18. aprill, Colca kanjon -- Puno

Äratus oli kl. 5.30, ka hommik mägedes oli väga külm. Sõitsime Colca kanjoni juurde, mis oma 3190 meetriga on maailmas sügavuselt teine kanjon. Maailma sügavaim asub siinsamas lähedal -- Cotahausi kanjon, mis on Colca omast veel 150m sügavam. Mõlemad kanjonid on rohkem kui 2 korda sügavamad kui Grand Canyon USAs.
Sõitsime Cruz del Condorile, kus pesitseb suur perekond Andide kondoreid. Meil vedas, nägime koguni 4 kondorit, kes kanjoni kohal õhuvooludes planeerisid. Kondor on siin nii püha lind, et see, kellest kondor üle on lennanud, on kohe õnnistatud hing.
Jalutasime natuke kanjoni serva mööda, loodus on siin ikka uskumatult majesteetlik. Kanjoni põhjas voolas kiirevooluline mägijõgi, millest tõusid kahele poole rohkem kui 3 km kõrgused kaljud.
Tagasisõit Arequipasse viis samuti mööda Ande. Maa on siin mägede kohta ikka uskumatult viljakas, külade ümber laiuvad (väidetavalt juba enne inkade aega) rajatud terassid, millel kasvab kõikvõimalikke juur- ja teravilju. Ja muidugi kartul, mida Peruus kui kartuli kodumaal tuntakse rohkem kui 4000 sorti.
Pärastlõunaks jõudsime tagasi Arequipasse ja otsustasime kohe edasi Punosse sõita. Sõit kestis bussiga 6 tundi ja kuna väljas läks öösel taas väga külmaks ja bussil kütet ei olnud, olime öösel kl. 12 kohale jõudes külma kätte suremas (estoy muriendo de frio! oskasin ma ilusti bussijuhile kaevata). Minu järjekordne saavutus hispaania keele alal -- suutsin telefoni teel s.t. ilma kehakeeleta Punosse hotellitoa broneerida ja öelda, mis kell me kohale j6uame. Bueno!