärineb selle piirkonna teine ekspordiartikkel linnusita kõrval -- soolasegune liiv, mida müüakse Põhja-Ameerikasse talvel teede liivatamiseks. Sõitsime kõrbes mööda pealtnäha tavalist musta kattega teed, mis lähemal vaatlusel osutus autorataste all siledaks kulunud soolaks! Väikeses Lagunilla kalurikylas vaatasime, kuidas kalamehed saabusid merelt tohutute võrgutäite krabide, karpide ja muude mereelukatega ning sõime kohalikus restoranis mõistagi mereande. Ühe restorani juures üritas paar pelikane pidevalt sisse tungida ja aeg-ajalt sai nende järjekindlus kokkade poolt kalaga premeeritud. Vahtisid seal nagu kaks näljast peni, ilmselt tundus neile sellisel viisil kala püüdmine lihtam kui see, mis neile looduse poolt ette nähtud.
Hotelli tagasi jõudes võtsime oma seljakotid selga, sõitsime taksoga tagasi Panamericanale ja sealt bussiga Icasse. Panamericanal möödub iga 5 minuti järel mõni buss, nii et edasipääsemine on väga lihtne. Icas v6tsime takso, et sõita oma ööbimiskohta Huacachinas. Huacachina osutus tõeliseks pärliks -- väikeseks palmidega ümbritsetud laguuniga oaasiks keset lõppematut kõrbe. Tõeliselt maaliline koht, mis kunagi olla olnud Peruu eliidi meelispuhkepaigaks. Püsivalt elab siin umbes 200 inimest, kes tegelevad peamiselt turistide majutamise, restoranide ning ööklubide pidamise ja kõrbedüünides bagisõitude ja sandboardingu korraldamisega. Mõnulesime õhtul paar tunnikest head sööki ja jooki nautides restoranis Desert Nights. Sai proovitud ka pisco sour -- kohalikust viinamarjabrändist piscost laimimahlaga valmistatud jook.
Jah, Peruu on tõeliselt nauditav maa seljakotirändurile -- ühistranspordiga liikumine on lihtne ja odav, ööbimisi leidub igale maitsele ja rahakotile ja vaatamisväärset leiab igal sammul. Kohalike külalislahkusest rääkimata.