21. aprill, Cuzco

Hommikul vabanes õnneks üks kahene tuba ja okupeerisime selle kolmekesi. Sõime hosteli katusel pannkooke nautides sealt avanevat miljonivaadet. Cuzco on imekaunis linn ja asjata ei peeta teda nii Lõuna- kui Põhja-Ameerika arhitektuuripealinnaks. Kitsad munakivitänavad, koloniaal- ja sakraalehitised, Plaza de Armast ääristavad rõdudega majad, inkade kivimüürid ning terrakotakatused. Cuzco on kunagise inkaimpeeriumi, kuhu kuulusid selle õitseajal lisaks Peruule ka Equador, Boliivia, suur osa Tshiilist ja Argentiinast, süda. Praegu on siin elanikke umbes 320 000 ja linn asub 3300m kõrgusel Andides.
Otsustasime alustuseks hankida endale Macchu Pichu piletid, kuhu plaanime minna 25. aprillil (rongipiletid on meil selleks juba Eestist broneeritud, www.perurail.com). Selgus, et see polegi nii lihtne, sest turismiinfos ei aktsepteerinud kaarditerminal ühtegi meie krediit- ega deebetkaarti. Nii tuli meil jalutada Ministro de Cultural-i, kus piletite eest saab maksta ka en efectivo.
Cuzco tähtsaimaks must-see-ks peetakse Qorikanchat -- inka tsitadelli varemeid, mille müüridele on hiljem ehitatud Santo Domingo kirik ja klooster. Qorikancha oli inkade impeeriumi rikkalikeim tempel, olles sõna otseses mõtte kaetud kulla ja h6bedaga, mille konkistadoorid mõistagi hiljem laiali tassisid. Inkade müürid koosnevad suurtest kiviplokkidest, mis käivad omavahel kokku nagu legod -- mörti ei tarvitatud ja ometi istuvad kivid omavahel ideaalselt kokku. Sellised müürid on maavärinatele oluliselt paremini vastu pidanud, kui kolonistide poolt ehitatud klooster. Qorikancha ehitati 15. sajandi keskel kümnenda inka valitseja Tupac Yupanqui ajal. 16. sajandi keskel andsid konkistadoorid ta dominiiklastele, kelle omandusse ta siiani kuulub.